Kristina Andres sündis 24.11.1971 Greifswaldis Ida-Saksamaal. Juba kümneaastaselt teadis ta täpselt, et tema tulevane töö on seotud lasteraamatutega. Sellest ajast saigi lugude kirjutamine ja neile piltide joonistamine tema lemmiktegevuseks. Võib-olla oli selles alateadlik põgenemine DDRi masendava argipäeva eest.

Aastatel 1993-1995 õppis Kristina Hamburgi ülikoolis kunstiajalugu ja kirjandust, 1995-2002 kunsti Hamburgi Kujutavate Kunstide Kõrgkoolis Olav Christopher Jensseni käe all. Juba esimestest töödest oli selge, et maailm on saanud juurde ühe omanäolise ja andeka kunstniku.

Tema töödest leiab tohutul hulgal armsaid ja naljakaid detaile, kummalisi olendeid ja veidraid situatsioone. Ka nendes piltides, mida Kristina joonistab teiste autorite juttudele, on alati paralleelselt kulgemas veel üks teine lugu.

Küll pildid teksti juurde, on neil samas mingi oma asi ajada, veel üks jutt lisaks vesta. Tal enesel on nii palju jutustada, nii sõnas kui ka pildis, et teiste lugude illustreerimine tundub isegi ebaõiglane nende lugude suhtes, mis temas eneses peidus ja ootel. Kõige meelsamini töötabki kunstnik autoriraamatute kallal.

Elades oma kummalises muinasjutu maailmas, töötab Kristina uskumatu pühendumusega. Kas kujutlete tänapäeval illustraatorit, kelle kõik raamatupildid valmivad koloreeritud ofortidena?! Kristina tööd äratavad tähelepanu, võluvad, sunnivad end vaatama. Need ei ole efektsed ja silmatorkavad, aga kui silmitsema ja uuri ma hakkad, jäädki vaatama.

Vähe on kunstnikke, kelle tööd pannakse Bolognas välja illustraatorite näitusele kolm korda järjest.

Aastal 2006 sai Kristina Tallinna illustratsioonitriennaali diplomi, aastal 2009 maineka Saksa illustratsioonikunstiauhinna White Ravens. Kuigi juba palju teinud ja jõudnud, on ikkagi veel tegemist noore kunstnikuga, kellel kooli lõpetamisest möödas vaid seitse aastat.

Kristina elab koos oma iirlasest mehe Phili ja haldjasõbrast tütre Chloega Mecklenburgis järvede, metsade ja niitude vahel. Nende väikeses majakeses elab kaks kassi, kolm merisiga ja koer. Kui kunstnik saaks, võtaks ta koju veel kitse ja lamba ja sea ja eesli ja lehma ja pardid ja... kahjuks on nende majake selleks liiga tilluke. 

Inimesena on Kristina ääretult soe ja sõbralik, delikaatne, hooliv ja kindel sõber. Hoolivad ja sõbralikud on kõik tema pere liikmed. 

Eestlaste jaoks on kõnekas ka fakt, et tegemist on baltisakslaste järeltulijaga, tema vanaema oli olnud Uhtna mõisapreili. Südames Eesti vastu suurt armastust kandes oli ta osanud ka lapselapses äratada huvi ja soojuse oma kunagise kodumaa vastu.