Krister Kivi: Minge kukele oma spordiga!

Sport on suurim pseudoteema Eestis – ning ehk siiski ka kogu maailmas.

Ma vihkan sporti ning üle kõige vihkan ma olümpiamänge, sporti oma kõrgeimas oktavis. On lihtne öelda, et selle arvamuse võinuks nüüd enda teada jätta, kuid kas sport – ning eriti olümpiamängud – jätavad rahule mittehuvitatuid? Ei, sport tungib kõikjale otsekui peenike ja sügelemaajav liiv samuumi (kuiv kuum tuul Saharas ja Araabia poolsaarel) ajal. Isegi nüüd, mõned päevad pärast Rio olümpiamängude lõppu, märkan ma Postimehe veebiküljele minnes, et kuuest olulisemast loost on tervelt kolm sporditeemalised („Ebaõnn: Taaramäe sai autolt löögi ning katkestas Vuelta!“, „Jalgpalli otsepilt: õhukese koosseisuga Trans püüab Levadiat nõelata“ ning „Otse: Eesti läheb Albaania vastu võitu püüdma“), sellal kui Delfi on paigutanud olulisuselt teiseks looks uurimuse „Skandaalid, poliitika ja elulained ehk kuidas elada pärast olümpiamedalite tuhmumist?“

Inimesed, see ei ole sugugi tähtis; sellist spordihullust ei esine naljalt kusagil mujal, tahaksin hüüda, kuid sajad tuhanded sporti initsieeritud – need, kes teavad une pealt märksõnade „Trans“, „Levadia“ või „nõelamine“ tähendusi – ilmselt klikivad mõtlikult noogutades nimetatud artikleid. Sport on suurim pseudoteema Eestis – ning ehk siiski ka kogu maailmas.

Muidugi olen ma – osaliselt – lihtsalt kade. Eriti olümpia ajal vallutab sport oma higisel otsekohesel moel ajalehtede esiküljed, tungib kimeda kärana raadio- ja tele-eetrisse ning rüüstab terveks aastaks ära toimetuste komandeeringueelarved, kuna iga endast lugupidav meediaväljaanne lähetab olümpiale seltskonna reportereid, kelle püha ülesanne on olümpiakülas ringi trillerdavatel sportlastel hõlmast haarata ning neilt siis „kuidas läks?“ või „mis tunne on?“ pärida.