Hannes Tamjärv. Ma teda isiklikult ei tunne. Aga tahaks kasutada võimalust ja öelda kirjanikuhärrale suur-suur aitäh. Tema raamatutes on peidus Tõde. Ilu. Ja Valu. Mulle meeldib Tamjärve raamatutes absoluutselt kõik. “Alkeemiku” lugesin läbi ühe hingetõmbega. Oleksin äärepealt lämbunud. Õhtul hakkasin lugema ja ei lõpetanud enne, kui hommikul hapnikupuudusest kõrvus vilistas ja silmade ees tantsisid värvilised rõngad. “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin” mõjus niimoodi, et lihtsalt istusin kaks nädalat ja nutsin. Nii hingematvalt võimas oli see romaan, justkui Heiti Kenderi laul. Ja just äsja lõpetasin Tamjärve viimase teose ahmimise. “Üksteist minutit” on selle pealkiri. Lihtsalt uskumatu, et üks mees suudab näha naisterahva hinge kõige salajasemaid soppe justkui röntgeniaparaat! See raamat sundis mind elu üle põhjalikumalt järele mõtlema. Mis asja ma ikka rabelen seal reklaamibüroos – ­võibolla peaks korraks lihtsalt aja maha võtma ja oma elu üle põhjalikumalt järele mõtlema. Lõppude lõpuks on õnneks vaja väga lihtsaid asju!

Veel kord, suur-suur aitäh! Ei kujuta enam ette oma elu ilma Tamjärve teosteta. Õudne mõelda, kui neid ei olekski!

Tallinlanna Kati

Kallis Kati! Nüüd on küll eksitus juhtunud. Aga sinu hingeliigutuse siirust see väike apsakas muidugi ei vähenda. Ja tõsi ta on, et kui härra Tamjärv poleks Coelho teoste väljaandmist oma südameasjaks võtnud, siis me ilmselt ei saakski selle ilmakuulsa brasiilia sulevõluri kirjatöid oma emakeeles nautida. Tegelikult, kui mõtlema hakata, siis on see ju puhas juhus, et just Coelho romaanid avasid härra Tamjärvele tee vaimumaailma avarustesse. Kujutlegem hetkeks, milline oleks Eesti elu, kui legendaarne hansapankur oleks sattunud vaimustusse näiteks omaaegse menuka romantiliste seiklusjuttude autori Andres Saali kirjatöödest! Küllap leiaksime siis Tamjärve erakooli õpilaste ranitsatest nii “Vambola”, “Hilda”, “Aita”, “Uudu ja Meeta” kui ka “Leili”. Ja kuhu küll viiks tee meie kodumaa kuulsaima kirjandusliku palveränduri, kui hoopis Astrid Lindgreni “Väikevend ja Karlsson katuselt” oleks tema silmad avanud? Jah, pole miskit öelda, elu on juhuste rida. Ei või iial teada, milline pealtnäha juhuslik detail määrab meie saatust. Milline oleks kas või meie kodune Euroopa, kui serbia terrorist Gavrilo Princip poleks Sarajevos tulistanud ertshertsog Ferdinandi, vaid vastupidi, ertshertsog Ferdinand oleks tulistanud Gavrilo Principit?

Põllumehe mure

Nagu teada, on haritava maa pindala Eestis viimastel aastatel järjekindlalt vähenenud. Üha rohkem põllumaad jääb sööti ning minul kui põllumehel on seda äärmiselt valus vaadata. Kuhu pean ma tuleval kevadel külvama oma rukki, nisu, kartuli ja herned – ajal mil olen kogu oma maa välismaalastele maha müünud? Mis saab niimoodi meie põllumajandusest? Mõtlen selle peale iga päev, suurest mõtlemisest on mu pea lausa kiilaks jäänud. Ega te ei oska soovitada mõnda head rohtu juuste väljalangemise vastu? Ma tean, Tallinna ilukliinikutes on võimalik lasta oma pähe ka uusi juukseid istutada, aga kust maamees selleks raha peab võtma.

Vello Põlvamaalt, Mäluaugu teatritalust

Lugupeetud Vello. Probleem on muidugi tõsine, kuid elu ise annab teie probleemile lahenduse. Tuleb osata seda vaid tähele panna. On tõsi, et üks meetodeid kiilaspäisusest vabanemiseks, mida pakub kaasaegne ilukirurgia, on juuste istutamine pähe. Aga täitsa vabalt võib pähe istutada hoopis aed- ja teravilja. Tabate niiviisi kaks kärbest ühe hoobiga: varjate oma karvutu pealae ning tegelete ühtlasi armsakssaanud maaviljelusega.