Kremli vihavaenlase ema vintsutused
Tsentralnõi hotellis on üks kahetoaline sviit. Iga kolme kuu järel on see kolmel päeval Mihhail Hodorkovski ema Marina Filippovna päralt, kes sõidab siia tuhandete kilomeetrite tagant, et hea õnne korral mõned tunnid oma pojaga rääkida. Viimase külaskäigu aegu sellesse kaugesse maailmanurka vestles temaga ka Ekspress.
Näed, tõin talle kommi ja ehteid, et vanglaruume pisut kaunistada...
...et kuuske ehtida?
Ei, siin pole ju kuuski. Eks nad ise vaata, mida nad seal kaunistavad.
Kuidas poja tuju tundus olevat? Hoolimata sellest, et on siin vangis, üritab hoida pidumeeleolu?
Mis te nüüd! Mis pidumeeleolu! Ta on enam-vähem rahulik. Eks ta mõistab oma olukorda ja saab aru, et elada tuleb nüüdki.
Tee Moskvast siia on pikk. Millele te mõtlete, kui sõidate?
Teate, ma mõtlen sellele, kas meile ikka antakse võimalus kohtuda või leitakse viimasel hetkel mingi formaalne põhjus, et mitte lasta.
Aga muidugi mõtlen ka sellele, millise poja ma siit eest leian - on ta tervis korras?
Rääkisin siia sõites rongis oma kupeekaaslastega teie pojast ja tema vangistusest. Jäi mulje, et nad ei taha sellest rääkida või teevad näo, et ei taha.
Raske öelda. Eks igaüks suhtub erinevalt.
Eelmine kord oli meiega kaasas ajakirjanik Moskvast, kes vaatas, kuidas näevad siin välja koolid.
Siis selgus, et näiteks koolilapsed teavad juhtunust üllatavalt hästi.
Eile õhtul sõin siin hotelli puhvetis õhtust ja mingi mees pöördus minu poole. Ütles, et tundis mu ära, ning päris, kuidas mul läheb, kuidas on tervis jne.
Kuidas teile tundub, kas inimesed üldiselt tunnevad teile kaasa või on nad rahul, et teie poeg kinni istub?
Pigem tuntakse kaasa. Viha või kahjurõõmu pole ma tundnud.
Vahel on jäänud mulje, et Venemaal siiski on piisavalt neid, kes hindavad praegust presidenti selle eest, et ta ühe oligarhi - teie poja - vangi pani.
Eks inimesi on erinevaid. Kuid mulle tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem on kaasatundjaid.
Üks siberlane küsis mu käest, kas ma tulin uraani pärast. Vastasin, et ikka Hodorkovski asjus. Tema ütles mulle seepeale, et Hodorkovski pole enam aktuaalne. Kuidas teile tundub, kas võimude eesmärk teie poja siia saatmisel oligi see, et ta poleks enam aktuaalne?
Selge, et see ongi eesmärk. Raadiokanal Ehho Moskvõ ja ajaleht Novaja Gazeta kirjutavad pidevalt sel teemal. Aga kui ma kohalikke kanaleid vaatan, siis mulle tundub, et siin puudub üldse võimalus teada saada, mis maailmas toimub.
Rongiga siia sõites sattusin kuulma mahlakat raadiolugu Baltikumi venelaste raskest elust. Kuulasin ja ei uskunud oma kõrvu.
No vaat. Kas teate, mul isiklikult on Eestiga seoses väga head mälestused. Teil seal on selline ilus koht nagu Mustvee. Meil olid sealkandis tuttavad kohalikud. Väga helged mälestused on sellest kandist ja inimestest. Ei mingeid probleeme.
Rõõm kuulda. Kas see, et just teie poeg süüdi mõisteti ja kinni pandi, oli poliitiline tellimus näidata rahvale, kuidas hea president paneb kinni paha miljonäri? Või oli see n& auml;idisprotsess, mille abil tehti taltsaks kõik teised oligarhid, või on veel mingi kolmas põhjus?
2003. aastal, presidendi kohtumisel suurärimeestega, ütles Miša, mu poeg, kõigi juuresolekul presidendile otse näkku - riigis valitseb väljakannatamatu korruptsioon. Ta tõi ka näiteks ühe president Putini lähikonda kuuluva inimese. Ja sellest sai kõik alguse.
Tohoh! Sellise asja pärast?
Just nimelt.
Aga kes on see mõjuvõimas persoon, kellest teie poeg siis rääkis?
No seal on üks konkreetne inimene, kellele Miša kinnipanek on kasulik. Aga ma nimesid igaks juhuks ei nimetaks. Muidu öeldakse, et ma levitan alusetuid kuuldusi. Et kus on mul tõendid, et just see inimene, jne.
Aga öelge mulle, et ma teaksin...
Ei.
Mulle tundub, et see on justkui ajend. Põhjus, miks teie poeg kinni pandi, on aga tavaline kadedus. Ta oli enne vahistamist inimeste silmis märksa võimsam kuju kui president. Tema vahistamise ja vangi saatmisega president lihtsalt kehtestas end.
Võib-olla tõesti.
Muide, just hiljuti teatas Venemaa peaprokurör, et algatatakse veel hulk asju, millest teie poeg võib saada veel mõned vangla-aastad lisaks...
Just. Ja muide, kogu see prokuratuuri seltskond, kes mu poja asja uuris ja kes vahepeal prokuratuurist eri põhjustel kas koondati, vallandati, või lihtsalt kuhugi kaugemasse maanurka tööle saadeti, on väikest viisi tagasi toodud. Kas teate, miks?
Raske öelda.
No eks selleks, et leida võimalusi Mišat kauem trellide taga hoida.
Et taas neile ülejäänud bisnismenidele näidata Kremli võimu?
Ei, no need meie ärimehed on kõik juba niigi ära hirmutatud ja istuvad vaguralt võimu jalge ees. Neile pole enam midagi vaja näidata.
Mulle tundub, et praegune sebimine käib sellepärast, et kes Miša vara varastasid, teevad nüüd kõik, et poleks ohtugi, et ta lähiajal tagasi vabadusse pääseks. Mine tea, äkki küsib oma rahakoti tagasi.
Mina, kes ma ei oska eriti pädevalt hinnata, kui süüdi või mittesüüdi teie poeg riigi ees oli ja kas ta pandi kinni õiglaselt või mitte, ei saa siiski aru, miks ülejäänud oligarhid vabalt ringi liiguvad, näiteks Inglismaal jalgpalliklubisid ja kinnisvara kokku ostavad. Miks Vene riik nende suhtes sama karm ei ole?
Sellepärast, et mitte üks neist pole telekaamerate ees kogu riigi silme all öelnud välja seda, mis Vene riigis on mäda. Tema rääkis sellest meeletust korruptsioonist avalikult, ehkki teised teavad sellest sama hästi.
Aga kas teid ei häiri, et need teised elavad vabaduses, aga teie poeg mitte?
No ma üritan sellele mitte mõelda.
Aga siiski?
Ma arvan, et nemad on teatud südametunnistuse piirist üle astunud...
...ja oma rikkuse säilitamise huvides sõlmisid võimuga kokkuleppe ja teevad näo, et juhtumit seoses Jukose ja teie pojaga nagu polekski olnud?
Võib ka nii öelda.
Kuidas teile see linn tundub?
On hullemaid.
Muidugi on hullemaid.
Just, on hullemaid. Siin on ju see uraaniettevõte. See päästab. Inimestel on vähemalt tööd. Uraanilinnad olid ju nõukogude ajal erilise tähelepanu all. Neid linnasid varustati teistega võrreldes tunduvalt paremini toiduainetega, koolid on enam-vähem korralikud, lasteaias on bassein. Mingid riismed vanast heast ajast on säilinud siiani.
Olete kursis, kuidas võetakse ses vanglas, kus on te poeg, uut aastat vastu?
Teate, ma ütlen ausalt: sellest me oma pojaga nüüd küll ei ole rääkinud.
Kas te siis ei küsi?
Küsin küll. Aga ta ei räägi.
Aga millest te räägite?
Meil on palju perekondlikke asju. Terviseasju ja muid.
Teate, eks see aeg, mis meil on - hommikul üheteistkümnest kuni kella viieni õhtul -, see lendab kiiremini, kui te arvatagi oskate.
No ja kuidas tal tervis on?
Pole viga. Ega ta kaeba.
Aga teil? Teil on laual tabletid.
Eks mul süda annab tunda.
Kas te omal nahal ka tunnete rahva suhtumist teie pojasse?
Teate, näiteks eile käisin ma siin linnas ühes söögikohas ja sealse personali suhtumine oli igati normaalne. Küsisid, kuidas mul läheb, aitasid mantli seljast, soovitasid oma menüüs parimaid palasid.
Nii et ei mingit suhtumist, et näe, rahvavaenlase ema?
Ei, sugugi mitte.
Selle vestluse ajal me aimasime, ent loomulikult ei võinud teada, et Vene võimudel on korra juba süüdi mõistetud Hodorkovskiga veelgi mingeid plaane. Möödunud nädala lõpus viidi endine oligarh üle Tšitaa linna eeluurimisisolaatorisse. Mis edasi, selgub varsti.
