KRANAAT: Taksidermist annab inimesele igavese elu
Härra Kotter, kellest ja millal tegite oma esimese topise?
Kui rääkida inimtopistest ehk -kaavikutest, siis selleks on minu enda õpetaja ja meistri Aksel Kuulbergi oma aastast 1976. Meie kutsealal on igivana traditsioon, et kui sell meistripabereid tahab saada, peab ta oma õpetajast topise tegema.
Kas teie õpetaja suri loomulikku surma?
Raske öelda. Kui ma reie sisekülge õmblesin, siis ta veel just nagu ohkas. Teise topise tegin aga oma 90-aastasest vanaemast. Tema suri kindlasti loomulikku surma.
Mis tööd te selliajal tegite?
Lihtsamat ja mustemat tööd, näiteks loomade ja lindude topiseid. Oravad, jänesed, metskitsed, paar kotkast. Muidugi ei pakkunud alamate olevuste täistoppimine esteetilist elamust, rääkimata tõelisest katarsisest, aga hädapäraste käsitööoskuste arendamiseks on see vältimatu etapp. Eriti palju näpuosavust ja isegi füüsilise valu talumist nõuab siili topis.
Kas teie kutseala kummalise traditsiooni tõttu ongi inimestega tegelevaid taksidermiste Eestis nii vähe?
Osalt ka sellepärast, osalt aga sellepärast, et tellijaid lihtsalt ei jätku. Tundub, et inimesed ei pea oma lähedastest nii palju lugu, kui nood vääriksid. Raha kulutatakse igasuguse tühja-tähja, näiteks reisimise või šoppamise peale, selle asemel, et oma kallite mälestust väärikalt jäädvustada.
Iseloomustage oma töö põnevamaid külgi.
Iga topise tegemine on omamoodi kunst. See on loov, intensiivne, tähtis on sellesse panna õige liikumine ja kübeke särtsu - tegija peab olema hingega asja juures. Taksidermisti silmasära peab üle kanduma ka topisele, nõnda et viimane näeks välja tõepoolest nagu elus ja ajaks hämaras hirmujudinad peale. Öeldakse: "Pole inimest, pole probleemi." Meie, taksidermistide jaoks probleemid aga alles pärast inimese kaduvikku lahkumist algavad.
Kas mõni töö on untsu läinud?
Mõned aastad tagasi tegin topise ühest keskerakondlasest. Kohe läksid koid sisse, karvad tulid lahti, silmisse ilmus Edgar Savisaare kalapilk. Polnud muud kui ära visata.
Mis saab topise tegemise ajal siseelunditest?
Mida iganes. Vorsti, sülti, rulaadi... Aga võib ka sigadele anda või minupärast lihtsalt maha matta. Inimese sisu - see ei huvita tänapäeval ju enam kedagi. Tähtis on ainult esinduslik fassaad.
Kas topis on parem kui vahakuju?
Loomulikult! Vahakuju on ju koopia, neid võib igast inimesest vorpida praktiliselt piiramatul arvul, kui ainult toorainet jätkub. Näiteks täiesti äratuntava John Lennoni vahakuju võib New Yorgist vastavast töökojast saada 10 000 dollari eest. Lennoni topis oleks aga lausa hindamatu väärtusega. Usun, et kui see kusagil oksjonile pannakse, tõuseks hind miljonitesse.
See viib mõtted võimalusele, et turul on ka võltsitud kaavikud.
Jah, Lennoni omasid ongi teada kolm tükki - üks Londonis, üks Sorbonne'is ja üks Yale'i ülikooli antropoloogiamuuseumis Ühendriikides. Kõige rohkem topiseid on aga tehtud Adolf Hitlerist - üle kolmekümne. Austrias elab üks taksidermist, kes ongi ainult Hitleritele spetsialiseer unud.
See pole ju võimalik! Keegi ei usu ometi, et ühest inimesest saaks üle ühe topise valmistada.
Rikastest lollpeadest pole maailmas kunagi puudust olnud. Tuleb neile ainult kõvasti mesijuttu rääkida ja valvsust uinutada. Lugesin alles hiljuti sellesama austerlase blogist, et tal õnnestus Zimbabwe presidendile Robert Mugabele müüa koguni mustanahaline Hitler - ja seni kõige kallimalt!
Kas te ise olete mõne võltsinguga hakkama saanud?
Üheksakümnendate alguses sundis raske majanduslik olukord mind kutse-eetikat rikkuma ning valmistasin ühe Soome pankuri tellimuse peale president Lennart Meri topise, ehkki Meri oli sel ajal elus ja koguni presidendiametis. Aga meie küla raamatukogujuhataja isa oli nii Meri sarnane, et ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna. Pankur oli pealegi suur Eesti austaja ja maksis mulle kahekordse hinna. Nii sain oma töökotta uue sisustuse muretseda.
Mida te ausammastest arvate?
Need on samasugune masstoodang nagu vahakujud. Mäletan, kui palju mu noorusajal ja hiljemgi Eesti ja Venemaa linnades Lenini ausambaid võis näha. Põhimõtteliselt võib neid ju Tammsaarest sama palju valmis vorpida. Ainult topis jäädvustab kordumatult inimese mälestuse.
Kas teil endil õpilasi on?
Jumal hoidku selle eest! Tahan veel kaua elada ja oma armastatud erialaga tegeleda.
Kas kõrge riiklik autasu tuli teile üllatusena?
Võib-olla paneb see vastus teid imestama, aga ei tulnud. Taksidermist pikendab ju inimese maist eksistentsi aastakümnete, soodsate säilitustingimuste korral aga isegi aastasadade võrra. Vähe sellest - ta peidab inimese nõrkused ning toob esile tema positiivsed küljed nii suurel määral, nagu inimene ise seda oma eluajal kunagi ei suutnud. Kes selle autasu ikka saama pidi kui mitte mina? Mõni vabadusvõitleja või?
Teil on seljataga raske, kuid huvitav töömeheelu. Olete topise kujul igavese elu andnud viiele riigikogu liikmele ning kahele ministrile. Kõik nad näevad välja märksa targemad ja uhkemad kui eluajal. On teil veel teokstegemata unistusi?
Jah, mul on eluunistus. Teenetemärgi saamine lisas usku, et olen õigel teel ja suudan selle täita.
Ja see oleks?
Loodan nii ruttu kui võimalik rõõmustada kogu meie tublit ja töökat rahvast armastatud peaministri Andrus Ansipi kaavikuga.
