Kratid rahaülekande kallal
Ebatavaline lugu algas laupäeval, 4. juunil, kui afropatsidega kleenuke Merike Klooster (25) astus Tallinnas Krediidipanga Magistrali kontorisse ja maksis kahes osas sisse kokku 8000 dollarit ehk ligi 100 000 krooni. Kopsaka summa sihtpunkt oli Inglismaa ja saajaid oli kaks: Merikese noorem õde Merle Marwah ja tema hindust abikaasa Sidharth Marwah.
Veel tunamullu Estonian Business Schoolis äri õppinud India noormees abiellus siin kiirtoidurestorani brüneti töötaja Merlega (21). Novembris kolis paar Londonisse, kus neil sündis jaanuaris poisslaps. Eesti-india pere elu osutus aga metropolis raskeks ja neid kimbutas rahahäda.
Merle lähisugulased tegid Eestis korjanduse ja et noorperel polnud Inglismaal isegi pangaarvet, valiti raha kohale toimetamiseks Western Unioni kiirülekanne, mida esindavad Eestis Krediidipank ja Eesti Post. “See on Inglismaal levinud ja lollikindel süsteem,” põhjendab valuutavahetusfirmas töötanud Merike Klooster. Western Unionil on maailmas üle 212 000 esinduse.
Suur oli aga makse teinud daami üllatus, kui ta järgmisel (pühapäeva) hommikul Western Unioni veebiküljelt kontrollides avastas, et esimesed 3994 dollarit on jõutud juba Londonis tema õemehe nimele välja maksta. Üllatav oli tõik seetõttu, et raha kättesaamiseks on vaja teada mitte ainult täpseid saatja andmeid, vaid ka kontrollnumbrit. Seda aga polnud ta jõudnud Inglismaale veel teatada.
Esmaspäeval said Merikese hirmud kinnitust. “Helistasin Krediidipanka, kus sain väga ebaviisaka ja osavõtmatu suhtumise osaliseks. Nimelt teatas mulle sealne spetsialist, et ma võiksin hakata end selle mõttega harjutama, et ma seda raha enam ei näe,” meenutab Klooster, kelle sõnul tõi kalk suhtumine talle lausa pisara silma.
Ka õde ja õemees olid šokis, kuuldes Western Unioni kontoris Londonis, et raha pole. Pärast mõningast vaidlust õnnestus siiski Tallinnas tagasi saada veel välja maksmata pool rahakandest, mille algne adressaat oli Merle Marwah. Kaotsi läinud summa (Eesti rahas üle 48 000 krooni) otsimise mõttest ei võetud aga pangas vedu.
Alles kaks nädalat hiljem sülgas faksiaparaat Krediidipangas välja Western Unioni Brüsseli keskkontori kaudu laekunud paberite koopiad. Raha väljavõtmisel Sidharth Marwahina esinenud mees esitas Rootsi isikutunnistuse. Õige härra Marwah on aga hoopis India kodanik, pole Rootsis käinud ega ka sarnane pildil oleva isikuga, ütlevad sugulased.
Isikutunnistusega ilmsed võltsingud ei piirdu. Elukoha tõendina esitas seni tabamata petis gaasiarve, millel on küll õige mehe nimi, aga võõras aadress. Ka rahakrati täidetud plank on veider – saatjariigi Estonia asemel seisab seal “Estlant” ja summa 3994 on märgitud eurodes. “Meie ei oska hinnata, kas need paberid on võltsingud või mitte. See on juba politsei rida,” lausub Krediidipanga turundusjuht Priit Põiklik.
Emotsionaalsest ja rahalisest kaotusest intrigeerivam on küsimus – kust ja kuidas lekkis info? Kuidas oskasid petis või petised minna raha küsima õigel päeval? Kuidas teati Kloostri andmeid ja viitenumbrit? Et enda tagant varastamine on ebatõenäoline, langeb lekke kahtlus kiirülekandesüsteemile. Just seda peab selgitama politsei, kuhu kannatanu jurist läinud nädalal avalduse viis.
Mis tegelikult juhtus, oskab vaid oletada ka Krediidipanga turundusjuht. “Ma kinnitan, et Krediidipangast mingit infoleket olla ei saa!” raiub Põiklik. Siiski on tal varuks ka üllatav teave. Tema andmetel püüti Londonis raha välja võtta ka Merle Marwahi nimel: “Teise summa välja võtmisel tekkis kahtlus dokumentide õigsuses ja maksmisest keelduti.”
See tähendab, et võltsdokumente oli kaks komplekti. Mis viitab, et kelmus on arvatust ulatuslikum ja süsteemsem. Poolas asuv Western Unioni Baltimaade manager Darius Korczyc ei oma enda sõnul volitusi lugu kommenteerida ja suunab Ekspressi firma Austrias asuva kõneisiku juurde.
Pressiesindaja Cindy Dupont kordab käibetõdesid (ära saada raha tundmatule, hoidke silmad lahti pettuste suhtes), kuid juhtumi konkreetseid detaile enne lehe trükkiminekut välja selgitada ei suuda. “Neid kokkulangevusi selles loos on liiga palju, mistõttu ma usun, et preili Klooster jätab midagi rääkimata,” helistab Priit Põiklik Krediidipangast veel järgmisel päeval tagasi. Ühe sellise nüansina mainib ta tõika, et 4000 dollarit on just see piir, millest alates suunatakse tehing rahvusvahelisse rahapesukontrolli.
Politseijuurdlus ei lähe üleöö, sest teha tuleb õigusabipalveid välismaale. “Esialgu tundub, et kirjeldatud kelmus ei saa olla üksikjuhtum, vaid pigem viitab sellele, et tegutseda võivad isikud, kes on oma plaani hästi ette valmistanud ja kellel võib olla kavas panna toime korduvaid pettusi,” leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Erle Rudi pärast uurijate ja prokuröridega konsulteerimist.
Tema kinnitusel on eestlased kiirülekannetega seotud pettuste ohvriks langenud harva. Viimastest aastatest on kirjas vaid üks juhtum. See toimus läinud suvel MoneyGrami süsteemis, kui autoostu kavandanud tallinlane kaotas Saksamaale enda nimele lähetatud 6000 dollarit. Kelmist automüüja, kes eestlase asemel ise raha välja võttis, tabati ja mõisteti vangi.
Illegaalide rahakraan
* Maailma press on viidanud, et kiirülekandeid, mis on võrreldes pangakannetega anonüümsemad ja võimudele raskesti jälgitavad, kasutavad paljuski illegaalsed võõrtöölised, et oma ümbrikupalka koju saata.
* Ehkki kiirülekanne on näiteks hea lahendus võõrsil hätta sattunud turistile, kasutavad süsteemi raha liigutamiseks ka kurjategijad ja terroristid.
* Ühe korrakaitseametniku sõnul leidub rahvusvaheliste kiirrahakaartide tšekke Eestis mitme kriminaalasja toimikus. Teise ametniku andmetel tulevad sellised rahakaardid meile peamiselt USAst, kus elab ohtralt siit pärit illegaale, ja lähevad Venemaale, kus leidub paljude eestimaalaste sugulasi.
* Päevakajalist infot uudsetest petuskeemidest saab näiteks Scotland Yardi vastavalt veebiküljelt www.met.police.uk/fraudalert/
