Ida-Virumaa, Oru:
õhtusöögilauas on surmatud noor naine, tema 14kuune laps,
sõbranna ja abikaasa.
Tallinn, Mustamäe: abieluvoodisse
on reastatud noore naise ja kahe väikese tüdruku elutud kehad, nende
sõjaväelasest isa leitakse pooduna metsast.
Soome,
Porvoo, möödunud reede: ema-isa lähevad kahest püssist
tulistades vabasurma, jättes maha kolm last. Kõigest nädal
varem olid Oulus õpetajast pereisa käe läbi otsa leidnud tema
õpetajast naine ja nende kaks varateismelist last... Alati on tegemist
n-ö tavaliste inimestega, kes pigem vastavad normatiivsele ettekujutusele
heast perekonnaelust: ema-isa, korralik kodu, korralikud
töökohad...
“Ta polnud mingi debiil,”
ütles naabrinaine Oru peremõrvari Ilja kohta. Aasta tagasi endaga
naise-lapsed teise ilma kaasa viinud sõjaväelast Janek Laurit
iseloomustasid tema sõbrad kõige soojemate ja tunnustavamate
sõnadega. Depressioon, põhjendasid Soome arstid õpetaja
ametit pidanud Oulu peremõrtsukast isa tegu. Maailmas öeldakse
olevat sadu miljoneid depressioonis vaevlevaid inimesi, peremõrvariks
saavad neist väga üksikud. On selliste inimeste puhul tegemist
hulludega, kes asuvad meist, normaalsetest, Andromeda udukogu kaugusel?
Või on ühiskond süüdi, ehk oleme oma lähedaste
juures midagi märkamata jätnud?
Kas naabrivalvest
oleks abi? Kas on mingeid märke ohtliku inimese käitumises, mida
oleks saanud varem välja lugeda? Tartu Ülikooli kriminoloogia
professor psühholoog Jüri Saar on kirjutanud raamatu
“Kriminaalpsühholoogia” ja peab sellesisulisi loenguid
juuratudengitele.
Kas peremõrvasid saab kuidagi
üldistada, näiteks kas sõjaväelase Janek Lauri
teol ja Oru nelikmõrval on ühisjooni peale hukkunute
arvu?
Üldiselt on see sama käitumismuster: enne
tapab inimene kellegi teise ja hiljem ka enda. Inglise keeles on termin:
homicide followed by suicide (mõrvale järgnev enesetapp). Lisaks
peremõrvadele võiks samasse lahtrisse arvata nii
koolitulistamised kui ka enesetaputerroristide juhtumid. Kuigi konkreetsed
põhjused on väga erinevad.
Kriminoloogias on see uus
käitumishälve, millele on viimasel viieteistkümnel aastal
hakatud rohkem tähelepanu pöörama.
Tapmises, millele
järgneb enesetapp, on kaks kõrvalekallet koos. Need on mingis
mõttes vastandlikud nähtused. Mõlemad on hälbed, aga
vastandliku olemusega. Enesetapp on enda vastu pööratud, seotud
mingite süütunnetega, tapmine on väljapoole
pööratud, vastandab ennast keskkonnale.
Kuidas seda mustrit iseloomustada?
See on
väga destruktiivne käitumine, mis on seotud on väga tugevate
emotsioonidega, afektiseisundiga. Kas need tunded on kuidagi provotseeritud
või tulevad inimese alateadvusest, on raske määrata.
Kui me räägime koolitulistamistest, kus tapetakse valimatult teisi
inimesi, kelle vastu tuntakse äärmisel juhul ehk vimma, siis ennast
tapetakse kas karistuse vältimiseks või ollakse ummikusse
jõudnud. See on tapmine, mis on enesetapuga garneeritud. Soome
mõrvaregistri andmetel sooritas seal 60. aastatel viisteist
protsenti tapjatest hiljem enesetapu, nelikümmend aastat hiljem on
see näitaja kuus protsenti. Nii et ta
pmistele järgnenud enesetappude arv on vähenenud.
Peremõrva puhul võib tapja tunda, et tema lähedased on
nagu osa temast endast, see oleks siis laiendatud enesetapp. Aga selles
mustris on nad koos. Üsna sageli ongi siin perejuhtumid.
Ohvriteks on lähedased, kellega on samastumine, see tundub ikka
enesetapuna.
Ega see ei ole tavapärane käitumisviis, see
on ikka patoloogiline nähtus.
Mida öelda Oru asula
inimestele? Kas nad oleksid saanud midagi ära hoida?
Need on ikka väga individuaalsed varjatud käitumisviisid. Kui isegi
lähedased ei saa aru, et asjad on nii tõsised, siis
naabritel-tuttavatel on võimatu midagi ära hoida. Isegi Ilja naine
Maria ei teadnud ju, kui kaugele tema mees võib minna. See käib
üle kaaskondsete peade.
Kas on väliseid
märke, ohutegureid, mille järgi potentsiaalset peremõrvarit
ära tunda?
Nii palju kui Oru nelikmõrvarit
Iljad on kirjeldatud, oli ta väliselt väga rahulik.
Inimene võib paista humoorikas, tasakaalukas, aga me ei tea, kuidas ta
käitub afektiseisundis.
Psühhoanalüütilise
käsitluse järgi tulevad mängu alateadlikud pinged ja traumad,
need tulevadki seda laadi ekstreemsuhtumistes arvesse. Tavapärased
ratsionaalsed seletused ei ole nende juhtumite puhul piisavad. Olgugi et
inimesel olid asjaolud, mis olid ta elu ummikusse ajanud, nagu näiteks
Janek Lauri puhul HIV-positiivsus.
HIV-positiivseid on
maailmas palju, kaugeltki kõik ei tapa sellepärast ennast ja oma
perekondi.
Kahtlemata. Prantsuse sotsioloog Émile
Durkheim jagas enesetapu motiivid neljaks. N-ö altruistlik enesetapp
seostub tugevate sotsiaalsete sidemetega: näiteks sõdur läheb
vabatahtlikult surma, mingites kogukondades lähevad eakad inimesed
vabasurma, et lihtsustada kogukonna elu, jne. Egoistlik enesetapp on see,
kui sidemeid on vähe, on üksindus, inimest nagu ei seo siin ilmas
eriti miski.
Anoomiline enesetapp: sotsiaalsete normide kehtivuse
kaotamine. See on üks võimalus, mis enesetappude taseme võib
üles viia. Ja fataalne enesetapp – mis on Durkheimi arvates
kõige ratsionaalsem, näiteks kui satutakse väga
halbadesse tingimustesse, kus ellujäämine on veel hullem kui surm.
Kui maailmas on viimase viieteistkümne aasta jooksul
rohkem sääraseid juhtumeid, siis mida see ühiskonna kohta
ütleb? Me ju tahame neid jubedaid juhtumeid endale kuidagi
seletada.
Kui on keeruline küsimus, tuleb
pöörduda klassikute poole. Durkheim oli funktsionalist. Tema oli
esimene, kes ütles, et hälvetel on väga tähtis roll kogu
sootsiumi jaoks. Hälve ei asu väljaspool sootsiumi. Hälvikud
liidavad ülejäänud ühiskonda. Me eristume nendest.
Näiteks hälvikute suhtes sanktsioonide rakendamine näitab
ära, et me rakendame norme. Kui normi keegi ei riku, siis mis norm ta on,
ta on teoreetiline norm, mida kellelgi vaja pole. Durkheim juhtis
tähelepanu, et hälvikud kompavad lubatud piire, nad on leiutajad, kes
juhatavad asjade juurde, mille peale pole keegi varem tulnud. Mingis
mõttes läheb see üldse kokku inimkonna elustiiliga. Ühes
otsas on positiivsed piirid – olümpiamängud, kes jookseb
kiiremini –, teises otsas hälvikud.
Ümberkaudsed ei saa ära hoida ega mõjutada?
Minu meelest küll ei saa. Reeglina ei puutu teised asjasse, see on
ikka väga individualistlik käitumisviis. Meil ei ole kommet
psühhoanalüütiku juures käia, tema v&am
p;ot
ilde;iks küll täheldada, kui keegi hakkab ära
pöörama või et asjad arenevad väga sandis suunas.
Väga sageli on peretülid seotud just provotseerimisega. Kerkib
ka küsimus – enesetapule viimine. Seda saaks ka surmajärgse
ekspertiisi käigus teha, küsides, kas inimene võis olla
kellegi püsiva surve all, et ta ei näinud väljapääsu.
Aga kui kõik asjaosalised on hukkunud, siis ei ole sellise ekspertiisi
tellimisest keegi huvitatud. Kuriteo toimepanijat enam ei ole, polegi midagi
arutada.
Suitsidoloogidel võib olla tunnetuslik või
teaduslik huvi, aga see ei ole veel ekspertiis.
Kuidas
provotseerimist juriidilises mõttes defineerida?
Meil puudub kohtupraktika selles küsimuses. Aastas ehk üks selline
provotseeritud tapmise juhtum tuleb. Tegelikus elus Riigikohtu praktikas seda
asjaolu ei arvestata.
Omal ajal, enne iseseisvuse taastamist, oli
meil tol ajal kehtinud kriminaalkoodeksis kolm koosseisu, mis kõik
seostusid afektiseisundiga. Praeguseks on neist järel ainult kolmas,
kõige raskem – tapmine afektiseisundis, mille ohver oli
provotseerinud oma käitumisega. See on alles, aga ümber
formuleeritud. Otsest viidet ei ole antud, et tegu peab olema
psühholoogilise afektiseisundiga. Rõhk on pandud
provotseerimisele. Aga kes määrab, mis on provokatsioon? Varem oli
see selgelt eksperdi otsustada, kas süüdistatava käitumises olid
afekti tunnused, nüüd mitte. Ekspertiise tehakse vähe ja need on
valdavalt psühhiaatrilise kallakuga.
Sõltumatud
psühholoogilised ekspertiisid on väga harvaks jäänud. Need
on sellised valdkonnad, mis on jäänud suurte muutuste
käigus soiku. Juristid ise suurt ei hooli. Varem ütles ekspert,
nüüd ütleb kohtunik: “Minu meelest seal ju küll
provokatsiooni ei olnud.”
Mõned eksperdid on veel, kes
psühhiaatrite käe all midagi teevad, nad on suurema osa oma
iseseisvusest kaotanud, sest nad töötavad psühhiaatri
käe all, on psühhiaatri abilised, aga psühhiaater otsib
hälvet. Afekt ei ole patoloogiline seisund.
Tihti
nimetatakse provotseerimiseks seda, kui naine kasutab nn verbaalset
vägivalda.
Kui kohtus ära tõestada, et
naine on regulaarselt solvanud mehe mehelikkust teiste juuresolekul, siis see
on võimalik viia provotseerimise alla. Kui mees ütleb lihtsalt, et
naine irises pidevalt, siis see ei lähe arvesse.
Afekti
kriteeriumid olid paigas: peab olema ohtlik olukord, kus kellegi elu või
tervis on ohus, peab olema tõsine hirm või on sügavalt
solvatud tema sisemist väärikust, ja rünnak võib olla ka
tema lähedaste vastu suunatud.
Harku vangla on
selliseid “kurjategijaid” täis. Ekspertiise ju
tehakse?
Tehakse, aga vähe. Minu arvates on see
jäme viga.
Sisuliselt vähendatakse sellega nõrgema
poole kaitstust. Naine lööb mehele pudeliga pähe ja satub
selle eest vanglasse. Naise afektiseisundile on võib-olla eelnenud
aastatepikkune mehepoolne vägivald.
Kas selline
inimene, kes nii äärmuslikult endast välja läheb, on
ebanormaalne?
Afekt on seisund, mis mahub normi piiresse.
Afektide teooria järgi on see hästi tugev emotsioon, millesse
võib viia iga inimese. Eeldused võivad olla, aga ei pea olema.
See on psühhiaatria poolt tulenev surve. Hakatakse küsima, mis
seisund see afekt selline on. Lüüakse haiguste klassifikatsioon
lahti: ei ole sellist seisundit! Ei peagi olema!
Inimelu v&
amp;
auml;ärtus on vähenenud?
Näiteks
religiooniga seotud enesetapud. Islamiterroriste on maailmas järjest
rohkem, see käitumisviis laieneb. Vaevalt et see tähendab, et
islamiusus on elu väärtus vähenenud. Poliitilisi ja
religioosseid probleeme on ju rahvaste vahel varemgi olnud, aga praegu on
enesetaputerrorism kui käitumisviis laienenud.
Veel
mõni aasta tagasi ei eeldanud keegi, et sinuga koos võib
lennukisse sattuda hull, kes laseb lennukitäie reisijaid koos iseendaga
õhku. Statistiline tõenäosus oli väga väike, ent
tänapäeval tuleb selle kui reaalse võimalusega
arvestada.
Äkki mõjutab ilm, ülemaailme
majanduskriis, meedia?
Kõik asjad mõjutavad
kõiki asju. On olemas üks väga huvitav mudel, mille
üks praktiline kasutusala ongi lennuohutuses: mis peab juhtuma, et toimuks
lennukatastroof. See on Šveitsi juustu mudel. On hulk kettaid, igas
augud, ühel hetkel tekib olukord, kus mitme ketta (lennunduses viie) augud
satuvad kohakuti, siis juhtub katastroof. Samamoodi liikluses. Mitte
kunagi ei põhjusta õnnetust see, et autojuht oli purjus. Midagi
peab veel olema: keegi kaldus vastassuunavööndisse, pimedus,
libedus... Mida rohkem kokkulangevusi, seda tõenäosem on ekstreemne
sündmus. Kui küsida, kas sellisel äärmuslikul
sündmusel nagu tapmine on majanduskriisiga seost, siis kindlasti
võib see olla üks tegur, aga neid faktoreid peab olema rohkem.
Me ei saa siis midagi nendest juhtumitest
õppida?
Paremaks ja hoolivamaks saab alati muutuda,
ülearu pole seda kunagi.