Korvpalliusklik Leedu peab pidu
Leedu võitis möödunud nädala
pühapäeval Euroopa meistrivõistlustel pronksmedali.
“Tohutult palju rahvast oli meeskonnal lennujaamas vastas. Pidu kestis
kogu öö, rahvas tantsis ja laulis. Peaminister kinkis valitsuse poolt
meeskonnale miljon litti (umbes 4,5 miljonit krooni – toim.),”
kirjeldab esmaspäeval kodumaale saabunud meeskonna auks toimunud pidu
Leedu päritolu Eesti ärimees Pranas Mickevi?ius.
Jah, 3,5
miljoni elanikuga lõunapoolseim Balti riik jäi maha vaid kahest
hiiglasest – 143 miljoniga Venemaast, kes krooniti kontinendi meistriks,
ning 45miljonilisest Hispaaniast. Pole paha.
Leedu korvpalli liidu
kauaaegne peasekretär Saulius Samulevi?ius ütleb, et ühest
küljest muidugi ollakse koondise pronksiga väga rahul. Teisalt, mis
seal salata, unistas nii mõnigi fänn kirkamast medalist.
“Leedus nõutakse korvpallimeeskonnalt alati väga
palju,” muheleb Samulevi?ius. “Oleksite te kuulnud, milline oli
kriitika, kui meeskond eelmisel EMil kõigest seitsmenda koha
sai.”
Hiljuti avaldas Postimees Leedu nädalalehe
Veidas tellimusel tehtud telefoniküsitluse. See oli enne turniiri. Pooled
küsitletutest uskusid, et nende koondis võidab EMi. Miks mitte
– 2003. aastal ju võideti.
Isegi Alekna tahtis
korvpalluriks
Selle küsitluse teine osa andis teada, et
koguni 85 protsenti leedulastest peab korvpalli riigi tähtsaimaks
spordialaks.
Olgu siinkohal mainitud, et Gerd Kanteri hea
konkurent Virgilius Alekna soovis lapsena korvpallitrenni minna, aga ta
valis lõpuks ikka kettaheite.
Aastakümneid nii
Eesti kui ka Leedu korvpalli juures toimetanud, üldkehalise
treenerina mitmeid tippmängijaid putitanud Mickevi?ius teab, et
korvpall on Leedus kõikjal kõige tähtsam –
tänaval, lasteaias, koolis ja loomulikult täismeeste seas.
“Ega maailmas pole just palju neid riike, kus korvpall on rahva seas
popim kui jalgpall. Aga Leedus on.”
Meie tuntud korvpallur,
praegune alaliidu peasekretär Rauno Pehka ütleb, et just hiljuti
püstitati Vilniuse suurima spordihalli ette monument korvpallile ja neile,
kes sel alal Leedule palju kuulsust on toonud. Vaat nii.
Aastatel
1982–1990 Leedu treenerina töötanud Heino Lill ütleb,
et tegelikult on lõunabaltlased alati osanud ajada oma korvpalliasju
sihikindlalt ja laia joonega. Enne Nõukogude okupatsiooni kahel korral
Euroopa meistriks kroonitud leedukad olid ka nõuka ajal osavad Moskvast
korvpalli heaks raha välja kauplema. “Ma mäletan, kui ma 1982.
aastal Kalevi peatreeneri kohalt lahkusin, oli mu palk 250 rubla. Korralik raha
seegi, ent Vilniuse Statybas (praeguse Lietuvas Rytase nimelise tippklubi
eelkäija) maksti mulle 400 rubla, kuigi olin klubi teine treener,”
räägib Lill.
“Teiseks,” rõhutab Lill,
“on Leedus ikkagi suudetud suurem osa vanu legendaarseid tegijaid hoida
korvpalli juures. Kõik, kes olid mängija või treeneri
karjääri lõpetanud, ajasid ikkagi üldist
korvpalliasja. Hoidsid suhteid, jagasid kogemusi... ühesõnaga,
levitasid usku. Eesti puhul seda üldiselt öelda ei saa.”
Me siin Eestis oleme ikka mõningase kadedusega vaadanud, kuidas
suured tähed, kes on välismaal korralikult teeninud, osa
oma rahast Leedu korvpalli investeerivad. Neil on Rimas Kurtinaitise
korvpallikool ja Arvydas Sabonise korvpallikool ja
Šarunas Marciulionise korvpallikool. Eestis, tõsi, on
Tiit Soku korvpallikool. Aga see on ainus. Teised pole oma teenistust Eesti kor
vpalli pannud.
Lill ütleb, et kui rääkida
Marciulionisest, siis suuremgi kui tema rahaline panus ala arengusse on ta enda
kui mängija panus. See, et temast sai 1989. aastal maailma tugevaima
liiga, NBA korvpallur. Jah, Leedul oli ennegi supertähti. Jah, ka Sabonis
oli juba üsna noorelt NBA klubide vaateväljas. Ent 2.20 pikk, liikuv,
hea viskekäega, sööte jagav ning üldse briljantselt
mängu tunnetav Sabonis oli omaette nähtus. Selliseid ei sünni
maailmaski kuigi tihti. Alla kahe meetri mehe Marciulionise minek maailma
parimate sekka andis aga igale Leedu poisile selge signaali – pikkusel
polegi tähtsust. Ole ise mees, sea sihid, treeni ja saad kuhu tahad.
Muidugi, Marciulionise puhul tuleb märkida, et lisaks eeskujule on ta
loonud Leedu korvpalli heaks ookeani taga hulga suhteid mõjukate
treeneritega.
Süsteem on paigas
Samulevi?ius ütleb, et noorte spordikoolid teevad
tõesti head tööd. “Ja see on edu alus,”
märgib ta.
Leedu korvpallureid ja sealset korvpallielu
hästi tundev Heino Enden ütleb, et ei tea kas sellepärast, et
seal on üldine elatustase natuke madalam kui Eestis, aga noored
tõepoolest tahavad ennast spordis teostada. “Ja ka selles
osas,” märgib Enden veel, “on asi paigas, et head
korvpalluritüübid, olgu nad kus tahes kauges maakolkas, leitakse
üles. Eestis on ses osas töö ikkagi suhteliselt lahja.”
Noortetreener Aivo Erkmaa, kelle meeskonnad on Leedu eakaaslastega
sageli kohtunud, märgib, et leedukate nn korvpallireligioon tuginebki
tegudele ja järjepidevusele. Ja tööle. “Nad treenivad
meist oluliselt rohkem, samuti mängivad tugevaid mänge ning turniire
rohkem. Neid kasvatatakse võitjateks. Treenerite ambitsioon on suurem
kui meie noortetreeneritel, samuti oskused. Rääkimata Leedu poiste
tahtest saada mängijaks. Neil on väga palju eeskujusid
Leedu
korvpalli staaride kujul nii NBAs kui euroliigas kui ka Leedu liigas,”
selgitab ta.
Samulevi?ius ütleb, et õnneks on laste (ja
nende vanemate) huvi korvpalli vastu pidevalt suur.
Kuulsatesse korvpallikoolidesse on tema
sõnul konkurss tihtipeale kuus-seitse ühele
kohale.
“Meil osaleb noorte meistrivõistlustel regulaarselt
60–70 meeskonda. See on baas, millest tõelised anded
välja sõeluda.”
Silme ees eesmärk
pääseda kas Kaunase Žalgirise või Vilniuse Lietuvas Rytase
meeskonda (mis mõlemad kuuluvad Euroopa eliiti) või miks mitte ka
üha enam pead tõstvatesse Šiauliai või Klaipeda
klubidesse, teeb iga poiss visa trenni. Ning sealt edasi on juba terve
maailm lahti, kui ise mees oled.
Aga meil siin Eestis... See on
omaette pikem jutt.