TAGASIHOIDLIK FILMITEGIJA: “Mina küll ei julge kätt sirutada ja öelda: tere, mina olen filmirežissöör. Režissöör tundub ikka see olevat, kes istub klapptoolis ja karjub inimeste peale,” ütleb Kristiina Davidjants, kelle “Intiimne linn” kandideeris aasta filmi tiitlile. Ingmar Muusikus

Kristiina Davidjantsist (29) on viimasel ajal palju juttu olnud. Ta valiti Filmikriitikute Liidu poolt aasta kriitikuks. Tema hiljuti valminud dokumentaalfilm “Intiimne linn”, mis on Davidjantsi esimene “päris-film” pärast kooli lõpetamist, kandideeris aasta filmi tiitlile.

Davidjants ise on endast rääkides tagasihoidlik. “Mina küll ei julge kätt sirutada ja öelda: tere, mina olen filmirežissöör. Režissöör tundub ikka see olevat, kes istub klapptoolis ja karjub inimeste peale,” ütleb ta, kuigi on diplomeeritud dokumentalist, filmiõppejõud ja tulevane kultuuriajaloo magister. “Intiimne linn”, mis peaks varsti ka Sõpruse kinno ja loodetavasti ka teleekraanile jõudma, räägib geniaalse vene kirjaniku Sergei Dovlatovi Tallinna perioodist ja tema jutukogumikust “Kompromiss”.

“Ema ostis venekeelse “Kompromissi” turu tagant ühe krooniga, luges läbi, ja sundis siis kõiki teisi pereliikmeid seda lugema. See oli 90-ndate alguses, siis kui Dovlatov veel kuulus ei olnud. Paar aastat tagasi hakkas mu õde keskkooli lõputööna temast uurimustööd kirjutama ja siis ma mõtlesingi, et miks mitte Dovlatovist filmi teha.”

Davidjants juhtus internetist lugema, et üks eesti tippoperaatoreid Arko Okk tahaks “Kompromissist” midagi mängufilmi-laadset teha, võttis julguse kokku, kirjutas talle ja saigi Oki “Intiimse linna” operaatoriks ja üheks produtsendiks.

Kaks aastat kestnud võtteid mäletab Kristiina täieliku vene-perioodina. “Ma lugesin kõiki ta raamatuid, tema kirjavahetust, mälestusi. Vaatasin 70-ndate kroonikafilme, ühesõnaga läksin kohutavalt sellesse materjali sisse.”

Davidjantsil aitas seda filmi teha ka asjaolu, et erinevalt suurest osast endavanustest räägib ta vabalt vene keelt, kuna on pärit kakskeelsest kodust. Tema eestlannast ema ja armeenlasest isa, kes 30 aastat tagasi Tallinnas kokku said, on ameti poolest vene filoloogid ja tegelevad tõlke- ja kirjastamistööga. “Kuidas ma saan mitte uskuda rahvaste sõprusesse, kui mina olen selle otsene produkt. Seda armeenluse teemat ei taha ma tegelikult eriti rõhutada, see on väikese ühiskonna viga, aga mulle meeldiks, kui mind tuntakse mingil muul põhjusel kui eksootiline päritolu.” See soov on tegelikult üsna lootusetu, kuna Kristiina ja tema õed Jaana (24) ja Brigitta (20) moodustavad linna peal kolmiku, millest on üsna võimatu mööda vaadata.

“On naisi, kes ütlevad, et neile ei meeldi naised, et naine on naisele hunt. Kuna ma olen viimased kaheksa aastat õppinud ja töötanud nii meestekeskses seltskonnas, siis ma õudselt armastan sõbrannatada. Ei taha ju kogu aeg sama putru süüa.”

Hoolimata Armeenia-teema vältimisest tuleb Kristiina järgmine film ühest Haapsalust pärit naismisjonärist, kes päästis 1915. aastal Armeenias türklaste poolt korraldatud suure genotsiidi ajal tohutult inimesi. Kuna suurem osa asjaga seotud inimesi on surnud, on seda filmi väga raske üles ehitada. “Üks mu sõber naeris, kui ta kuulis, et tahan järgmist filmi jälle surnud inimesest teha, et ma tahangi jääda teise ilma läinud tegelasi reinkarneerima. Tegelikult mulle meeldibki filmi juures see eskapistlik moment, et seal näeb seda, mida elus muidu ei näe.”

Kristiina läks Pedasse dokumentalistikat õppima lihtsal põhjusel: film huvitas teda juba õrnast east alates.

“Ma olin ebastandardne laps – mulle meeldis näiteks “Sõda ja rahu” lugeda, sest see viis mind hoopis teise maailma. Ma armastangi raamatuid ja kino ühtemoodi: nad on uks teise maailma. Praegu on moodne ennast lakooniliste lausetega väljendada, aga minu jaoks on see nii igav – palju huvitavam on lugeda, kuidas Oblomov lamas diivanil ja milline oli see tema tuba.”

Dokkfilm on raske žanr, mis nõuab sekkumist inimeste ellu, teiste ärakasutamist ja karmi kätt. “Ma imetlen tegijaid, kes suudavad teha väga sekkuvaid filme. Mina ei saaks, ma viskaks kohe kaamera käest ja läheks vabandust paluma. Pole säärast närvi. Võibolla seepärast ma tahangi ajalooga seotud filme teha. Aga kõigiga ei saagi viisakas olla, dokki tehes pead sa arvestama, et vähemalt üks inimene on sinu peale pahane. Minu teada näiteks Kieslowski läks mängufilmide peale üle, sest ta ei tahtnud inimestele haiget teha,” ütleb Kristiina.

Mängufilmi tegemiseks on Davidjantsil ambitsioon täiesti olemas. “Võib-olla on see idealistlik, aga ma usun, et raamatu kirjutamiseks või filmi tegemiseks peab sul olema sisemine impulss midagi öelda. Praegu ei ole ma veel valmis, aga küll see impulss tekib.”

Andres Maimik, režissöör, kursusevend Pedast:

Filmindus sobib Kristiinale. Ta on endale praegusel filmimaastikul leidnud üsna renessanssliku niši nii kriitikuna, akadeemikuna kui ka režissöörina.

Aasta kriitiku preemia sai ta tänu sellele, et ta on noor ja andekas kirjutaja – näiteks tema ülevaated TMKs on täiesti pandavad. Harva leidub noortel inimestel sellist analüüsivõimet, viitsimist materjali läbi töötada ja tarvidusel juurde otsida.

Kui ta kunagi kooliajal meie filmides mängis, siis sobis ta sinna väga hästi, tal on väga filmogeenne ja isikupärane nägu, mis on ideaalne kurjadeks naistegelasteks ja deemonlikeks kangelannadeks.

Marianne Kõrver, režiitudeng:

Kristiina on erakordselt imetlusväärne inimene - see põhjalikkus, millega ta Dovlatovi filmi tegi, kuidas ta ühe kitsa teemaga suutis nii kaua vaeva näha ja nii sügavuti minna, on minu jaoks kättesaamatu kaugus.

Ometi ei puudu temast veetleval määral naiselikku kaootilisust, aga ta lihtsalt ei kaldu kunagi liialdustesse ega äärmustesse, heas mõttes praktiline meel hoiab teda alati maapinnal. See teeb ta minu jaoks väga usaldusväärseks. Elasin kunagi südamest kaasa ühele Kristiina kurvastusperioodile ning otsustasin talle lohutuseks kinkida oma tolle aja lemmikplaadi – masendusekuninganna Nico „The End’i“. Järgmisel päeval Kristiina ühmas "Ei noh, mis ma pean siis nüüd tegema? Ennast ära tapma või?" See lause ja Kristiina intonatsioon kummitavad mind siiani, tuues kainust meeltesegadusse. See vist ongi edasiviiv jõud ja Kristiinal on sellega vedanud.