Sõjaväe kehtestatud öine liikumiskeeld (algul 19–6) tähendas ka seda, et islamiusklik Aivar ei saanud minna lähedal asuvasse mošeesse osalema kolmele viiest igapäevasest palvest: neile, mis toimuvad päikseloojangu ja videviku ajal ning kell neli enne päiksetõusu. Niisiis palvetas Aivar ühiselamus, mida teiste koraanitarkusi ja araabia keelt õppivate noortega jagas.

Kuigi sharia õpingud on rahastatud Saudi Araabia poolt, ei torka ühikas silma mingi luksusega. Hämar ruum on täis pooleldi voodiriietega kaetud diivaneid ja asub täiesti tavalise poripruuni kaheteistkorruselise elumaja alumisel korrusel ühes Kairo eeslinnadest, Tallinnast veidi suuremas Nasr Citys.

Kitsas unine kõrvaltänav teisel pool läbikumavat klaasust on tühi, kui mitte arvestada tolmu, nälginud kasse, veevoolikuga mängivat last ja paari kõhukate saiakottidega pagariärist-tulijat.

Ning ometigi on Rabaa väljak, kus tankid ja kuulid kahe nädala eest sadu inimesi rutuga kaevatud haudadesse viisid (sadu, sest opositsioon ütleb verevalamises olevat hukkunuid 1500, sellal kui sõjavägi hindab surmasaanute arvuks konservatiivsemalt umbes 650), vaid mõne sõiduminuti kaugusel. Kuigi buldooserid on alustanud koristustöid, näeb eredat päiksevalgust täis Rabaa väljakul siiamaani jälgi veresaunast. Sillutis on purustatud, okastraadipuntrad vööni, söestunud palmitüved turritavad paakunud mullast.

Kas siin hukkunud olid hambuni relvastatud Muslimi Vennaskonna terroristid (millist väljendit eelistab kasutada praegune üleminekuvalitsus) või pigem manipuleeritavad harimata maakad, kelle masside pealetungi seiskamiseks Egiptuse Raudtee 14. augustil Kairoga ühenduse katkestas?

Mida arvavad Egiptuses toimuvast seal elavad eestlased?