Afp

Olympic Airi lend OA148 maan­dub E. Venizelose nimelisel rahvusvahelisel lennuväljal kümmekond minutit pärast südaööd. Ja milline lend on see olnud, võrreldes teenusega, mida osutavad mõned teised Euroopa lennukompaniid, kelle alused sel hilisel tunnil samuti Ateenale lähenedes tumesinises öötaevas ripuvad. Õhtusöögiks jagatud lihapallid on olnud maitsvad, lahkelt kallatav punane vein ei kuulu kindlasti kõige odavamate kilda. Ruumikas Airbus 319s pole koonerdanud ei hapniku, õhuniiskuse ega -rõhuga, mistõttu enesetunne on värske isegi kolmetunnise reisi järel. Kaasavõtmiseks mõeldud pardaajakiri On Air näeb välja paks nagu Vogue’i septembrinumber, ainult et on trükitud veelgi paksemale ja läikivamale paberile.

Lennujaamaterminalis on olemas internet. See polnud ainus hea uudis – wi-fi on ka tasuta. Tubakasõltlaste vajadustele mõeldes on suitsunurk ka pagasiootesaalis ning kohvrid ilmuvad lindile vähemalt kolm korda kiiremini kui näiteks Barcelonas. Oote­aja sisustamiseks võib sirvida lennujaamaajakirja 2Board, mis on veelgi mahukam kui On Air ja pühendanud paarkümmend leheküljetäit kriitpaberit sellele, et tutvustada maailma eri nurkades asuvaid luksushotelle. Ja lõpuks ühistransport Ateena kesklinna – see toimib ööpäev läbi ning peaaegu tühjad ekspressbussid, mille pilet maksab vaid mõned eurod, väljuvad iga 20 minuti tagant. Esmapilgu Kreeka näib otsekui parim osa Taanist ja Jaapanist, mis mingi osava sõrmenipsutuse peale paigutunud subtroopiliselt sumedasse öösse. Esmapilgu Kreeka ei tundu sugugi olevat Euroopa tõbiseim mees, kes juba kogu külale oma haiglaravi eest võlgu ja ikkagi hinge vaagub.

Kui öelda, et null on kõige õhulisem number, on Kreeka võlasumma avar otsekui taevas Akropoli kohal. Eurotsooni kuuluvad riigid ja IMF on laenamas Kreeka Vabariigile 110 000 000 000 eurot (see on 721 130 000 000 ehk 1,7 triljonit krooni). Osa sellest rahast on Kreeka juba kätte saanud, veel üks osa peaks laekuma käesoleval nädalal. Kuid elu ilusamaks muutev tarbimislaen see ei ole. Kreeka on anunud abi, et tasuda osa oma vanast võlast – 9 miljardi euro ulatuses tulise söena hõõguvaid võlakirju, mille eest maksmise kõige viimane dead-line möödus sel kolmapäeval, 19. mail. Mõnel paremal ajal oleks Kreeka refinantseerimiseks pöördunud panka, kuid turgude jaoks pole Kreeka Vabariik juba mõnda aega laenukõlbulik.

Raha pole otsas mitte ainult riigil. See on otsas ka prantsuse keele õpetajannal Lia Logaridil – on mai keskpaik, kui ta mõnesajaeurose arve tasumiseks pangaautomaadi juurde läheb ja ühtäkki avastab, et selleks ta kontol piisavalt vahendeid ei ole. Sellist olukorda polnud ette tulnud juba aastakümneid – Lia on šarmantne viiekümnendates eluaastates daam, kes haridusministeeriumi süsteemis töötanud juba aastakümneid –, kuid mais 2010 see korraga juhtub. Juhtub, kuna sarnaselt kõigi teiste avaliku sektori töötajatega on valitsus kärpinud käesolevast kuust ka tema palka ning keskmine kuusissetulek on 1400 eurolt kukkunud ühtäkki 1000 euro peale. Langus on järsk, sest esiteks on kärbe tehtud tagasiulatuvalt; nii, nagu oleks palk hakanud vähenema juba 1. jaanuarist 2010, ning teiseks on nüüdseks läinud ka “kolmeteistkümnes palk”, mida alati maksti jõulude eel (Lia positsiooni ja sissetulekuga inimesed said jõulutoetuseks 900 eurot), nagu ka “neljateistkümnes palk”, mida maksti lihavõteteks (450 eurot) ja suvepuhkustoetuseks (samuti 450 eurot). “On ministeeriume, kus ­makstakse veel palju teisi ekstraid – näiteks rahandusministeeriumi töötajad saavad iga kuu sisuliselt ühe lisapalga, et nad ei korrumpeeruks,” selgitab proua Logaridi ning tema naeruhimu ja kuraasikus, millega ta cafe ­frappe-klaasi tõstab, on muljetavaldavad. Tegelikult on asi naljast kaugel. “Inimesed on šokis, tardunud,” ütleb Logaridi. “Keegi ei saa aru, mis on juhtunud; keegi ei tea, millal me oma senise sissetuleku tagasi saame. Selles ongi probleem!”

Sel neljapäeval algab Kreekas streik, juba kuues sel aastal. Suletud on enamik asutusi ja ettevõtteid, koolides jäävad ära tunnid, post ei liigu, haiglad osutavad vaid hädapärast abi. Eesti suursaadik Andres Talvik ütleb, et Eesti saatkond Messogion avenüül on avatud nagu tavaliselt (“Eestis ju ei streigita”), kuid ühtegi Kreeka ministeeriumisse pole 20. mail mõtet helistada – keegi lihtsalt ei vasta. Peaminister Papandreou kärpekavad – 20. mai streigi täpsemaks ajendiks on kääride sisselöömine pensionisüsteemi – on pööranud riigi vastu nii avaliku sektori, erafirmade töötajad kui ka ministeeriumiametnikud; seega riigi enda. Miks eestlased kunagi ei streigi ja kreeklased seda nii sageli teevad, küsin hr. Talvikult ja ta vastab diplomaatiliselt: “Eestlaste käitumine on olnud väga vaoshoitud ja ratsionaalne – kas see nii ka alatiseks jääb, on raske hinnata. Tuleb arvestada, et ametiühingute tegevus on Kreekas väga tugeval järjel – tõepoolest, Eesti situatsiooniga ei anna võrreldagi –, aga ega ametiühingud suudaks korraldada massilisi väljaastumisi inimestele, kui neil poleks soodumust oma meelepaha emotsionaalselt ja valjuhäälselt väljendada.”

Kreeka pensionisüsteem on sama soe ja helge nagu vahemereline kliima; täpsemalt ta on seda olnud. Varem jäädi elulõpupuhkusele keskmiselt 62,4 aastaselt (mehed 65-, naised 60aastaselt) ja väikseim iga kuu pensionina kättesaadav summa oli 450 eurot. Üldjuhul kasvas väljamakstav summa 4% igal aastal, olles võrdeline 80 protsendiga palgast, mida teeniti sel ametikohal, kusjuures maksimaalne võimalik pensionisumma oli 2538 eurot kuus (suurem kui näiteks Saksamaal). Sarnaselt Kreekas levinud palgapoliitikaga said pensionärid lisaboonuseid jõulude, lihavõtete ja suvepuhkuste ajal. Nüüd on korraga kümneid ja kümneid miljardeid eurosid kokku hoidma asunud valitsus sunnitud kärpima süsteemi drastiliselt – tõuseb pensioniiga, kaovad lihavõtte- ja jõuluüllatused (neid hakkab asendama ühekordne 800eurone ­aastaboonus, millega valitsus loodab ­pehmendada väiksema sissetulekuga pensionäridele antavat hoopi), likvideeritakse enamik võimalusi varasemaks riigipajukile jäämiseks. Ütlen Liale, et Eestis küll vaevalt keegi tühise pensionikärpe pärast mässama hakkaks – kui olukord nõuab, võib Eestis inimestelt kõik ära võtta ning sellest saadakse aru, suhtutakse ratsionaalselt – ikka käiakse ilusti edasi tööl. Lia noogutab mõistvalt. “Te olete ka noorem maa,” ütleb ta, “meie jaoks on see aga ajalooküsimus. Kõik on paika pandud, teatud mõttes paika loksunud.”

12. mai õhtupoolikul oodatakse Syntagma väljakul järjekordset demonstratsiooni (tõlgituna kannab plats Konstitutsiooniväljaku nime ja on nimetatud nii põhiseaduse auks, mille toona kuningriigis elanud kreeklased endale 1843. aastal lõpuks said; nagu paljudes teistes avalikes kohtades on ka Syntagma väljakul olemas tasuta internetilevi). Tõsi, kell kuus õhtul, mil protestiaktsioonid algama peaks, ei juhtu veel midagi, üksnes kümned ja kümned politseinikud kogunevad väikestele tänavatele mõni kvartal eemal – näha võib vähemalt kolme erinevat sorti mundreid –, kõlgutades jalga oma mootorrataste peal või kogunedes väikestesse seltskondadesse ja naerdes aegajalt rabedalt või lihtsalt toetudes oma kilpidele, oodates vaikselt, mis juhtuma saab. Kella seitsme paiku hakkab rahvamass kogunema – hinnanguliselt ehk kümmekond tuhat inimest –, kantakse punalippe. Sarnasus kunagise ENSV lipuga on tänu kuldsele sirbile ja vasarale rabav ning lisaassotsiatsioone tekitavad lipule trükitud tähed EEK – see on trotskistlik-kommunistlik töölispartei Ergatiko Epanastatiko Komma, kes seal parlamendihoone poole marsib. “Maha EU, maha IMF, maha NATO!” “Töörahva võim” hüüvad ühed loosungid, sellal kui teised nõuvad tehtud kärbete kohest tagasivõtmist.

Õhk on soe, päike laskub, erilist ohutunnet ei teki. Näen meest, kes on kaasa võtnud oma pisikese tütre – ta istub kaksiratsi isa kukil, unisena. Nüüd möödub minust hoogsal brontosaurusesammul kreekakeelseid lendleheti jaotav mees, veidi nagu Michael Moore, aga veelgi paksem. Tema paljast pealage piiravad pikad hallid karvad, mis ulatuvad poolde selga.

“Mis te arvate, mis nüüd edasi saab?” küsin.

“Kes teab – võib-olla revolutsioon,” hüüab ta.

Ta pole ainus, kes riigipöördest räägib. Ka energiline ja kehvavõitu hammastega noor naine, kes kõnnib ühe loosungi juurest teise juurde ning aina korraldab-korraldab-korraldab, kõneleb võimu ülevõtmisest – siis saab kõik olema nii nagu enne. Veidi eemal kirjeldab 24aastane musta habemega kreeklane oma lootusetut olukorda tööturule sisenemiseks: “Kui ma peaksin saama töö – k u i ma peaksin selle saama –, on minimaalpalk hetkel 540 eurot. Aasta tagasi oli seadusega paikapandud miinimum 700 eurot ning veel mõni aasta tagasi 1000 eurot,” ütleb ta. Veidi eemal seisab parlamendihoone ees vanem mees, peenel linnunäol traagiline ilme – ta meenutab kannatavat Kristust. “Mida peaks Kreeka tegema?” küsin mehelt ning ta vastab asjad enda jaoks selgeks mõelnu viisil: esiteks tuleks kohe lõpetada välismaailmale võlgade tagasimaksmine – see raha pole kunagi Kreekasse jõudnud.

Tema selja taga, mõnikümmend meetrit eemal, on parlamendihoonet kaitsvad politseinikud võtnud vaikides spaleeri, kuid Kristus on nende poole seljaga; silmis piin, hoiab ta käes plakatit, millel keegi ebameeldiv mees püstoliga vehib: “Marfin” ütleb vereimejat iseloomustav silt.

Kuid see, keda nädalapäevad varem toimunud meeleavaldusel molotovi kokteiliga rünnati, oli mullu 1,86 miljardi eurose aastatulu teeninud Marfin Investments Groupi kuuluva panga hoone; need olid kolm kreeklasest pangatöötajat – ­Angeliki ­Papatanasopoulou, ­Paraskevi Zoulya ja Epaminondas Tsakalis –, kes lahvatanud leekides oma elu jätsid. Isegi nüüd, nädal hiljem, on Syntagma väljakust kilomeetri kaugusel asuva Marfini panga põlenud kontori ees tunda kerget suitsulõhna, ikka veel lebab kõnniteel sadu, kui mitte tuhandeid sülemeid lilli, ja kaisuloomi (ilmse viitena asjaolule, et üks tules hukkunuist, 32aastane naine, oli lapseootel); ikka hubisevad seina ääres punastes klaaspurkides tillukesed küünlad. “Angelica nutab koos Kreekaga,” ütleb lillede vahele poetatud teadaanne, ainuke ingliskeelne. “Sinu ohver ei olnud asjatu,” ütleb teine, üks sadadest kreeka keeles kirjapandutest.

2060 kilomeetrit Syntagma väljakust loodes, Euroopa Liidu pealinnas Brüsselis, istub väikses kohvikus anonüümseks jääda sooviv Eesti diplomaat, rüübates latte’t. “Kui uurida natuke seda lugu, kuidas Kreeka sai Euroopa Liitu, siis see on ainus kord, kui Euroopa Ülemkogu on üle rullinud Komisjoni soovitusest. Komisjoni soovitus oli 1976. aastal mitte alustada läbirääkimisi, sest Kreeka pole selleks valmis – kuid kasutati argumenti, et diktatuur on just lõppenud ja kui kiiresti välismaailmalt toetust ei saabu, tulevad kolonelid tagasi,” lausub ta. “Fakt on see, et kui Kreeka tahaks täna astuda Euroopa Liitu, siis ei saaks nad liikmeks eales. Mitmed avaliku halduse alad ei vasta nõuetele, näiteks konkurentsialane seadustik ja see, mis puudutab statistikat.”

See, et Kreeka on Euroopa Liidule esitatud andmeid aastaid võltsinud, pole enam isegi mitte avalik saladus – läinud sügisel tunnistas Kreeka valitsus, et nende eelarvedefitsiit pole mitte 8 protsenti, nagu oli teatatud varem, vaid üle 12 protsendi. “See viib kriisi põhiküsimuseni Euroopa Liidu jaoks: kui kandidaatmaadele saab ette kirjutada ükskõik mida ja kõik tehakse ära kobisemata, siis liikmesriikide mõjutamine on keerulisem – näiteks statistika osas on alles nüüd hakatud Eurostatile nõudma õigust minna alg­andmeteni.”

Kriisi põhjuseks peab Eesti euro­ametnik Lõuna-Euroopas levinud tsüklilist rahanduspoliitilist majandamist – “ametiühingud surusid palku üles ja valitsus laskis sel juhtuda, sest nii oli populaarne teha, kuid kui ühel hetkel eksport takerduma hakkas ja olukord väljakannatamatuks muutus, devalveeriti valuuta, sisenedes uude tsüklisse.”

Pärast seda, kui Kreeka 2001. aastal eurotsooniga liitus, polnud vanamoodi jätkamine aga enam võimalik, sest euro pole ühe riigi poolt devalveeritav.

Kuidas mõjutab see kõik Eesti šansse 1. jaanuarist eurole üle minna, küsin, ning diplomaat vastab, et keegi ei tea: eurotsooni saatus on ebaselge. “Miks te nii väga Titanicule piletit osta tahate?” olla üks prantsuse poliitik eestlastelt mõne aja eest irvitades küsinud.

2060 kilomeetrit kagu suunas hakkab Lia Logaridi oma frappe’t lõpetama. Sarnaselt paljude oma maa ajaloost teadlike kreeklastega ütleb ta uhkelt, et drahma (Kreeka valuuta enne 2001. aastat) oli üks antiiksemaid vääringuid, mida maailm tunneb, ning et “Kreeka jaoks oli see katastroof, et ühe-eurone oli münt ning mitte paberraha”. Inimesed ei suutnud loobuda kombest jagada jootraha peotäite kaupa, alles nüüd hakkab euro väärtus 300 korda nõrgema drahmaga võrreldes vaikselt kohale jõudma. Kuid kriisi põhjus on ka mujal, möönab Lia, näiteks hiiglaslikus avalikus sektoris, kus palgad on alati olnud kõrgemad kui eraettevõtluses ja kust kord juba töölevõetu vallandamine on sisuliselt võimatu isegi siis, kui sa (siinkohal heilutab Lia õhus käsi ja vuristab jutuhoogu näideldes ekstravertselt “bla-bla-bla-bla-blaa”) päev otsa mitte midagi ei tee. Kuid ka altkäemaksukultuuris. “Kui Kreekas tuleks kellelegi riigilt 10 000 euro suurune arve, siis ei helistaks inimesed seepeale sinna ametnikele, uurimaks, mis toimub. Hoopis tuttavad ja sõbrad ja sugulased on need, kellele hakataks paaniliselt väntama, püüdes leida kedagi, kes tunneks kedagi, kel mõni tuttav selles ametis töötab.” Tõenäoliselt saaks riigile makstavat summat lõpuks vähendatud näiteks 3000 euroni ja asja “äraklattinud” ametnik pälviks veel 1000 eurot, selgitab Lia. Ja räägib, kuidas ta hiljuti avastas – “Ma ei pea end tüüpiliseks kreeklaseks!” –, et oli oma tuttavate hulgas peaaegu ainus, kes oma auto saastenäitajate kontrolli käigus altkäemaksu andnud polnud.

Kreekas teavad kõik, et kui lähed riigiametisse asju ajama, tuleb dokumentide vahele pista 20eurone, kinnitab ka ajalehe Athens Voice võrguväljaande peatoimetaja Achilles M. ­Peklaris. Ta möönab, et on ise nii teinud vähemalt kaks korda, võttes kokku: “See, mis Kreekas praegu toimub, on minu süü ka. Ma pole iialgi küsinud tšekki, kui ma olen käinud arsti juures, kui ma olen käinud advokaadi juures, nii ongi need miljardid maksuraha kaduma läinud. We fucked it up. See, mis Kreekas praegu toimub, on meie kõigi süü.”

Peklaris on aastaid elanud New Yorgis. “Meie pankrot,” ütleb ta eemaltvaadanu pilgul, “on märk sellest, mida inimesed arvavad Kreeka riigist – riik on autoritaarne, keegi, kes sind piinab, raha ära võtab.” Ta möönab, et vägivaldsetesse äärmusrühmitustesse kuulumine on Kreekas levinud: koolieas jõudis ta ise olla nii anarhist kui nats; tema klassis kuulus grupeeringutesse 30 protsenti noortest. Neist kreeklastest, kes mässata ei taha, mõtlevat paljud nüüd riigist lahkumisele. “Kuid see,” ütleb Peklaris, on “teismelise reaktsioon. Su isa, kes sulle kogu aeg maksis, lihtsalt ei saa enam maksta – ta on pankrotis. Ta andis sulle taskuraha liiga palju.”

Veidi eemal Kerameikose linnajaos on vaikne. Väikestes poodides müüakse kaheeurost veini, saia, kalakonserve, tomateid, ja maailma kõige tolmunumat porrulauku, mis meenutab pilliroogu; pisikese keldritaverni peremees kannab lauda õlis praetud vorstirõngad – maitsvad, kui jätta arvesse võtmata aeg-ajalt hamba alla jäävad veresoonetükid ja luukillud. Keskturu lähistel hakkavad puudel lahti minema esimesed lillakassinised õied: võrasid ümbritseb õhtuhämaruses maagiline elektersinine kuma. Siit pole kaugel üle linna kõrguv Akropol, pole kaugel turismitööstus, mis Kreeka jaoks nii oluline, et sellega seotud inimesed ühegi välismaalasega rahutustest rääkida ei soovi.

“Kõik on hästi, pole vaja midagi karta,” kinnitab hotelli pidav hallipäine mees, “pelgamiseks pole põhjust,” ütleb müüja turistipoes, kus saadaval lai valik täpselt ühesugustesse pudelitesse villitud 8euroseid Hugo Bossi, Armani ja Diori parfüüme. Mõnusalt piipu popsutav taksojuht (suitsetamine on taksos kleebiste järgi keelatud, kuid see ei häiri juhti vähimalgi määral) keeldub sõnast “demonstration” ülepea aru saamast, tõlkides selle enda jaoks järjekindlalt “train stationiks”, sellal kui tema kolleeg hüüatab karismaatiliselt: “Eveyrthing is normal – everything!” Siis sõidab vanahärra uljalt punase tule all üle ristmiku, kasseerides teenuse eest 8 eurot, öösel kehtivat Ateenas taksodele topelttariif. Tšekki ei õnnestu juhil aga väljastada – valitsuse katsed taksotulusid kviitungikohustusega rohkem kontrollima hakata pani Ateena sohvrid kaheks ööpäevaks mässama.

Päev hiljem Korful: on vaikne, õhtu tulles hõljub pimedas pilliroos ringi eredalt helendavaid tulekärbseid. “Inimesi on vähe,” ütleb ungari tütarlaps, kes rannakohvikus kolmandat aastat ettekandjana töötab, “varem tulid kreeklased lihavõtteid alati Korfule tähistama, kuid sel aastal mitte: raha on otsa saanud.” Arusaam kokkuhoiuvajadusest ongi jõudmas paljude kreeklasteni, tasahilju.

Lia Logaridi plaanib lõpetada auto parkimise (see maksis 120 eurot), advokaat Spyros Antonelos, kellega kohtusin Ateenas mõni päev varem, räägib loo, kuidas ta riigiametnikust isa parlamendi ees tulivihaselt “Vargad!” karjus, kuid nüüd pere teist autot müüb. Oodata ei anna; “aeg on luksus, mida meil enam ei ole”.

Ja taas Korfu. Räägin taksojuhiga, kes mind lennujaama sõidutab. Ta on passionaarne, jutustab kitsastel mägiteedel sellest, kuidas Kreeka praeguses majandusolukorras olla süüdi Ühendriigid, on veendunud, et Kreeka majandust ja rahandust saboteeritakse teadlikult, et Kreekat kui Lähis-Ida ja läänemaailma piiril paiknevat strateegiliselt olulist punkti nõrgana hoida. “Meil ei lasta kunagi kasvada suureks,” ütleb ta traagiliselt.

Nüüd tuleb jutuks eelolev talv, aeg, mil Korfu välja sureb. “Mina saan siin kasvatada kartuleid, ma saan kasvatada kanu, ma saan kulusid kuidagi kontrolli all hoida,” ütleb mees, “aga kuidas peab hakkama saama keegi Ateenas, kes teenib kuus 700 eurot ja peab maksma üüri ja kellel on pere? Meid kreeklasi ei saa lõputult alla suruda, ühel hetkel lööme me ühtse rusikana vastu. Revolutsioon on ainus väljapääs.”

“Nojah, aga revolutsioon ei anna ju kellelegi toitu ega raha,” ütlen mina, ettevaatlikuna. Ja sohver unustab hetkeks rooli, vabastades ägedaks žestiks käed. “Aga valitsus,” hüüatab ta, “ju ka ei anna!”

Reportaaži Kreekast toetas Euroopa Komisjoni esindus Eestis.