Kris Taska ei taha palka maksta
Kui Kris Taska alustab oma filmiprojekte, on ta rõõmsameelne, positiivne, vaatab tulevikku optimistlikult. Elegantselt liigub ta filmifestivalide punastel vaipadel, vestleb ja teeb lobi. Ta lükkab värgi käima nagu buldooser, sisendab lootusi, räägib asjad suureks.
Ja siis ühel hetkel on tal raha otsas. Võlad, võlad, võlad!
Mängufilmi “Punane elavhõbe” viimastel võttepäevadel tänavu kevadel on õhkkond võtteplatsil närviline. Kõik on “perse serval, surma äärel”, nagu filmimehed räägivad.
Režissöör Andres Puustusmaal oli vahepeal selline seis, et jätab “Elavhõbeda” pooleli. Võimatu on edasi teha! Stsenarist Andres Anvelt püüdis seltskonda rahustada ja imes jamad endasse nagu svamm.
Raha on näitlejatele maksmata. Aga vene näitlejad on ju sellised, et lähevad minema, kui õigel ajal raha ei saa! Katsu hoida selliseid!
Taska on võtteplatsilt kadunud, telefon ei vasta, keegi ei tea, kus ta on. “Mage lugu, aga ma olen perega Lõuna-Aafrikas!” ütleb Kris, kui ta lõpuks telefoni otsa saadakse.
Võtetejärgsel peol KuKus teatab Taska Puustusmaale, et “sa peaks õnnelik olema, et ma su selle filmi peale võtsin”. Palju ei puudu, et Puustusmaa “Taskale lõuga sisse ei sõida”. Teised astuvad vahele. Esietendusepeo peavad režissööri seltskond ja produtsendi seltskond eraldi.
Puustusmaal on siiamaani osa rahast saamata (65 000 krooni). Aga ajakirjanduses ta suud lahti ei tee, sest teda seob leping, milles on kirjas, et ta ei tohi produtsenti avalikult kritiseerida.
Kuidas läheb nii, et raha poole filmi pealt otsa saab?
Tallinnfilmi ajal olnud kõnekäänd, et filmi direktor (praeguses mõistes produtsent) on loll, kui ta ei suuda endale filmi rahade eest suvilat ehitada. No ehk on siin sees väike liialdus.
Hiljem on kogu Euroopas muutunud eufemismiks eelarvesse peidetud “valge Mercedes”, mis tähendab ülespuhutud hindasid, mis ei vasta tegelikele kuludele.
Tänane eesti filmiprodutsent koostab kõigepealt eelarve, mis näeb välja uhke ja jumekas. Ta kirjutab sinna sisse koostööpartnereid välismaalt (näiteks Venest), sest Eesti Filmi Sihtasutuselt on loota rohkem toetust, kui eelarve on suurem.
Võtteprotsessi käigus saab aga ilmsiks, et raha Venest ei laeku ja et läbi tuleb ajada Eesti riigilt saadud rahaga. (Kas see raha sealt Venemaalt üldse tulema pidigi?!)
Produtsent teatab võttegrupile, et olge mehed ja saage aru, eelarve tõmbus kokku. Teete väiksema rahaga ja peate suud kinni või jääte üldse ilma.
Pool aastat on “Punase elavhõbeda” tegemisest möödas, aga kaameramees Rein Pruul on Taska peale tige nagu herilane.
“Suure kisa ja jama peale maksis Taska mulle palga ära, aga maksud jättis maksmata. Aasta lõpul hakkan maksudeklaratsiooni tegema. Vaatan, polegi makse makstud – mitte ühtegi kopikat!
Teatasin Filmi Sihtasutusele: mis te annate sellisele raha, kes lepingust kinni ei pea!
Varsti helistas Kris: “Sul pidi mingi maksujama olema!?” Ma ütlesin: “Jah! Sa pole mu makse maksnud!”
“Ma olen su lepingu ära kaotanud, palju ma maksma pidin?”
(Pruul ajab käed taeva poole püsti: “No jumal auttaa, tsiisus kraist!”)
Ma ütlesin: “Kuidas sa mulle siis palka oskasid maksta?”
No lõpuks maksis maksud ära, aga järgmiseks aastaks.”
Londonis tudeeriv filmiüliõpilane Margit Keerdo tegi “Elavhõbeda” jaoks stsenaariumikonsultatsiooni. Honorar ei tulnud ega tulnud, ja pärast pikka ootamist võttis Keerdo Taskaga ühendust. Tasu laekus, aga kolm korda väiksem kui lepingus. “Vihasta või tee, mis tahad, aga ma ei saa raha tuulde loopida!” teatas Taska.
“Elavhõbeda” operaator Mait Mäekivi ütleb, et Kris Taska on teinud eesti filmitootjate margi täis ka Euroopas. Me saame välismaalt tehnikat rentida ainult siis, kui teeme 100% ettemaksu.
Mäekivi: “Seda paha haisu on maailmas ikka juba nii palju laiali lastud!”
“Punase elavhõbeda” võtted pidid algama, aga Krisil võttetehnikat polnud. Rein Pruulil on Rootsis hea sõber Nils Johanson, kellel on käsi rendifirmas Dagsljus. Rein helistas Nilsile, et Taska ei saa kuskilt tehnikat, äkki saab organiseerida. Nils käis Dagsljusis rääkimas, sai allahindluse, poole pidi ette maksma, teise poole siis, kui töö on tehtud.
Nilsi tingimus Taskale oli, et ta saaks ise ka “Elavhõbeda” juures tööd. (Ta on nn kärumees, paneb maha relsid, hoolitseb, et kaamera on kinnitatud jne). Film on ammuilma valmis, aga Nilsil on Taska käest siiamaani raha saamata.
“Mida kuradit!” ägestub Rein Pruul. “Postimehele rääkis Taska, et igasugu lambikeerutajad ja objektiivikeerajad on Eestis raha peale liiga maiad! Mida sa ilgud! Mida sa seletad! Varsti rääkis Äripäevas, et “mina, Kris Taska, toon Eestisse nii-ja nii palju miljoneid palga- ja maksuraha!” Mida sa, poiss, hüppad, omal võlad kaelas, ei saa palka ära makstud!”
Just siis (tänavu kevadel), kui tulid signaalid, et Kris on “Elavhõbeda” tegijatele võlgu, sai ta Sihtasutusest arendusraha juba uuele projektile. (Mängufilmi “Põgenemine” stsenaariumi tegemiseks 350 000 krooni.)
Sihtasutusel on muide reeglid, et raha saab anda ainult neile, kellel on võlad tasutud. Taska võlgadest teab väga hästi ka EFS:
Piret Tibbo, Filmiprodutsentide Liidu juhatuse liige: “Aga nii on see Taskaga pidevalt. Me ootame põnevusega, kaua see kestab!”
EFSi siseaudiitor Krista Vene ütleb, et on kuulnud Taska aadressil nurisemist siit ja sealt, aga “me oleme tema dokumendid üle vaadanud, ja need, mis ta meile on saatnud, on absoluutselt korras!”.
Asi selles, et EFS auditeerib Taska arvepidamist ainult nende summade ulatuses, kui palju ta on Taskale toetust andnud. Mis väljaspool seda toimub, EFSi ei huvita.
Audiitor Vene ütleb, et kes pole raha saanud, võtku ühendust.
Aga Nils on ühendust võtnud. Nils Johanson saatis kirja EFSile ja Eesti Filmiprodutsentide Liidule juba ammuilma (märtsis 2010), et Taska on talle ja rootsi rendifirmale võlgu. EFSi juhtfiguurid Karlo Funk (peaekspert) ja Marge Liiske (tegevjuht) lugesid ja on kursis. Aga ei midagi. Arvepidamine, mille Taska saatis, klapib. Jokk.
Piret Tibbo-Hudgins: “Krisi-suguseid meil ei oleks, kui neid ei soosiks süsteem.”
Taska elab aga kena produtsendielu. Sõidab oma tulikalli Jeepiga Märjamaa-kandi maamajja, et kuulab, kuidas Vigala jõgi vilkalt vuliseb. Ja kui vaheldust vaja, sõidab Haapsalu mereäärsesse koju Väikese Viigi kaldal, kus lobistavad luiged.
Uus projekt “Põgenemine”, mängufilm, mis jutustab uljaste noorte meeste à la Alex Lepajõe Rootsi põgenemisest, on Taskale juba kohtuasja kaela toonud. Stsenarist Andres Anvelt nõuab stsenaariumi eest lubatud 75 000 krooni.
Vastab Kris Taska
Esmalt peaks taustinfoks mõistma, et minult on see aasta jõudnud juba kinodesse kaks täispikka mängufilmi (ehk ainsad Eesti filmid seni kinodes), ja on selge, et seoses suure tootmismahuga võib tekkida küsimusi ja vaidlusi. Raskel majandusperioodil on ettevõtja sunnitud oma huvide eest rohkem väljas olema kui jõudeaegadel, ehk tihti loobuma vastutulekutest ja sooritama makseid ikkagi konkreetselt tehtud töö või saadud kauba mahult ning vastavalt lepingutele.
Rein Pruul räägib, et tema sai sinult küll palga (pika vingumise peale), aga maksud olid maksmata. Miks sa neid kohe ei maksnud?
Ma ei tegele isiklikult oma raamatupidamisega, aga nagu ma saan aru sinu küsimusest, on tal palk käes ja maksud makstud. Tegemist on inimesega, kes mulle on väitnud, et kõik Eesti filmitootjad on talle võlgu.
Nils Johanson ütleb, et tema pole raha saanud. Miks?
Nils ei ole töötanud minu firmale, vaid Rootsi firmale, kes osutas mulle teenust. Ma ei oska nende omavahelisi asju kommenteerida.
Kas Rootsi rendifirma on viimase otsa kätte saanud?
Tehnikarendi firmadele on tasutud koma koha pealt lepingu järgselt. Kui kellelgi peaks olema nõudmisi, võivad nad pöörduda inkassosse või kohtusse. Mina seisan oma firma ja ka sihttoetusega saadud raha eest, ma ei saa sellest alusetult kellelegi välismaale preemiaid maksta.
Margit Keerdo ütleb, et tema sai kolmandiku vähem, kui leping ette nägi. Miks?
Saime temalt ühe stsenaariumi kommentaari. Kommentaar “Punasele elavhõbedale”, kus noor arvustaja pidas muuhulgas küsitavaks Andres Anvelti poolt kirjeldatud politseitöö taktikalisi küsimusi, ei olnud see, mis oleks filmitegijatele kuigi vajalikuks osutunud. Tasusime üle 6000 krooni mõne lehekülje kirjutuse eest. On arusaadav, et filmikooli õpilaste enesehinnang on kõrge, kuid pärast kooli tuleb neil peagi nii ehk nii tegeliku turu reaalsusega kokku puutuda.
Kas Andres Puustusmaale on ikka veel midagi maksmata?
Pigem vastupidi.
