“Sa ehmatad ära, kui näed, mis kõik seal vees on,” ütles ta. Kuna sõbranna on lugupeetud keemiaõpetaja, siis võtsin tema juttu tõsiselt ning tellisin filtrimüüja esitluse ka oma koju.


Lisaks kraanivee olukorrale tahtsin teada, mida meie pudeliveed sisaldavad. Pudelivett juuakse üle maailma iga päevaga üha rohkem, selle tootmine annab hiigelkasumeid, kuid ökoloogiliselt kannab loodus hiigelkahjumeid. Poevesi on ligi 500 korda kallim kui kraanivesi.


On siis pudelivesi oma hinda väärt – kas see on 500 korda kasulikum, parema maitsega, lõhnaga, värviga? Või on ta maitsetu, lõhnatu, värvitu ja mõttetu?


Kaev pole süüdi, torud on



Ostsin kokku nii palju erinevaid veepudeleid, kui korvi mahtus: prantsuse Alpidest vulisev Evian (modellide kohustuslik aksessuaar), A Le Coqi suurbränd Aura (figuurisõprade väiteil saledakstegev), väärikas Värska, Lümanda maapõuest nirisev Saaremaa Vesi; Perrier, mida moelooja Roberto Cavalli nimetab oma lemmikjoogiks, soomlaste enimostetud Novelle, grusiinide salarelv Borjomi, Saku Õlletehases toodetav Vichy Classique ja Pandivere kõrgustikult pärit Võluvesi (Õnne ja Küllusega rikastatud). Viimane on ka pääsukese märgiga Tunnustatud Eesti Maitse omanik.


Improviseeritud keemiatunnis, mida teostas veepuhastussüsteeme müüva Aqualife’i omanik Marius Tiits, osales ka Tehnikaülikooli keemiainstituudi vanemteadur Anu Viitak, kes on aastaid nii veefirmadele kui spordiarstidele veeanalüüse teinud.


Marius: “Kas teie kraanivees on roostet, katlakivi, lupja, ebameeldivat lõhna?”


Mina: “Viimasel ajal ei ole justkui.”


Marius seletab populaarselt: “Näiteks kui nõudele jäävad veeplekid, on vees liiga palju lupja.


Kui dušinurka jäävad kollased triibud, on rauda liiga palju. Aga kui kohvile tekib sinakas õlikiht, siis on põhjus vanades veetorudes.”


Anu Viitak: “Tegelikult on viimastel aastatel Tallinna vesi kõvasti paremaks läinud. Ülemiste veepuhastusjaamas on puhastatud vee kvaliteet olnud vastavuses kõigi parameetritega. Kui veel kuskil on mingeid aineid üle normi, siis võib see tulla kehvast torustikust.”


Ainuüksi Tallinnas on 900 km vanu torusid, neist pooled üle 50 aasta vanad.


Tallinna vesi tuleb Ülemistest. See on pinnavesi. Pinnavett võetakse joogiks ainult Tallinnas ja Narvas, igal pool mujal ammutatakse põhjavett. Ja kui pealinnas võibki veega hästi olla, siis väiksemates kohtades pole mitte.


Uurin “Olmevee kvaliteedi aruannet” (Tervisekaitseinpektsioon, sotsiaalministeerium, keskkonnaministeerium 2008): mittevastava kvaliteediga joogivee tarbijaid jääb järjest vähemaks, kuid peaaegu poolel elanikkonnast esineb probleeme. Rohkem just väikestes puurkaevu-piirkondades.


Tervisele olulisemate näitajate poolest, mikrobioloogiliselt ja keemiliselt on Eesti joogiveed korras, indikaatorite osas (mis näitab üldist ­reostust – maitset, lõhna, läbipaistvust) on peagu pooled (41,9 protsenti) veevärgid, just väiksema võimsusega, mida kasutab ühtekokku 256 827 inimest, mittevastava kvaliteediga. See on tingitud torudest ja mahutitest, mitte veest endast – o n liiga palju rauda, mangaani, mis teeb vee häguseks. Veevärke, mis pidevalt ei vasta mikrobioloogilistele nõuetele, Eestis ei ole. Ajutisi kõrvalekaldeid esineb 1,5 protsendil kasutajatest.


Alates 1997. aastast ei ole esinenud joogiveest tingitud grupiviisilisi haigestumisi.


“Joogivee mittevastavus kvaliteedinõuetele on enamasti seotud ülemäärase raua-, mangaani-, ammooniumi- ja kloridiisisaldusega, mis on loodusliku pärioluga või sageli tingitud torustike kehvast seisust,” kirjutab Tervisekaitseinspektsiooni järelevalveakt 2008. aasta vee kohta.


Puhtaim vesi on viin



Marius Tiits kinnitab köögikraanile otsiku ja kolm voolikut ning lülitab oma agregaadi sisse. Vee filtreerimise tehnoloogia (pöördosmoosi meetodil) on pärit USA mereväelastelt, kel oli tarvis mereveest joogivett saada. Ekspressi fotograaf Vallo Kruuser avaldab, et tema töötas nõukogude armees teenides samal põhimõttel töötava veepuhastusauto peal: “Pumpasime Volgast masuudist jõevett filtritest läbi, kõik jõid ja kiitsid.”


Esimene, mikrofilter, võtab ära sodi (liiv, muda jne). Teine, söefilter (nagu Brita kannus), absorbeerib ja kolmas eraldab radooni.


Filtrid, mida tooteesitleja tutvustab, teevad kraanivee tõesti palju puhtamaks.


Seejärel võtab Marius taskust kruvikeeraja-suuruse mõõteriista ja torkab selle järjest veeklaasidesse. TDS-meeter mõõdab vees lahustunud tahkete osade arvu ehk elektrijuhtivust. Kui vees võõrkehi ei ole, siis ta elektrit ei juhi.


Joogivee euronorm on 50 ühikut.


Minu kraanist tulevas vees on 261 ühikut, s.t viis korda üle normi. Keedukannust võetud vesi on veel hullem – 328 ühikut! (“Keedukannus on katlakivi, sellest tuleb suurem hõljumi-sisaldus,” seletab Anu Viitak.) Muutun murelikuks, kuid järgnenud katsed näitavad, et minu kraanivesi annab silmad ette nii mõnelegi pudeliveele.


Figuurisõprade (mustsõstramaitseline) – 644 ühikut. Ainukesena jääb normi piiridesse Novelle allikavesi.


Seesama kraanivesi sisaldab pärast filtreerimist 8 ühikut.


Väljas kallab paduvihma, räästa alla torgatud teeklaas sajab hetkega täis. Test näitab 6 – vihmavesi on puhtam kui kõik pudeliveed. Viimaks läheb mõõteriist Russkii Razmeriga täidetud klaasi. Tulemus on null – puhtaim kõigist vetest on viin.


Anu Viitak müügimehe mõõteriistu puhta kullana ei võta ning sõidab järgmisel hommikul – hoolimata puhkusest – kell seitse oma laborisse. Selgub, et Marius Tiits ei valetanud: kraanivee kaltsiumisisaldus oli filtrite abil vähenenud 50 korda, magneesiumisisaldus 10 korda, naatrium 8, kaalium 20 korda jne. Jään uskuma: filtrite süsteem teeb vee palju puhtamaks tõesti.


Ainult et meie kandi vesi on tänu uuele pumbajaamale ilma filtreerimatagi eeskujulikult normide piires. Tekib küsimus, miks ma üldse raiskan aastas vee ostmisele tuhandeid kroone ja jändan plastpudelite tagastamisega.


Marius lisab veelgi tumedaid toone: “Gaseeritud vesi sisaldab ohtrasti bensooli. Bensool tekib konservandina kasutatavast naatrium- või kaaliumbensoaadist pluss askorbiinhappest (C-vitamiin). Bensool soodustab pahaloomuliste kasvajate teket veres ning lümfisüsteemis.


Pikk säilitusaeg, soojus ja valgus soodustavad bensoolikoguse suurenemist.”


Polegi vaja puhast vett



Anu Viitak: “Liiga puhas vesi ei olegi üldse organ ismile hea. Filtreerimine võtab ära ka kasulikud mineraalid, aga eesmärk ei ole ju täitsa puhast vett saada.”


Näiteks Saku Läte on nii eeskujulikult puhas, et selle larpimine ei anna organismile vajalikke komponente.


Uurin veetootjate kodulehekülgi ja etikette, kuid need kubisevad müügivahust. Kas veetootjatel on rohkem varjata kui näiteks leivatootjatel, kelle kodukatel on koostisained viimse kui nisuivani kirjas. Müüt “puhtast looduslikust veest” on nii võimas, et kuidagi ei raatsi labast tõde tunnistada: vesi meie pudelites pärineb samast kraanist kust teie joogivesigi, ainult et me paneme sinna maitseaineid, mineraale ja mulle juurde.


Näiteks Vichy Classique on väikese soolasisaldusega nõrgalt karboniseeritud mineraalvesi, mille valmistamisel lisatakse puhastatud põhjavette kaht soola: magneesium­kloriidi ja kaaliumvesinikkarbonaati. Seejärel mineraalvesi karboniseeritakse ja villitakse.


Veekokteilide segamine on peaaegu sama peenike teadus kui veinitegu: on lauaveed, mineraalveed, mineraliseeritud veed, lahjendatud mineraalveed... On joogiveed, millele on lisatud kas looduslikku sooladerikast vett, merevett, mitmesuguseid mineraalsooli ja süsihappegaasi. Siis on selle rüüpe nimi kunstilik mineraalvesi. Loodusliku lauavee nime all turustatakse jooki, mis koosneb mõnest väärtuslikust mineraalveest (terviseveest), mida on lahjendatud hariliku joogiveega. Looduslikuks lauaveeks võib lugeda ka mõnda allikavett, mis on saadud puurkaevust ja ilma töötluseta pudelisse villitud.


Värska mineraalvee kaevu sügavus on 470 meetrit. Sealt purskuvale veele ei lisata midagi peale süsihappegaasi. Värska Originaali mineraalvesi on saanud Loodusiku Mineraalvee tunnustuse ning ettevõte on pideva kontrolli all.


Keemiaõpetajast sõbranna investeerib nüüd filtritesse. Mina võin oma kraaniveest edaspidigi kohvi keeta. Aga kuigi pooleliitrise veepudeli eest saab kodus terve vannitäie vett, on mõnikord janu pudelivee järele – eriti kui need on võluveed, mis rikastatud Armastuse ja Rahu ja Tasakaaluga.
H2O
  • Naturaalne mineraalvesi peab pärinema maa-alustest saastamata leiukohtadest ning olema algupäraselt looduslikult puhas.                  
  • Vesi peab olema villitud otse leiukohas. Transportida võib naturaalset mineraalvett ainult selles pakendis, milles seda kavatsetakse müüa.
  • Naturaalset mineraalvett ei tohi töödelda, erandina lubatakse ainult süsihappegaasi lisamist.
  • Loomulikult peab naturaalne mineraalvesi olema mikrobioloogiliselt ohutu.
  • Naturaalse mineraalvee pudeli etiketil peab olema näidatud mineraalveepuurkaevu asukoht ja nimetus, mineraalainete sisaldus.
 
Loodusliku ­mineraalvee ­tähistus

  • vesinikkarbonaadi­rikas, sisaldus üle 600 mg/l
  • sulfaadirikas, sisaldus üle 200 mg/l
  • kloriidirikas, üle 200 mg/l
  • kaltsiumirikas, üle 150 mg/l
  • magneesiumirikas, üle 50 mg/l
  • fluoririkas, üle 1 mg/l
  • rauarikas, üle 1 mg/l
  • karboniseeritud, üle 250 mg/l
  • naatriumirikas, üle 200 mg/l
  • naatriumivaene, alla 20 mg/l.