Kriminaalne Eestimaa
Kanal 2 ja ETV tõid nädalase vahega välja oma uued krimisarjad - „Kegukoerad" ja „Ohtlik lend". Seni eetris olnud esimeste osade põhjal lõplikke järeldusi teha ei saa, aga ka esmamulje määrab teles palju.
„Kelgukoerte" keskmes on komissar Kelk (Kalju Komissarov) oma alluvate Kõsta (Mait Malmsten) ja Postiga (Ivo Uukkivi). „Ohtlikus lennus" näeme abieluprobleemidega uurijat Andres Västrikut (Marko Matvere), kes ajab operatsiooni nurja ja kupatatakse Tallinnast Pärnusse tööle.
Üldiselt tundub „Kelgukoerte" esimene osa tugevam kui „Ohtliku lennu" esimene jagu. Režissöör Raivo Maripuu on vaeva näinud - liikuv mänguline kaameratöö, päris hea tempo, vahele moodsad iluplaanid a la „CSI". Ma ei tea, kelle pseudonüüm on Eleonora Berg, aga tema kirjutatud stsenaarium on leidlik oma tänapävasuses (pronkssõdur, kriitika venelaste provokatsioonide suhtes meedias), kuid lugu ei jookse eriti ladusalt.
„Ohtliku lennu" avajagu tundub ootamatult teatraalne. Ma ei tea, kas see on režissöör Ain Prosa käsk või näitlejate endi valik, aga koduse teleekraani jaoks mängivad eriti Matvere ja Karol Kuntsel kõvasti üle - võibolla kui kõik rollilahendused oleksid nii võimendatud, moodustaks see kokku mingi uue stiili, aga kätega taeva poole vehkimine ja „persse-persse-persse" hüüdmine pole tegelikult ainus võimalus tegelase frustratsiooni väljendamiseks. Teine osa pole nii hull, kuigi mängitakse ikka ebaloomulikult ja puiselt. Mihkel ja Livia Ulmani stsenaarium on vahepeal päris huvitav, kohati aga häirivalt stereotüüpne - isalikud tunded tüdruku päästmiseks, kuigi kaalul on pikaajalise jälitustöö nurjumine; karistuseks partneriks määratud noor kaunis naisuurija, kes end „tõestama" peab, sada korda nähtud ratastoolipettus jms. Seda tasakaalustavad vaid mõned koomilised detailid (armukesele rinnale astumine, kohtumine lehmakarjaga, kalaarmastus). Pildiliselt on sari igavapoolne, kaadrikompositsioonid lausa nukrad - žanr nõuab „Õnne 13" stiilis halluse ja staatilisuse vältimist. Samas ei julge esimese kahe osa põhjal veel midagi lõplikku öelda - kui sari hoo sisse saab, arenevad kindlasti nii stsenaarium kui näitlejate mäng paremateks.
Tegelikult peaks hea krimisari olema põrgulikult põnev, ja kuigi mõlemad meie uued seriaalid kõlbavad vaadata küll, ei suuda kumbki pinget hoida (põnevust kruttis „Ohtlik lend" paremini, hoolimata visuaalsest elegantsist lahenes „Kelgukoertes" kuritegu kuidagi ebaloomulikult kiiresti). Kuritegu ja uurimiskäik peaksid ju olema kesksed, rõhulised ja tagantjärgi arusaadavad. Samuti ei tohiks teoreetiliselt loogikal põhinevates kriminaalsarjades silma jääda nii palju ebaloogilisusi: „Kelgukoertes" joodi politseijaoskonnas kohvi liiga peentest tassidest, kohalike meediatähtede „cameod" olid halvasti mängitud ja õõnestasid sarja tõsiseltvõetavust, Matvere jooks tüdruku päästmiseks oli täiesti ebaveenvalt lahendatud („halbade" korteris oli aeg seisma jäänud) jne. Ja mis kõige veidram - ühes sarjas kriminaaluurijat mängiv Mait Malmsten on konkureerivas sarjas kuulus narkoparun! Loodetavasti on tegu kaksikelu, mitte halva castinguga.
