Kosmiline kood vallutab Eestit
Lääne-Virumaal Tapa Linnaraamatukogus kõrgub
üks raamaturiiul tähisega “null-liik”. Üldiselt
leidub selles riiulis raamatuid kõiksugu valdkondadest, aga jaanuari
lõpust juhib null-liigi laenutustabelit teos salapärase nimega
“Kosmiline kood”.
“See ei ole ilukirjanduslik
raamat. Praegu käib tal juba seitsmes laenutus. Kui korraga saab raamatu
võtta ainult kaheks nädalaks, saame siit välja arvutada, et
see on väga loetav teos,” selgitatakse Tapa raamatukogu
täiskasvanute osakonnas Ekspressile.
Tapal elav
Tehnikaülikooli dotsent emeeritus Lembit Joorits
märgib kodulinnas ütlemata populaarsest raamatust
kõneldes tagasihoidlikult, et ta ei ole maailmaehitust piisavalt
uurinud, et raamatu autori Zecharia Sitchini teooriat inimkonna tekkest
analüüsida. Härra Joorits on ehitusteadlane ja temale jätab
Kosmiline kood “esoteerika mulje”.
“Samas on
alust arvata, et tegu on ajalooliselt täpse jutuga,” jätkab
Joorits, “Sitchin on ju Sumeri tsivilisatsiooni tundev teadlane.
Usklikud sõdivad sellele teooriale muidugi vastu, sest see
pöörab piiblis öeldu pea peale. Ma ise pole Sitchini pakutavas
sajaprotsendiliselt veendunud, aga nagu öeldakse – kuni pole
ümber lükatud, tuleb uskuda. See kõik võib ju nii olla,
nagu ta kirjutab.” Dotsent Joorits lisab, et põhjalikumaks
analüüsiks peab selle ala asjatundjate poole pöörduma ja et
Sitchini teooria on laias ilmas teada juba kümmekond aastakest.
Kõik uus on ammu unustatud vana
Zecharia Sitchin
kirjutab oma kodulehel www.sitchin.com , et tema teooria ja seda esmalt
tutvustanud raamat “Kaheteistkümnes planeet” nägi
trükivalgust juba kolmkümmend aastat tagasi. Tolles töös
selgitas ta populaarteaduslikult sumerite 6000 aasta vanust kosmogooniat ehk
taevakehade tekke seletust. “Sumerid kirjutavad, et varsti pärast
meie päikesesüsteemi moodustumise algust möödus sellest
ühe teise planetaarsüsteemi planeet ja sattudes meie Päikese
tõmbevälja, põrkas kokku Tiamati-nimelise planeediga.
Kokkupõrke tulemusel Tiamat lõhenes, tekitades Maa ja
asteroidivöö. Kokkupõrke järel jäi too teise
planetaarsüsteemi planeet ümber päikese tiirlema väga
pikaks veninud orbiidil. Tolle planeedi nimi oli sumeritel Nibiru. See oli nii
“maalaadne”, et “elu seeme”, mis seal esines, kandus
kokkupõrke tulemusel Maale.”
Need read kirjutas
Sitchin oma kodulehele seoses mullu jaanuaris 73 täheteadlase tehtud
avastusega, et galaktika avarustes paistab maalaadne planeet, millel
võib esineda elu. Sapiselt märgib ta oma sissekandes, et kui tema
30 aastat tagasi Sumerite kirjatahvlitele toetudes sama väitis, naerdi ta
välja sõnadega, et mujal kosmoses planeete ei leidu. “Ometi
on neid nüüdseks loendatud 171,” märgib Sitchin, lisades,
et 30 aastat tagasi tundus teadusele ka idee katastroofilistest kosmilistest
sündmustest “põlgusväärne”,
nüüd aga täiesti aktsepteeritav. “Ja teate,
mis?” jätkab Sitchin. “Vast leitud planeedi mass on samas
suurusjärgus mis Nibirul ja selle kaugus meie päikesest umbes sama,
mis oli Sumerite
arvutuste kohaselt Tiamatil...”
Aadam tuli katseklaasilapsena
Eestis on täiesti
läbi müüdud Sitchini teos “Tagasi tekkeloo juurde”
(Olion, 2004). Raamatu tõlkija Ann Kivikangur räägib, et
otsustas Sitchinit Eesti lugeja
le tutvustada pärast seda, kui oli “vastavates
internetifoorumites” täheldanud, et Sitchini väidete üle
käib terav arutelu. ““Tagasi tekkeloo juurde” edu harjal
otsustasime tõlkida “Kosmilise koodi”, see oli ka
trükist tulles väga populaarne, aga ilmselt seetõttu, et see
kordab väga paljus eelmist teost, on selle vastu huvi väiksem.”
Sitchinil on sel teemal kümme raamatut, eesti keelde on neist ümber
pandud kaks. “Sitchin liigitatakse aimekirjanduse alla. Ta väidab,
et tema teooria põhineb Sumeri kirjatahvlitel. Teadlased nimetavad tema
töid aga ulmeks. Ma ise suhtun sellesse teooriasse nii, et kuni pole
tõestatud vastupidist, on kõik võimalik. Mitte et ma seda
täiesti usuksin, aga lugeda on seda ääretult huvitav. Sitchin
kasvatab täielikult ateiste.” Kivikangur teeb ka kiirkursuse
Sitchini põhiteesidest: “Vastavalt Sumeri kiilkirjades
öeldule tulid kauges minevikus siia teise planeedi elanikud, kes istutasid
maale tsivilisatsiooni alge. Kuna neil olid suured teadmised kõigest,
sealhulgas kloonimisest, lõid nad Aadama katseklaasilapsena. Inimesi oli
neil vaja kui odavat tööjõudu. Töökäsi oli vaja
kulla kaevandamiseks Lõuna-Aafrikast, kus veel praegugi kulda
kaevandatakse. Kulda oli kauge planeedi asukatel vaja, et oma planeedil soojust
säilitada. Nad kavatsesid katta oma atmosfääri õhukese
kullakihiga. Nende pikerguse orbiidiga planeet jõuab Maaga kohakuti iga
3600 aasta tagant ja põhjustab oma gravitatsiooniga Maal kõiksugu
kataklüsme.”
Loojate visiit tuleb aastal
2012
Sitchini järgijad on välja arvutanud, et viimati
möödus Nibiru Maast aastal 1649 eKr. Siis toimus Maal hulk
loodusõnnetusi, sealhulgas kuulus Santorini vulkaanipurse Kreeta saarest
põhjas.
Too purse on läbi aegade võimsaim teadaolev
tulemäe plahvatus. Tollest paugust aastaid lugedes paistab, et Nibiru
Maast möödumise järgmist korda on oodata juba viie aasta
pärast ehk aastal 2012. Võimalik, et Maaga kohakuti olles astuvad
iidsed loojad oma võsukeste juurest läbi, vaatavad, kuidas siin elu
areneb. Võime neile siis uhkusega näidata, et vähemasti
pronksiajast oleme natuke edasi jõudnud...
Sitchinit
peetakse eelajaloolise kosmoserände teooriate kuulsaimaks ja enim
müüdud autoriks. Analooge teooriale, et inimkonna lõid maale
kosmoseolendid, on palju, aga tõestusviisid on erinevad. Sitchin kui
kiilkirja ja Sumeri tsivilisatsiooni asjatundja ammutab oma tõendid
sumerite mütoloogiast. Praegu New Yorgis resideeriv teadur elas muide
kuni 1970. aastateni Nõukogude Liidus (sündis 1922 Bakuus) ja oli
Vene Teaduste Akadeemia liige. Tema teooriale aluse pannud aastatuhandete
tagused Sumeri savitahvlid tulid liiva alt välja aga nüüdse
Iraagi aladel.
“Aimekirjandust ostab teatud ringkond. Mu oma
tutvusringis filoloogiharidusega inimesed võib-olla on altimad
sellistele teemadele. Võib öelda, et kümnest kuus on sellised,
keda selline teooria huvitab,” määratleb Kivikangur
Sitchini keskmise lugeja.