Kranaat: Natsiroimari tütar nurjas ­Gerd Kanteri MM-esinemise

Berliinis kergejõustiku maailmameistrivõistlustel vaid 66meetrise heite ja pronksmedaliga leppima pidanud Gerd ­Kanteri ebaedus oli otseselt süüdi Ilse Bormann-Bronstein (82), tabamatuks jäänud sõjakurjategija Martin Bormanni tütar.

Kanter on AG Berliini Olümpiastaadion puhastustööde dispetšerina töötava vanadaami lemmik olnud juba 2005. aastast peale ning nüüd otsustas ta juhust kasutada, et eestlasele võit kandikul kätte tuua. Paraku sai naine hakkama karuteenega, tekitades Kanteri heidete ajal ebasobivaid taganttuulepuhanguid.

Bormann-Bronsteini sõnul lülitas ta Kanteri katsete ajal sisse staadioni teenindusruumidesse spetsiaal­selt sissemonteeritud võimsad puhurid, mis tekitasid tugeva taganttuule. Teiste heitjate katsete ajaks lülitas ta puhurid välja. Alles pärast võistlust kuulis vanadaam Kanteri mänedžerilt Raul Rebaselt juhuslikult, et pikemate kettakaarte saamiseks on ideaalne hoopis mõõdukas vastutuul.

"Ilmselt ei olnud lihtsalt minu päev," kurdab Bormann-Bronstein. "Vabandan sügavalt kogu eesti rahva ees. Aga kahjuks polnud mul oma koolipõlves võimalust sügavamalt aerodünaamika reegleid omandada. Peamine rõhk läks sõjalise ettevalmistuse ja natside parteipoliitika ülistamise peale."

Ilse isa Martin Bormann oli natsi-Saksamaa tähtsuselt teine mees ehk NSDAP asejuht alates maist 1941. 1943. aastast ka Hitleri sekretär. Tütre sõnul õnnestus tal kevadel 1945 Berliinist lahkuda ilmselt Ladina-Ameerikasse, nagu võib oletada Uruguay ja Tšiili markidest kodustele saadetud kirjadel. Martin Bormann mõisteti Nürnbergi protsessil tagaselja surma.

Bormann-Bronsteini väitel ei ole ta ise kunagi natside poliitika suhtes poolehoidu tundnud, kuid lapsepõlves saadud karm kasvatus ja ajupesu on oma jäljed jätnud. Eestlasi peab ta kõige puhtamateks aaria rassi esindajateks. "Teie asusite Läänemere kallastel juba viis tuhat aastat tagasi ning valitsesite kindla käega kogu Põhjalat, samal ajal kui sakslaste esivanemad elasid koobastes ega osanud ajaloosangarite areenile pääsemisest veel undki näha," kiidab vanaproua. "Eesti kangelasrahva õilis veri on kõige väärikamad jooned omandanud teie kettavägilases."

Gerd on vana germaani nimi ning "Kanter" tähendab muinas­aaria keeles "õilis", täpsustas Bormann-Bronstein. Seevastu Aleksander Tammerti vastu ei tunne ta mingit sümpaatiat, sest viimane olevat poolaka nägu, poolakad aga on harimatud barbarid. "Soovisin väga, et Tammert napilt ­finaalvõistluselt välja jääks ning tunneks sedasama piina, nagu tundsin mina, kui poolakad meilt Sileesia ära võtsid."

Lisaks eestlastele ja Gerd Kanterile isiklikult peab kõbus vanamemm väga lugu ka kettaheitest kui nähtusest. "Olen kindel, et kui Kolmas Reich oleks imerelva väljatöötamisel pühendunud mitte tuumarelva, vaid ketaste suurtootmisele, oleksime sõja võitnud. Kujutage ette, et Stalingradi lahingu ajal oleks iga saksa sõdur heitnud ketta viiekümne meetri pealt bolševikule vastu pead.

See oleks tekitanud kaose ning sõjaõnn oleks võtnud hoopis teise suuna. Pealegi oleks kindralstaap võinud kergemate, naiste ja noorte ketastega relvastada ka Hitlerjugendi ja naisorganisatsioonid ning seeläbi lahingurivisid oluliselt tihendada."

Staadioni juhtkonnal memmekesele pretensioone ei ole. "Peaasi, et kuld jäi koju," selgitas AG Berliini Olümpiastaadioni avalikkussuhete juht Gerda Mauermayer. "Pigem võiks Ilsel selle teo eest palka tõsta."

Kanteri treeneri Vesteinn Hafsteins­soni treener Roman ­Burkivski oli juhtunust kuuldes hämmingus. "Ja mina arvasin juba, et Teine maailmasõda on lõppenud," imestab ta. "Loomulikult ei osanud me Gerdi ettevalmistustsüklis sellise teguriga arvestada. Õnneks on vanamutt piisavalt seniilne ja nõder, nii et Tallinnasse kuldliiga etapile ta ei jõua."

Et Eesti kettaheitekuulsusele tehtud halba heastada, nõustus proua Bormann-Bronstein ära ostma kogu Kanteri kibekähku enne MMi saksa keelde tõlgitud raamatu "15 sammu võiduni" tiraaži.

"Keda see raamat peale Gerdi kolmandaks jäämist enam huvitab," arvab proua. "Iseasi kui Robert Harting nüüd raamatu kirjutataks, see müüks vaat et sama hästi kui "Mein Kampf" minu noorpõlves. Aga ma ostan kogu tiraaži ära ja jagan selle tasuta laiali Saksamaa türgi kogukonna lastekodudes. See raamat sobib ühtviisi nii keelekümbluseks kui esimeste sammude tegemise innustajaks spordiradadel. Nii et ma ei imestaks kui kahekümne aasta pärast esindavad Saksamaad kettaheites kolm Mehmedi."