08.05.2009, 00:00
Kriis laastab Eesti kunstioksjoneid
Päikselisel kevadel varjutavad kunstiäri mustad pilved. Sellist kukkumist nagu viimastel oksjonitel pole Eestis veel olnud.
Veel möödunud sügisel ei kurtnud meie tähtsamad
kunstioksjonite korraldajad Haus ja Vaal tulemuste üle. Mõlemad
müüsid üle poole enampakkumisele pandud taiestest.
Nüüd, kevadel, on pilt hoopis nukker, et mitte öelda
sant. Läinud nädala algul toimunud Hausi kunstioksjonil leidis
111 teosest uue omaniku kõigest 38. Kusjuures müümata jäi
viimaste aegade üks silmapaistvaimaid oksjonitöid üldse –
Nikolai Triigi õlimaal “Vana aed” (1915). Ei aidanud
teadmine, et maal kuulus kunagi Jüri Vilmsile endale. Veidi enam kui 900
000 krooni ei soovinud keegi kuulsusrikka ajaloo eest välja laduda.
Ka Vaalas mõni päev hiljem peetud oksjon ei läinud
paremini, 79st enampakkumisele pandud tööst osteti ära vaid 22.
Tagasilöök ei avaldu üksnes müügiprotsendis, vaid ka
hindades. Väga paljud teosed osteti ära kas alghinnaga või
kerkis hind vaid mõne tuhande krooni võrra.
Kui veel
hiljuti rääkisime miljonikroonistest hindadest, siis nüüd
on maagiliseks piiriks nulli jagu väiksem number – 100 000. Summa,
mis vahepeal tundus juba peenraha selles äris. Nii osteti Hausi oksjonil
Konstantin Süvalo maal “Varakevad” (1920–25) 108
000 krooni ja Viktor Karruse töö “Pärast
lüpsi” (1956) 105 000 krooni eest. Viimane neist tegi ka ainsa
kõrge hinnatõusu – teose alghind oli 54 000. Vaalale
jäi seegi piir seekord kätte saamata, nende hinnatipp, Miljard Kilgi
maal “Keskpäev” (1980), läks alghinnaga 70 000 krooni.
Kriis kui värskendav tuuleiil
Samas ei
ole meie kunstituru – mille baromeeter ju oksjonid on – kukkumine
midagi ootamatut ega ka traagilist. Eesti kunstiturg on järjepanu
tegutsenud vaid kümmekond aastat. Seega võrreldes muu maailmaga on
tegemist noore, veel väljakujunemata turuga, mille puhul on vara
rääkida stabiilsusest. Ja kui majandussurutis mõjus valusalt
ka Lääne kunstiturule, siis ei maksa siingi toimuva üle
imestada.
Tegelikult pole kriis kunstiturul midagi
jäägitult halba. See on ka nagu värskendav tuuleiil kuumal
suvepäeval, mis pea selgeks lööb. Sest nagu muu maailm
näitas, olid paljud hinnad põhjendamatult kõrgele
aetud. Ja kukkumine tuligi järsk. Kuid kaugeltki mitte kogu kunstiturg ei
varisenud. Näiteks Vana-Egiptuse, Mesopotaamia, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma
antiikesemete oksjonitel läheb hästi. Tegemist on nimelt pikkade
traditsioonide ja kindla ostjaskonnaga oksjonitega, kus hinnad tavaliselt ei
tee pööraseid hüppeid ega langusi. Ja teadlike ostjatega, kes
haipimisele ei allu.
Õhu väljalaskmine korrastab
kindlasti Eesti kunstiäri. Julgen väita, et siingi hinnad lausa
jooksid eest ära ehk tõusid põhjendamatult kiiresti. Keegi
ei esitanud endale küsimust, kas üks või teine teos ikka on
oma hinda väärt. Kui 100 000 ja enamgi krooni Eduard Wiiralti
graafiliste lehtede eest oli lausa igapäevane, soovitasin selle üle
tõsiselt järele mõelda. Nüüd müüdi
Wiiralti üks popimaid lehti “Lamav tiiger” 88 000 krooni eest,
rääkimata kunstniku teistest, palju odavamalt läinud või
üldse müümata jäänud teostest.
Loodetavasti paneb kriis kunstikogujaid ka rohkem ise mõtlema. Nimelt
ei sünni parimad kogud sugugi galeriide ja igasugu
“nõustajate” soovitusel, vaid kollektsionääri enda
valikul. Ja ainult.
Kunstiäri tulevik
Kunstiäri Eestis ei kao k
uhugi. Küsimus on vaid selles, kui suur roll hakkab edaspidi olema
galeriidel ja oksjonitel. Kas väikeses konnatiigis, kus kõik
kõiki tunnevad või vähemalt teavad sinu meiliaadressi,
tehakse üha enam oste käest kätte? Miks oksjoneid tabas
järsk kukkumine, see saab selgeks, kui vaadata, kes Eestis üldse
kunsti ostab. Lihtsustatult võttes on need kolm liiki inimesi. Esiteks
kodukaunistajad, kes soovivad leida oma toaseintele midagi paremat.
Paljud neist lükkavad nüüd kunstiostu edasi või
kulutavad sellele piiratud summasid.
Teine rühm on
investeerijad, kuigi neid, kes Eestis kunsti puhtalt nagu
väärtpabereid ostaks, on raske leida. Pigem käib see
üheskoos sooviga kodu kaunistada või kunsti koguda. Ka
investeerimispankur Rain Tamme aastatetagusel, ent tänini aktuaalsel
hinnangul on siinne kunstiturg “suhteliselt vähelikviidne ja
väike”. Ja vaevalt keegi investeeriks Eesti kunsti praeguse surutise
ajal, kui just midagi väga head väga odavalt ei saa.
Kolmanda ja tähtsaima osa kunstiostjatest moodustavad kogujad, kelle
puhul kirg kaalub tihti üles kaine kaalutluse. Kui vähegi kannatab,
siis täiendavad nad oma kollektsiooni ka kriiside aegu. Ent nemadki
ostavad oksjonitelt vähem. Ja mitte üksnes seetõttu, et
kõigil on nüüd palju vähem vaba raha. Ka hea kunsti
pakkumine ületab praegu nõudluse – nagu eespool mainisin,
kollektsionääridele üritatakse müüa
väärtkunsti otse, ilma galeriide vahenduseta.
Üks
meie tuntumaid kogujaid isegi ütles, et talle pole kunagi varem nii palju
kunsti pakutud kui nüüd.
Mis saab edasi? Kindlasti
loodavad oksjonikorraldajad, et sügisel kunstiturg elavneb taas.
Paraku on see vähetõenäoline, sest majanduski näitab
kõike muud kui paranemist. Niisiis enne tulevat kevadet või pigem
isegi sügist pole muutusi loota.
Galeriidel aga tuleb kokku
tõmmata igas mõttes. Mitte enam teha juba saja töö
piiri ületavaid oksjoneid, eriti kui hulk teoseid on tavakaup. Viis
Uutmaad või kuus Wiiraltit ühel oksjonil on ilmselgelt liig. Tehkem
seega kvaliteetoksjoneid kuni 50 teosest. Sest rohkem tippe niikuinii ei suuda
ükski meie oksjon välja panna.
Rääkimata kunsti
hindadest – näiteks viimaste oksjonite paljude tööde hindu
võinuks kärpida julgelt isegi poole võrra. Niisamuti tuleb
galeriidel kärpida vahendustasusid. 20 protsenti on hetkeoludes selgelt
palju. Vahest siis elavneks veidigi ka avalik kunstiturg.
Kunst pangale võlgade katteks
- Esimese Eesti Vabariigi suurim kunstioksjon toimus 8. ja 9. veebruaril 1928 Tallinnas. Haamri alla läks 63 taiest, mis olid kuulunud Peterburi kunstiakadeemia professori ja õuemaalija Carl Timoleon von Neffi (1804–1876) esinduslikku kunstikogusse.
- Müüki pandud taiesed olid panditud ligi nelja miljoni marga eest Harju Pangale. 1925. aastal läks pank aga pankrotti ja kunstikogu tuli maha müüa. Kõrgeima alghinnaga 800 krooni pandi müüki Antonio Canova marmorkuju “Veenus” ning sama hinnaga veel teinegi marmorkuju, Emil Wolffi “Nümf”. Kalleim pronksist taies, tsaar Nikolai I surimask, oli hinnatud 150 kroonile.
- Maalidest läks enampakkumisele hulk Neffi enda teoseid, nende seas “Püha Sebastian” (350), “Väike tütarlaps kirssidega” (200), üheksa skitsi Peterburi Iisaku kirikule (40–60) jt.
- Tallinna Börsisaalis peetud oksjonile tuli kokku ligi paarsada(!) inimest. Kõrgeima hinnaga 1456 krooni müüdi Wolffi “Nümf”, Canova “Veenus” osteti ära 803 ja Neffi “Väike tütarlaps kirssidega” 530 krooni eest. Parimad palad omandas oksjonilt Londoni juut J. Maisel, Viru tänaval asunud Šveitsi riidemagasini omanik. Enampakkumise 63 nimetuse alghinnad olid kokku 8970 krooni, müümata jäi 9 eset. Kokku müüdi 11 065 krooni eest.
- Arvatavasti parim valik Eesti erakogudes asunud väärtkunsti pandi välja müüginäitusele jaanuaris 1936. Ainuüksi näituse kindlustamine maksis miljon krooni. Hulk eksponeeritud töid rändaski toona või hiljem Eestist välja. Ja millest me ilma jäime! Peter Paul Rubens, Jacob Jordaens, Anthonis van Dyck, Carl Vanloo, Sodoma jt.
- Sarnane toonasega on see, et praegugi müüakse kunsti võlgade katteks. Erinev aga see, mida müüakse. Nagu näha, oli Eesti kunstiturg siis palju rahvusvahelisem. Praegu on vastupidi, kunstiturul liigub enamasti Eesti kunst. Ja mitte Rubens või van Dyck.