Kranaat: Suri maailma pikim eestlane
Hoolimata oma ebardlikust kehast oli mehel seljataga pikk ja huvitav elu.
"Nooruses tahtsin olla nagu Kalevipoeg," meenutas Varblane. "Mõtlesin, et seisan püsti, valvan ja kaitsen Eestimaad kõigi vaenlaste, eriti raudmeeste eest.
Aga seal üleval pilve piiril puhuvad alailma tugevad tuuled ja ma sain kõva nohu. Kujutage ette, kui mul tatt jooksma hakkab - see saavutab nii suure kiirenduse, et võib maha kukkudes mõne inimese oimetuks lüüa. Nii lõin valvamisele käega ja lesisin enamjaolt kusagil metsade või küngaste varjus pikali.
Järvselja kuused olid isegi mulle päris korralik tuulevari. Armastan üldse maaelu ja vaikust, sest linnas jään alatasa autode ette ja olen sunnitud need sodiks astuma."
Varblane kahetses enne surma kõige rohkem, et ei jõudnud kirjutada mälestusteraamatut. "Raske on leida nii suurt pliiatsit, mida ma sihtotstarbeliselt kasutada võiksin. Ja kompuutritest pole mõtet rääkidagi." Ka käesolevad seigad tema eluteest toetuvad suusõnal öeldule, sest hiideestlase võimast hääleaparatuuri arvestades polnud seda eriline vaev ka mitme kilomeetri kauguselt kuulda. Varblasel jäi osalemata ka Maire Aunaste saates "Meie", sest ERR loobus kokkuhoiupoliitikat ettekäändeks tuues eraldi stuudio ehitamisest, kuhu mees oleks mahtunud.
Ometi jõudis Varblane palju korda saata. Nii käis ta nõukogude võimu ajal korduvalt piiri taga, sest piirivalve ega isegi KGB pikk käsi ei ulatunud teda takistama. Eriti huvitav oli mehe jutu järgi rännata Alpides, sest nende mastaabid panid ka maailma pikimal eestlasel pea ringi käima. Ning USAs Arizona osariigis asuvasse Suurde kanjonisse kukkudes oleks temagi küllap elu kaotanud.
Seevastu Eesti tundus Varblasele täieliku konnatiigina. "Suurest Munamäest oleksin võinud veel pensionieas vabalt üle hüpata, kui sinna seda lollakat torni poleks ehitatud, mis mul hargivahe huugama võtaks. Isegi Läänemeri ulatub mul ainult mõnes kohas üle pea, aga suvel palavaga käin siin siiski ujumas.
Ajab asja ära kah."
Nooruses mängis Varblane korvpalli, kuid tippklassi ei jõudnud. "Pall oli minu jaoks pisike nagu harilikule inimesele pohlamari ja seda läbi korvirõnga saada oli isegi kükitades sama suur kunst kui niiti läbi nõelasilma ajada. Aga silmanägemine on mul ikka terav olnud, nii et sain hakkama. Kahjuks läks välisväljakutel mängimine moest ja ühtegi sisehalli ma muidugi sisse ei mahtunud."
Varblane suhtles tihedalt Oleviste kiriku torniga: "Temaga võis ikka rääkida nagu omasugusega, inimestega suheldes pidin ju pikali viskama, kui midagi kuulda tahtsin. Torn rääkis, et ta oli vanasti isegi minust pikem olnud, aga aegade jooksul toimunud ümberehitustega üha madalamaks tehtud. Kui heas tujus olime, arutasime, et kui ma tema tippu roniksin ja ennast välja sirutaksin, ulatuksin järsku isegi Kuuni. Aga tegelikult torn kartis, et võin ta oma raskusega laiaks litsuda ja ei lubanud mul proovima hakata. Ma ei ole küll kunagi paks mees olnud, sest söögiga on pidevalt kitsas käes. Samal põhjusel ei saanud minust ka kõva viinameest. Aga oma viis tonni tuleb keskeltläbi siiski ära, nii et torni kartused ei olnudki vist laest võetud. 1969. aasta suvel suure juubelilaulupeo ajal tahtsime plaani peojoovastuses siiski teoks teha, aga ameerik lased jõudsid ette."
Endokrinoloog Heiki Männi väitel põhjustab inimese ebanormaalselt pikka kasvu ajuripatsi ehk hüpofüüsi ületalitlus. "Ajuripats sünteesib kasvuhormooni, mis mõjutab kogu organismi kasvu. Kasvuhormooni vähesus põhjustab kääbuskasvu, üleküllus aga hiidkasvu ehk gigantismi. Kuid Varblase pikkus oli siiski täiesti fenomenaalne. Nagu ka niivõrd kõrge vanus, milleni mees jõudis. Harilikult surevad ebatavaliselt pikad inimesed noorelt, kuna südamelihas ei suuda hiiglase keha normaalselt verega varustada ja ütleb üles. Näiteks maailma pikim venelane Šurik Semjonov oli vaevalt kolm meetrit pikk ning suri juba 23aastaselt."
Männi põhjendab, miks Varblane isegi keskmisest eesti mehest vanemaks elas: "Kui hüpofüüsi ületalitlus muutub juba täiesti pidurdamatuks, hakkab organism sellega ilmselt aegamööda kohanema ja teised elutalitlust korraldavad organid stabiliseerivad selle mõju. Gigandi pulsitalitlus ja südamelöögid aeglustuvad ega koorma enam organismi eluohtlikult. Varblase süda lõi stabiilselt vaid 1-2 korda minutis. Muidugi tuli tervisele kasuks ka noorpõlve spordiharrastus."
Maailma pikim eestlane puhkab oma viimset und Tallinnas, osalt Liiva, osalt Rahumäe kalmistul.
