See oli leebelt öeldud. Karmimalt väljendudes võiks öelda, et kaitseväe juhataja kandidaadil puudus professionaalne sõjaline ettevalmistus. Tallinna Merekoolis õppides osales ta kohustuslikus korras mereväekateedri loengutel (tulemuseks keskeriharidus pluss sõjaline algõpetus), millele lisandus 1998.–99. aastal Soome Vabariigi Maakaitse Kõrgkooli Eesti riigikaitse kõrgema juhtkonna erikursus. Soomlaste Maakaitse Kõrgkool on tõsine sõjakool, ent kui tegemist on lühiajalise “erikursusega”, mida peetakse naaberriigi juhtkonnale, siis… Ütleme, et see oli mõeldud sõjalise kirjaoskamatuse likvideerimiseks.

Kaitseväe ohvitserid pole oma pealiku võimetes sugugi kindlad. Teevad mõru nalja, et õppusi on kaval korraldada rannapiirkonnas, hoolitsedes, et õigel ajal ilmuks silmapiirile ka üks sõjalaev. Siis on admiralil hea seda vaadata.

Need on keskastme juhtide tüüpilised naljad “number ühe” pihta. Kõikide organisatsioonide keskastme juhid ootavad oma pealikuilt ülimat kompetentsi käsuahela kõikidel tasanditel. Etteheited stiilis “mis kaitseväe juhataja sa oled, kui sa ei oska miinipildujarühma juhtida?!” on targem unustada. Tippjuht ei peagi suutma kõike, mida oskavad tema alluvad.

Tippjuht kujundab keskkonda; tema töö on panna õiged inimesed kokku, et nad leiaksid optimaalse lahenduse, ning siis hoolitseda ja kui vaja ka võidelda selle nimel, et lahendus viiakse ellu. Pikka aega piirivalvet juhtinud Kõutsile pole selliseid asju vaja rääkida. Kaitseväe juhataja esmase ülesande sõnastas ta Riigikogu ees peetud kõnes järgmiselt: “Meeskonnatöö organiseerimine kaitsejõudude sees ja koostöö kaitseministeeriumiga, samuti Riigikogu komisjonidega, eeskätt riigikaitsekomisjoniga.”

Kaitsejõud on seadusandliku ja täidesaatva võimu käes vahend, millega tagatakse maa ja rahva julgeolek. Ei rohkemat ega vähemat. Sellega on nende suhted justkui määratud. Vähemalt teoorias on see nii. Tegelik elu on keerulisem.

Vastuolud kaitseministeeriumi ja Kaitseväe Peastaabi vahel on muutunud endeemiliseks haiguseks. Muidugi ei ole see vaid Eesti eripära; vaibaalune võitlus sõjaväelaste ning tsivilistide vahel käib ka vanades demokraatlikes riikides. Eestil on siiski oma spetsiifika. Tahaks olla “vana demokraatia”, aga kogemus ei toeta seda. Ja siin pole mõeldud uuemas ajaloos esinenud “pullapäätamist”.

Umbusk algab esimesest vabariigist: vabadussõjalaste liikumisega läksid sõjaväelased poliitikasse, nende võidumarss katkestati riigipöördega, mille üks juhte oli samuti sõjaväelane – kindral Johan Laidoner; kõige lõpuks tuli 1939. aasta häbi, kui sõjavägi oli valmis välisvaenlasega sõdimiseks, aga poliitikud ei olnud. See on taust praegusele kraaklemisele institutsioonide vahel. Ütlete, et kes seda vana asja ikka mäletab? Vestelge asjasse puutuvate inimestega. Saate üllatusega teada, kui hästi mäletatakse.

Ajaloolise mälu alahindamine võib osutuda Kõutsile saatuslikuks. Aprillis esines ta avaldusega, kus ei välistanud ametist lahukumist, et suunduda poliitikasse. “Ei ole ju saladus, et erakonnad küsivad, kas keegi kõrgetest riigiametnikest tahaks nende liikmeks saada. Ja eks minugi käest on seda küsitud, ja neid parteisid on rohkem kui üks,” teatas Kõuts avameelselt.

Leheneegrid võtsid tuld; admiralile tehti häbi-häbi. Kuuldavasti ei ole ka peaminister Andrus Ansip esisõduri avaldusest vaimustuses. Näib, et Kõutsi survestatakse lahkumisavalduse kirjutamiseks. Vahe praeguse ja kevade vahel on aga selles, et admirali frentšile on vahepeal tekkinud mõned plekid.

Võidupüha tähistamine suurejoonelise mereparaadiga, kuhu kutsutud külalised majutatakse reisilaevale ning siis makstakse ka arve 3,2 miljonit, on üks plekk. Kummaline, aga selle tekitajat on raske nimetada. Kõuts vana laevamehena on mereparaadil küll omas elemendis, kuid algatus selle ürituse korraldamiseks tuli vist ikkagi kusagilt mujalt. Pigem Toompealt. Kui ürituse eelarve kokku löödi, proovis summat näinud Kõuts raha saada valitsuse reservfondist, aga seda talle ei antud. Rahakoti peab valla lööma Kaitseliit – ka mitte eriti rikas organisatsioon – ning seda ei jäta “vaeste ja rõhutute kaitsjad” tulevikus Kõutsile meelde tuletamata. Peaks ta 2007. aasta parlamendivalimiste eel ühinema mõne erakonnaga, siis kuuleme näägutamist admirali kuluka mereparaadi kallal, nii et vähe pole.       

Teine plekk on Pärnu pataljoni sulgemine. Kaitseminister Jürgen Ligi lauale maandus mai viimasel päeval Kõutsi allkirjaga paber, kus on punkt haaval seletatud, miks ei tohi seda pataljoni sulgeda. Kirja sisust nähtub, et Kõutsi kunagine eesmärk “koostöö kaitseministeeriumiga” on jäänud pelgalt sooviks. Koostööpartnerid räägivad teineteisega nagu kurt pimedaga. Või nagu “vanad sõbrad” ühes Eesti seiklusfilmis.

Kolmas plekk admirali mundril käib rubriigi alla “Meeskonnatöö organiseerimine kaitsejõudude sees” – samuti, olgu rõhutatud, kõlanud Riigikogule peetud kõnes. Kõutsi katse panna Kaitseliidu uueks juhiks pikaajaline piirivalveohvitser Uno Kaskpeit tekitas alluvates nurinat. Käisid jutud, et piirivalvest tuuakse üle terve plejaad ohvitsere, kes hõivavad kohad, mis peaksid õigusega kuuluma kaitseväe vormi kandvatele proffidele. Piirivalvel on hoopis teine spetsiifika, sealt tulnud inimesed peavad saama põhjaliku ümberõppe, enne kui on võimelised täitma armeeohvitseri funktsiooni. Põhjalikuma kui Soome Maaväe Kõrgkooli erikursus. Kõutsi alluvate nurin (varjatud mäss?) oli kaudselt suunatud admirali enda vastu.

Olukorra tõsidusele viitab ka kaitseministri sekkumine: Ligi kohtus 26. mail Kaitseliidu malevate juhtidega, arutades seal tulevase juhi küsimust. Kõuts ise ega peastaabi ohvitserid polnud sellest vaimustuses. Kaitseliit ei ole Zaporožje Setš, kus vabad kasakad valivad endale atamani. Eesti Kaitseliidu ülema nimetab kaitseväe juhataja ettepanekul vabariigi president. Et Kõuts laskis asjal üldse nii kaugele minna, tuleb tunnistada juhtimisveaks.   

Kõutsi alluvate hulgas on inimesi, kes väidavad, et nende “number üks” ei tegele kaitseväe juhtimisega, olles kogu võimu andnud “number kahele”. See number kaks on peastaabi ülem brigaadikindral Alar Laneman. Ning Laneman omakorda olevat tekitanud peastaabi enda sees teatud infosulu, mida nimetatakse siseringis “raudseks eesriideks”. Kaitseväe juhataja saavat infot väga valikuliselt, mis tähendab, et tal puudub ülevaade tegelikust olukorrast.

Kui edukas saab olla kõuts Tarmo hiirepüüdjana? Vist mitte eriti. Aga võidupüha mereparaad tal kahtlemata õnnestub. Kaitseväe juhataja ning vabariigi president ühel komandosillal, see saab olema sümboolne pilt.

Viitseadmiral Tarmo Kõuts

Sündinud 27. novembril 1953. aastal Saaremaal

1973–1990 Eesti Merelaevanduse madrus, ohvitser, kapten

1990–93 Eesti Merehariduskeskuse rektor

1993–2000 Piirivalveameti peadirektor

2000. aasta septembrist Eesti kaitseväe juhataja