07.08.2009, 00:00
Kraanivesi pole kehvem kui pudelivesi
Ekspressi test tõestas, et kraanivesi võib olla sama hea kui pudelivesi, kuigi on ligi 500 korda odavam.
Umbes nädal tagasi helistas mulle sõbranna ja teatas, et tema enam
kodus moosivett ega kohvi kraaniveest ei tee. Neil käis kodus veefiltrite
müüja, kelle kohapeal tehtud analüüsid näitasid
ilmekalt, et selle piirkonna (Harjumaal) kraanivesi on kehva kvaliteediga.
“Sa ehmatad ära, kui näed, mis kõik seal vees
on,” ütles ta. Kuna sõbranna on lugupeetud
keemiaõpetaja, siis võtsin tema juttu tõsiselt ning
tellisin filtrimüüja esitluse ka oma koju.
Lisaks
kraanivee olukorrale tahtsin teada, mida meie pudeliveed sisaldavad. Pudelivett
juuakse üle maailma iga päevaga üha rohkem, selle tootmine annab
hiigelkasumeid, kuid ökoloogiliselt kannab loodus hiigelkahjumeid. Poevesi
on ligi 500 korda kallim kui kraanivesi.
On siis pudelivesi oma
hinda väärt – kas see on 500 korda kasulikum, parema maitsega,
lõhnaga, värviga? Või on ta maitsetu, lõhnatu,
värvitu ja mõttetu?
Kaev pole süüdi,
torud on
Ostsin kokku nii palju erinevaid veepudeleid, kui
korvi mahtus: prantsuse Alpidest vulisev Evian (modellide kohustuslik
aksessuaar), A Le Coqi suurbränd Aura (figuurisõprade väiteil
saledakstegev), väärikas Värska, Lümanda
maapõuest nirisev Saaremaa Vesi; Perrier, mida moelooja Roberto Cavalli
nimetab oma lemmikjoogiks, soomlaste enimostetud Novelle, grusiinide salarelv
Borjomi, Saku Õlletehases toodetav Vichy Classique ja Pandivere
kõrgustikult pärit Võluvesi (Õnne ja Küllusega
rikastatud). Viimane on ka pääsukese märgiga Tunnustatud Eesti
Maitse omanik.
Improviseeritud keemiatunnis, mida teostas
veepuhastussüsteeme müüva Aqualife’i omanik Marius Tiits,
osales ka Tehnikaülikooli keemiainstituudi vanemteadur Anu Viitak, kes on
aastaid nii veefirmadele kui spordiarstidele veeanalüüse teinud.
Marius: “Kas teie kraanivees on roostet, katlakivi, lupja,
ebameeldivat lõhna?”
Mina: “Viimasel ajal ei ole
justkui.”
Marius seletab populaarselt: “Näiteks kui
nõudele jäävad veeplekid, on vees liiga palju lupja.
Kui dušinurka jäävad kollased triibud, on rauda liiga palju.
Aga kui kohvile tekib sinakas õlikiht, siis on põhjus vanades
veetorudes.”
Anu Viitak: “Tegelikult on viimastel
aastatel Tallinna vesi kõvasti paremaks läinud. Ülemiste
veepuhastusjaamas on puhastatud vee kvaliteet olnud vastavuses kõigi
parameetritega. Kui veel kuskil on mingeid aineid üle normi, siis
võib see tulla kehvast torustikust.”
Ainuüksi
Tallinnas on 900 km vanu torusid, neist pooled üle 50 aasta vanad.
Tallinna vesi tuleb Ülemistest. See on pinnavesi. Pinnavett
võetakse joogiks ainult Tallinnas ja Narvas, igal pool mujal ammutatakse
põhjavett. Ja kui pealinnas võibki veega hästi olla, siis
väiksemates kohtades pole mitte.
Uurin “Olmevee
kvaliteedi aruannet” (Tervisekaitseinpektsioon, sotsiaalministeerium,
keskkonnaministeerium 2008): mittevastava kvaliteediga joogivee tarbijaid
jääb järjest vähemaks, kuid peaaegu poolel elanikkonnast
esineb probleeme. Rohkem just väikestes puurkaevu-piirkondades.
Tervisele olulisemate näitajate poolest, mikrobioloogiliselt ja
keemiliselt on Eesti joogiveed korras, indikaatorite osas (mis näitab
üldist reostust – maitset, lõhna, läbipaistvust) on
peagu pooled (41,9 protsenti) veevärgid, just väiksema
võimsusega, mida kasutab ühtekokku 256 827 inimest, mittevastava
kvaliteediga. See on tingitud torudest ja mahutitest, mitte veest endast
– o
n liiga palju rauda, mangaani, mis teeb vee häguseks. Veevärke, mis
pidevalt ei vasta mikrobioloogilistele nõuetele, Eestis ei ole. Ajutisi
kõrvalekaldeid esineb 1,5 protsendil kasutajatest.
Alates 1997. aastast ei ole esinenud joogiveest tingitud grupiviisilisi
haigestumisi.
“Joogivee mittevastavus
kvaliteedinõuetele on enamasti seotud ülemäärase raua-,
mangaani-, ammooniumi- ja kloridiisisaldusega, mis on loodusliku pärioluga
või sageli tingitud torustike kehvast seisust,” kirjutab
Tervisekaitseinspektsiooni järelevalveakt 2008. aasta vee kohta.
Puhtaim vesi on viin
Marius Tiits kinnitab
köögikraanile otsiku ja kolm voolikut ning lülitab oma agregaadi
sisse. Vee filtreerimise tehnoloogia (pöördosmoosi meetodil) on
pärit USA mereväelastelt, kel oli tarvis mereveest joogivett
saada. Ekspressi fotograaf Vallo Kruuser avaldab, et tema töötas
nõukogude armees teenides samal põhimõttel
töötava veepuhastusauto peal: “Pumpasime Volgast masuudist
jõevett filtritest läbi, kõik jõid ja
kiitsid.”
Esimene, mikrofilter, võtab ära sodi
(liiv, muda jne). Teine, söefilter (nagu Brita kannus), absorbeerib ja
kolmas eraldab radooni.
Filtrid, mida tooteesitleja tutvustab,
teevad kraanivee tõesti palju puhtamaks.
Seejärel
võtab Marius taskust kruvikeeraja-suuruse mõõteriista ja
torkab selle järjest veeklaasidesse. TDS-meeter mõõdab vees
lahustunud tahkete osade arvu ehk elektrijuhtivust. Kui vees
võõrkehi ei ole, siis ta elektrit ei juhi.
Joogivee
euronorm on 50 ühikut.
Minu kraanist tulevas vees on 261
ühikut, s.t viis korda üle normi. Keedukannust võetud vesi on
veel hullem – 328 ühikut! (“Keedukannus on katlakivi, sellest
tuleb suurem hõljumi-sisaldus,” seletab Anu Viitak.) Muutun
murelikuks, kuid järgnenud katsed näitavad, et minu kraanivesi annab
silmad ette nii mõnelegi pudeliveele.
Figuurisõprade
(mustsõstramaitseline) – 644 ühikut. Ainukesena
jääb normi piiridesse Novelle allikavesi.
Seesama
kraanivesi sisaldab pärast filtreerimist 8 ühikut.
Väljas kallab paduvihma, räästa alla torgatud teeklaas sajab
hetkega täis. Test näitab 6 – vihmavesi on puhtam kui
kõik pudeliveed. Viimaks läheb mõõteriist Russkii
Razmeriga täidetud klaasi. Tulemus on null – puhtaim kõigist
vetest on viin.
Anu Viitak müügimehe
mõõteriistu puhta kullana ei võta ning sõidab
järgmisel hommikul – hoolimata puhkusest – kell seitse
oma laborisse. Selgub, et Marius Tiits ei valetanud: kraanivee
kaltsiumisisaldus oli filtrite abil vähenenud 50 korda,
magneesiumisisaldus 10 korda, naatrium 8, kaalium 20 korda jne. Jään
uskuma: filtrite süsteem teeb vee palju puhtamaks tõesti.
Ainult et meie kandi vesi on tänu uuele pumbajaamale ilma
filtreerimatagi eeskujulikult normide piires. Tekib küsimus, miks ma
üldse raiskan aastas vee ostmisele tuhandeid kroone ja jändan
plastpudelite tagastamisega.
Marius lisab veelgi tumedaid toone:
“Gaseeritud vesi sisaldab ohtrasti bensooli. Bensool tekib konservandina
kasutatavast naatrium- või kaaliumbensoaadist pluss askorbiinhappest
(C-vitamiin). Bensool soodustab pahaloomuliste kasvajate teket veres ning
lümfisüsteemis.
Pikk säilitusaeg, soojus ja valgus
soodustavad bensoolikoguse suurenemist.”
Polegi vaja
puhast vett
Anu Viitak: “Liiga puhas vesi ei olegi
üldse organ
ismile hea. Filtreerimine võtab ära ka kasulikud mineraalid, aga
eesmärk ei ole ju täitsa puhast vett saada.”
Näiteks Saku Läte on nii eeskujulikult puhas, et selle larpimine ei
anna organismile vajalikke komponente.
Uurin veetootjate
kodulehekülgi ja etikette, kuid need kubisevad müügivahust. Kas
veetootjatel on rohkem varjata kui näiteks leivatootjatel, kelle kodukatel
on koostisained viimse kui nisuivani kirjas. Müüt “puhtast
looduslikust veest” on nii võimas, et kuidagi ei raatsi labast
tõde tunnistada: vesi meie pudelites pärineb samast kraanist kust
teie joogivesigi, ainult et me paneme sinna maitseaineid, mineraale ja mulle
juurde.
Näiteks Vichy Classique on väikese
soolasisaldusega nõrgalt karboniseeritud mineraalvesi, mille
valmistamisel lisatakse puhastatud põhjavette kaht soola:
magneesiumkloriidi ja kaaliumvesinikkarbonaati. Seejärel mineraalvesi
karboniseeritakse ja villitakse.
Veekokteilide segamine on peaaegu
sama peenike teadus kui veinitegu: on lauaveed, mineraalveed, mineraliseeritud
veed, lahjendatud mineraalveed... On joogiveed, millele on lisatud kas
looduslikku sooladerikast vett, merevett, mitmesuguseid mineraalsooli ja
süsihappegaasi. Siis on selle rüüpe nimi kunstilik mineraalvesi.
Loodusliku lauavee nime all turustatakse jooki, mis koosneb mõnest
väärtuslikust mineraalveest (terviseveest), mida on lahjendatud
hariliku joogiveega. Looduslikuks lauaveeks võib lugeda ka mõnda
allikavett, mis on saadud puurkaevust ja ilma töötluseta pudelisse
villitud.
Värska mineraalvee kaevu sügavus on 470
meetrit. Sealt purskuvale veele ei lisata midagi peale süsihappegaasi.
Värska Originaali mineraalvesi on saanud Loodusiku Mineraalvee tunnustuse
ning ettevõte on pideva kontrolli all.
Keemiaõpetajast
sõbranna investeerib nüüd filtritesse. Mina võin oma
kraaniveest edaspidigi kohvi keeta. Aga kuigi pooleliitrise veepudeli
eest saab kodus terve vannitäie vett, on mõnikord janu
pudelivee järele – eriti kui need on võluveed, mis rikastatud
Armastuse ja Rahu ja Tasakaaluga.
H2O
Loodusliku mineraalvee tähistus
- Naturaalne mineraalvesi peab pärinema maa-alustest saastamata leiukohtadest ning olema algupäraselt looduslikult puhas.
- Vesi peab olema villitud otse leiukohas. Transportida võib naturaalset mineraalvett ainult selles pakendis, milles seda kavatsetakse müüa.
- Naturaalset mineraalvett ei tohi töödelda, erandina lubatakse ainult süsihappegaasi lisamist.
- Loomulikult peab naturaalne mineraalvesi olema mikrobioloogiliselt ohutu.
- Naturaalse mineraalvee pudeli etiketil peab olema näidatud mineraalveepuurkaevu asukoht ja nimetus, mineraalainete sisaldus.
Loodusliku mineraalvee tähistus
- vesinikkarbonaadirikas, sisaldus üle 600 mg/l
- sulfaadirikas, sisaldus üle 200 mg/l
- kloriidirikas, üle 200 mg/l
- kaltsiumirikas, üle 150 mg/l
- magneesiumirikas, üle 50 mg/l
- fluoririkas, üle 1 mg/l
- rauarikas, üle 1 mg/l
- karboniseeritud, üle 250 mg/l
- naatriumirikas, üle 200 mg/l
- naatriumivaene, alla 20 mg/l.