Tulemus on ehmatav. Selgus, et kui noored alustaksid säästmist 20ndate alguses, saaksid nad oma sissemakse kokku neljakümneselt.

Näiteks, kui palk on 9000 krooni ja soov on soetada 900 000 krooni maksev korter, peaks 900 krooni iga kuu kõrvale panema ligi 15 aastat. Sama korteri sissemakse raha saaks finantsvaldkonnas töötav inimene kokku 8 aastaga, samas kui majutusasutuste töötajatel kuluks koguni 20 aastat!

“Maal on korterite hinnad madalamad kui Tallinnas, kuid samas, kui palk ei vasta panga nõudmistele, jääb ka taskukohase hinnaga korter koduasulas kättesaamatuks,” tõdeb Piret Suitsu. Näiteks Swedbank annab kodulaenu sissemaksega alates 10 protsendist, kui taotleja teenib kuus vähemalt 10 000 krooni puhtalt kätte. Möödunud aastal oli statistikaameti andmeil alla 25aastaste noorte keskmine palk aga veidi üle 7000 krooni (koos maksudega).

“20aastaselt alustada ja säästa kümme aastat... Peab olema hästi sihikindel inimene ja tegelikult ujuma ühiskonna survele vastuvoolu – leppima sellega, et pärast ülikooli lõpetamist ei ela nii luksuslikes tingimustes,” nendib Suitsu.

Üks väljapääs on osta kinnisvara elukaaslasega kahe peale. “Aga on näha, et inimesed lähevad lahku ja laenu üksi edasi teenindada on tohutult keeruline. Kui ka kinnisvara väärtus kukub – mis siis sellises olukorras teha?” räägib Suitsu levinud stsenaariumist.

Tõnu Toompark pakub välja, et lahendus võiks olla vanemate vara lisatagatiseks andmine. Sissemakse võib sel juhul olla kuni null protsenti. “Aga kui ka nemad on kõriauguni end kinni laenanud, siis on jama...”

Suitsu: “See viitab sotsiaalteadlaste välja toodud probleemile – tekkimas on vaesuse nõiaring. Kui sul pole jõukaid vanemaid, kes aitaksid, või head haridust, et end ise üles töötada, jääd sinna, kus oled – sa ei saagi oma kodu.”

Soomes arendatakse varanduslike lõhede tasandamiseks sotsiaalmaju, kus kortereid üürivad kuni 30aastased noored ja üksikvanemad. Soovi korral saavad nad korteri välja osta ja rendimaksed lähevad osaliselt korteri sissemakseteks. Et Soomes elab sellistes majades koguni 18 protsenti peredest, võiks Suitsu arvates sama proovida ka Eestis.

Sellele ideele on Toompark aga kirglikult vastu: “Munitsipaalarendus olukorras, kus elamispindade turul valitseb ülepakkumine – miks seda veel suurendada? See moonutaks konkurentsi ja vähendab pikas perspektiivis eluruumide pakkumist. Aga muidugi – see on maailmavaateline küsimus.”

Kas tänased noored on esimestena pärast taasiseseisvumist sunnitud jääma üürnikeks ühiskonnas, kus omaenda kodu on muutunud normiks?

Eurostati andmeil üürib Eestis elukohta umbes 17 protsenti inimestest, seega koguni 83 protsenti elavad neile endile või lähedasele kuuluval pinnal. Veel rohkem kinnisvaraomanikke on Toompargi sõnul Bulgaarias ja Rumeenias. Saksamaal on aga ligi pool rahvast üürijad.

Kumb on mõistlikum? Toompark ütleb, et kodu ostmine ei ole investeering, vaid kindlustustoode. “Ma tahan mingit turvalisust, iseolemist ja maksan luksuse eest lisa – see on kulu. Eluaseme tootlus on praegu nullilähedane. Üürikorteri saad odavamalt kui seda ostes, ja kui panna iga kuu raha tähtajalisse hoiusesse, saad päeva lõpuks kõrgema tootlikkuse kui korteri omanik,” leiab ta.

“Üürnik olemine on ka mugav tööjõu mobiilsuse seisukohalt. Aga kui kodu on olemas, oled siin – rahvuse paigale jäämise seisukohalt on see jätkusuutlikum. Professionaalseid üüri­leandjaid on üksikuid. Mina pereinimesena ei julgeks üüri­pinnal elada – ei tea kunagi, millal mind sealt välja visatakse. Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes tahaks elada oma perega pikaajaliselt üüripinnal,” võtab Toompark kokku eestlaste suhtumise võõrastes ruumides elamisse.

Piret Suitsu on temaga nõus. “Eesti viga on see, et meil puudub pikaajaline vaade oma elu ja rahaasjade planeerimisel. Isegi oma kodu soetamine kümne aasta perspektiivis tundub ulmekauge. Noortel inimestel tasuks ikkagi harjutada regulaarselt raha kõrvalepanemist, 5–10 protsenti sissetulekust,” ütleb ta.

Ükskõik siis, kas lõpuks maksta see oma esimese kodulaenu sissemakseks või muu unistuse täideviimiseks.

Kui kaua peavad raha koguma õpetaja ja pankur?

Kui palju kulub keskmise palgaga töötajal korteri sissemakseks? Korter on uus, 48 ruutmeetri suurune, kahetoaline ja möbleeritud. Hind 890 000 krooni. Nõutav algne sissemakse 20 protsenti on 178 000 krooni.

 Valdkond Keskmine neto­palk 2009

Sääst kuus 10% palgast

Kogumise periood aastates 
 Finants- ja kindlustustegevus17 869 kr  1782 kr 
 Info ja side16 042 kr 1576 kr 
 Elektrienergia13 315 kr 1276 kr 11 
 Avalik haldus ja riigikaitse12 357 kr 1276 kr 11 
 Teadus- ja tehnikaalane tegevus11 514 kr 1164 kr 12 
 Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne 10 650 kr 1069 kr 13 
 Veondus ja laondus10 179 kr 988 kr 14 
 Ehitus9848 kr 988 kr 14 
 Hulgi- ja jaekaubandus9357 kr 917 kr 15 
 Töötlev tööstus9146 kr 917 kr 15 
 Haldus- ja abitegevused9132 kr 917 kr 15 
 Haridus8997 kr 917 kr 15 
 Kinnisvaraalane tegevus8144 kr 801 kr 17 
 Põllumajandus, metsamajandus8092 kr 801 kr 17 
 Kunst ja meelelahutus7914 kr 752 kr 18 
 Majutus ja toitlustus6650 kr 670 kr 20 

Kredexi käendus: Kõrgharidusega noored või alla 15aastaste laste vanemad saavad võtta kodulaenu taotlemiseks Kredexi käendust. 

See on kümneprotsendine lisatagatis, muidugi korraliku teenustasuga.

Andmed: Swedbanki Eraisikute Rahaasjade Teabekeskus Piret Suitsu, Adaur Group, Tõnu Toompark, Statistikaamet

Minu esimene kodulaen. Noorte lood

Kriisi ajal on mõnel noorel õnnestunud endale kodu soetada. Kuidas? Või millise skeemiga kavatsevad nad seda tulevikus teha?

Tahtsin enda kodu tunnet, oma väikest maailma

Karolin Kuusik (29), Cosmopolitani moe- ja ilutoimetaja Tallinnas

Ostsin endale korteri augustis – kesklinna Uus-Tatari tänavale, sellise armsa, väga hubase kolmetoalise korteri puumajja. Nii, et kaks inimest ja nende mõlemate tööd ning hobid ära mahuksid.

Üürimise asemel otsustasin korteri osta emotsionaalsetel põhjustel – ma ei mõtle niivõrd tulevikku investeerimise peale, vaid sellele, et tahan enda kodu tunnet, oma väikest maailma.

Ja oi kui mõnus on oma maitse järgi kujundada ja mööblit osta, see on viimasel ajal mu uus hobi!

Korteri ostsin üksi, kuigi ma ei kahtle oma suhtes – mul polnud otsest vajadust seda kahe peale osta.

Raha kogusin paar aastat. Mul käis see pigem mõttetute ostude ärajäämise kui et kõhu või millegi sellise arvelt. Kinos käisin ikka ja reisimas ka, aga vähem kui varem.

30 protsenti laenu sissemakserahast sain kokku nii, et laenasin osa raha emalt, kellele nüüd tagasi maksan. See oli minu jaoks ideaalne variant – intressideta laen, millele tagasimakse graafiku teen ise.

Ma arvasin, et laenu on keeruline saada, kuid oli hoopis vastupidi – lisatagatist ei olnud vaja ning kõik käis väga kiiresti. Suhtlesin algul kolme pangaga, lõpuks valisin välja ühe.

Kuigi mu sissetulekud on iga kuu erinevad, ei ole hetkel laenu tagasimaksmisega probleeme – õigupoolest on laenumakse igakuiselt täpselt sama suur, kui oli viimastel aastatel üür, nii et sisuliselt jäi väljaminek samaks. Ainult et nüüd tuleb hakata arvestama kuludega, mis lähevad oma korteri ülalpidamiseks. Usun, et saan siiski hakkama, kindlasti kogun raha mõne sissemakse jagu ette, eraldi kontole. Et kui midagi juhtub, oleks pool aastat aega end koguda.

Elaksin edaspidigi üürikorteris

Pille Pipar (24), õpetaja Tallinnas

Elan Tallinnas üürikorteris koos elukaaslasega. Oleme arutanud, et ei ole mõtet nii noorelt end kodulaenuga siduda. Buumi ajal oli oma kodu soetamise surve muidugi suur – tutvusringkonnas ostsid paljud oma korteri ja nüüd töötavad kõvasti selle nimel, et iga kuu raha pangale kanda.

Mulle meeldikski üürikas elada, sest kui töö kaotad või midagi juhtub, ei teki olukorda, et jääd makseraskustesse. Aga Eestis on üüriturg nii ebastabiilne, nii et ühel hetkel on kodu ostmine ilmselt paratamatu. Me peaksime siis võtma paar aastat, mil teeme lisatööd ja kogume raha. Ka praegu teen ma palju ületunde – õpetaja põhipalgaga on raske ära elada. Ilmselt saaksime ka vanematelt toetust ja ehk isegi paari aastaga korteri sissemakse raha kokku.

Mulle meeldiks elada renoveeritud korteris Uue Maailma piirkonnas, sellises tagasihoidlikus kodus, kus saun ja bassein pole olulised.

Võtsin kodulaenu saamiseks väikelaenu

Tõnis Kusmin (25), müügijuht ja tudeng Tartus

Olin päris halvas finantsilises seisus, kui tegin otsuse oma korter osta. Headel aegadel olin ostnud auto ning töö kaotades pidin liisingut edasi maksma.

Siis sain uue töökoha, leidsin veel lisatöögi ja hakkasin tekkinud võlgu tagasi maksma. Samal ajal kogusin kodu ostmiseks raha.

50 000 krooni sain kokku 14 kuuga ja terve selle aja elasin ma hästi minimaalselt: käisin jala, väljas ei söönud... See oli väga-väga tõsine pingutus, et raha kokku saada.

Ma lootsin pangalaenu võtmiseks saada lisatagatise, ent see ei õnnestunud. Nii jäi tagatiseks vaid mu uus korter.

Sissemakse summa täissaamiseks soovitas Swedbank võtta kodukapitali laen ja nüüd on mu kahe laenu kuumakse kokku 6000 krooni.

Mu kodu on Ülejõel. See on kolmetoaline korter, mille valisin just selle pärast, et kunagi oleks siin ruumi ka pere jaoks. Seni aga saavad siin elada teised tudengid, kelle üüriraha abiga saan mina oma pangalaenu tagasi maksta.