Oma esimesed fotod tegin ma Hongkongist aastal 2005 ja veel sellisele filmile, mida tuli ilmutada. Suurbritannia oli oma koloonia rendilepingu aegudes Hiina Rahvavabariigile üle andnud kaheksa aastat varem ning sõlmitud kokkulepete kohaselt pidid Hongkongis seni kehtinud vabadused ja kapitalistlik ühiskonnakorraldus säilima veel pooleks sajandiks ka Pekingi võimu all. Seda Ida ja Lääne kokkusulandumise imet ma klõpsutades ka tabada püüdsin: sadade pilvelõhkujate tuledesära udulaamade vahel (toona polnud Aasias peale ehk Tokyo veel ühtki Hongkongiga võrdselt hiilgavat linna), laevukeste vilgast sagimist kõrgete roheliste mägede varju jäävas Victoria sadamas; eksootilisi viigipuid, mis trotsivad oma ahnelt mulda tungivate õhujuurtega eestlaslikku arusaama puust, millel saab olla vaid üks tüvi. Kui Hongkongi sümboliks poleks juba ammu valitud orhideepuud ehk sämplehikut, sobiks viigipuu mu meelest hästi sümboliseerima linnriiki, kus on püütud üle kahe aastakümne minna edasi lipukirja all „üks riik, kaks (või rohkemgi – K. K.) süsteemi“.

Nüüd, 14 aastat hiljem, olin jälle Hongkongis. Pildistasin mustades maskides protestijaid ja tühje tänavaid pidi huilgavaid politseiautosid Huawei mobiiliga ning ei suutnud jätta mõtlemata võimalusele, et Hiinas valmistatud nutitelefoni paigutatud algoritm meeleavaldustest tehtud fotosid-videoid analüüsib ning „kuhu vaja“ teate saadab. Tsiteerides noort hongkonglannat, kellega kohtun Chater Gardenis toimuval meeleavaldusel 30. augusti õhtul, on asjad Hongkongis läinud „drastiliselt halvemaks“. Paljudel – eeskätt noortel – ei ole varasemat mälestust kumminuiadest, hoiatuslaskudest, pealtnäha juhuslikest vahistamistest.

Avalehele
51 Kommentaari