Kristjan Rahu loodab, et kui gaasivõrgud lahutatakse ja sooja hind tõuseb, siis keegi poliitikutest võtab vastutuse. (Foto: Tanel Meos)

Majandusminister Juhan Partsi kava inimeste kogukulusid taastuvenergia tasude tagantjärele kärpimisega vähendada annab hoopis vastupidise tagajärje: soojakulud pööravad kasvule, väidab ärimees, kes ostis hiljuti mõjukalt Dalkia kontsernilt Väo karjääris elektri ja soojuse tootmiseks Tallinna Elektrijaama.

Ehkki riigi heitliku poliitikaga hirmutatud pangad loobusid energeetikaprojekte rahastamast, hellitab Rahu mõtet rajada veel teinegi elektri- ja küttejaam.

Järjest tõusvad energiahinnad muudavad elu üha kibedamaks. Kuidas te suhtute võimalusse, et olles juhtinud Eesti ühte mõjukamat soojaettevõtet ja olles nüüd riigi ühe suurema taastuvenergia tasude saaja omanik, sobite suurepäraselt nn härra Kurjuse rolli?

See härra Kurjuse roll on mulle tuttav, sest isegi minu ema parim sõbranna ei taha minuga enam rääkida, sest ta usub meedias levitatud valet minu ettevõtte 30-protsendisest tootlusest.

Tõe huvides pean ütlema, et mul puudub juba mõnda aega igasugune juriidiline side Eesti kõige mõjukama soojaettevõttega. Kui ma esitasin Tallinna Küttele ja Eraküttele tagasiastumispalve, oli juttu, et võiksin jätkata nõuniku rollis, kuid sellist lepingut ei sündinud ega sünni ka mitte kunagi.

Väo elektrijaam on üks maailma efektiivsemaid puiduelektrijaamu ja selle tõttu saab ta ka taastuvenergia tasusid. Tänu meie efektiivsusele on soojuse hind Tallinnas oluliselt madalam, kui ta oleks vana viisi üksnes gaasiga küttes.

Paraku pole kusagil maailmas võimalik ehitada taastuvenergia seadmeid ilma toetusteta. Nad on väga kapitalimahukad ja nõuavad üsna tõhusat tagasimakse graafikut. Kasuminäitajad tunduvad paberil kopsakad, kuid laenu tagasimakse läheb selle kasumi arvel.

Tallinna Elektrijaama asutas Urmas Sõõrumaa, kellele heideti ette, et ta kasutas Eesti Energia nõukogust saadud oskusteavet. Kuidas teie kasutate Tallinna Kütte juhtimisest saadud oskusteavet elektrijaama majandamises?

See oskusteabe jutt on nüüd küll tuulest võetud. Me kasutame standardtehnoloogiat, mida on juba aastaid Põhjamaades kasutatud. Puudub igasugune ainulaadsus. Unikaalne on Väo jaama asukoht, kuid selle koha olemasolus pole Eesti Energial mingit rolli.

Tegemist on esimese omataolisega Eestis, katab ära suure baasvõrgu koormuse, töötab 8000 tundi aastas – see efektiivsus on küll unikaalne, mida mujal maailmas pole kuigi palju juhtunud. Sellest tuli ka kallis hind, mida pidin ettevõtte eest maksma.

Te maksite ju pankade rahaga. Kuidas mõjutab teie tegevust ja suhteid pankadega majandusminister Juhan Partsi kava piirata taastuvenergia ettevõtete varade tootlust 10 protsendiga?

Partsi idee mõjub hävitavalt. Kui Tallinna Elektrijaama 17-protsendisest varade tootlusest laenu tagasimaksed maha võtta, siis üle sealt kuigi palju ei jää.

Euroopa Liit, juristid ja inimmõistus on veendumusel, et reegleid ei saa tagasiulatuvalt muuta. Kui nüüd kehtestatakse kõigile samasugune tootlus, millega karistatakse edukaid ja tõstetakse esile vähem edukaid, siis pole mitte keegi enam efektiivsusest huvitatud. Sa võid tuuliku või väga suure kombijaama panna väga väikese linna kõrvale ja hakata küsima riigi kinnitatud tootlust. Niimoodi ei hooli enam mitte keegi, et energeetikavõimsused liiguksid õigetesse kohtadesse.

Mina pole süüdi, et töötan efektiivselt, kuid kavandatav taastuvenergia tasude muutus hakkab just efektiivsust karistama.

Taastuvenergia Koja uuring näitab sektori keskmiseks tootluseks kaheksa protsenti, mis on oluliselt vähem, kui propagandas kasutatud konkurentsiameti väidetavas analüüsis esitatud 30 protsenti. See analüüs on juba poolteist aastat salastatud ning hakkab tekkima kahtlus, kas selline analüüs on üldse olemas.

PricewaterhouseCoopersi analüüsi järgi toodavad enamiku taastuvenergia ettevõtete varad väga vähe. Kuidas mõjutab teie positsiooni asjaolu, et enamik väikseid ja nõrku tegijaid Partsi reformiga võidab?

Nii see paistab ja see tundub meie lõhestamisena. Kui me asume toetama ebaefektiivseid ettevõtteid, siis minu arvates pole Eesti riigi idee kommunistliku plaanimajanduse järgi kõigile võrdselt jagada. Kui ettevõtjal kaob ettevõtluse mõnu ja valu ära, siis hakkab kohe kannatama tarbija, kelle hüvanguks justkui neid samme ette võetakse.

Mina olen ise majanduses palju peksa saanud, kuid ma ei leia, et see oleks olnud ebaõiglane. Ärme lollust ja laiskust kinni maksma hakkame. Kui me lubame taastuvenergia projektidele garanteeritud tootluse, siis tuleb neid turule oi-oi kui palju. Kuid vajadus nende järele pole analüüsitud.

Kas teil on lootust, et kavandatav reform jääb tulemata?

Tagasiulatuvalt seadusi ei muudeta – see on fakt. Meil jääb alati üle valuline, aga kindel kohtutee.

Kavandatav reform vähendab elektri hinda paberil üks-kaks protsenti. Kui see jama välja kuulutati, siis sellest hetkest peale on jäänud tegemata paljud hädavajalikud investeeringud katlamajadesse, kes ei vaja üldse mingeid toetusi. Süsteemid lagunevad, torud mädanevad, kuid pangad energeetikasse raha ei laena, sest valitsus on loonud kunstlikult poliitiliselt ebastabiilse keskkonna.

Tallinnas võiks olla ammu sama odav soojahind kui Valgas või Keilas, aga poliitika takistab. Kõik tahavad soojust võrku lasta, tekib ebaterve konkurents ja mõnedel on oma huvide läbi surumiseks rohkem võimalusi.

Kuidas see konkurents siis hinda ei vähenda?

See on sama teema, kuidas elektrituru vabanemine hakkab hinda hoopis tõstma. Sellepärast pole ka Helsingis soojaturul vaba konkurentsi. Soojavõrk on väga piiratud võimalustega ja kindla pikkusega. Kui nüüd keegi ehitab sama võrgu otsa teise katlamaja, siis kliente juurde ei tule ja esimene hakkab hävima. Kui suurfirma, nagu Gazprom või Eesti Energia, kooskõlastab ühe mikrosendi võrra odavama soojuse hinna, siis vähem paindlike võimalustega konkurent jääb lihtsalt seisma. Niimoodi ei investeeri sellesse süsteemi lõppude lõpuks mitte keegi.

Mina pooldan soojamajanduses tugevat riiklikku regulatsiooni, sest keegi ei suuda tulla turule seadmega, mis on oluliselt odavam kui teisel.

Soojusvõrgud peavad saama võimaluse sõlmida lepinguid suhteliselt pika aja peale. Siis saaksid need lepingud omavahel konkureerida. Tallinnas oligi selline konkurss ja võitis vana hea Eesti Energia oma uue prügipõletusjaamaga. See mõjub hinnale positiivselt, sest saavutatud hinnad on palju soodsamad Tallinna Kütte seni gaasi peal toodetavast soojahinnast.

Prügi põletamine teeb nüüd teistele kütteviisidele tuule alla?

Ma olen suhteliselt rohelise maailmavaatega ega poolda prügi masspõletamist. Veolia on maailma suurim prügipõletaja, kes Eestis loobus sellest projektist. Prügijaam koosneb ühest ahjust, millel hakkab baseeruma kogu riigi prügimajandus, ja tõenäoliseks saavad seniste prügiprojektide pankrotid ja sulgemised. Kui see ahi läheb rikki, siis kogu Eesti prügi läheb selle ahju kõrvale hunnikusse. Mina seal kõrval küll elada ei tahaks.

Kas prügi ei saa vaadata samasuguse kohaliku kütusena nagu puitu?

Loomulikult ei saa. Puidu põletamisega on meil asjad teistpidi täiesti paigast ära. Narva Elektrijaamades peab ebaefektiivne puidu põletamine ära lõppema. Taastuvenergia toetuste maksmise mõte on uute investeeringute esilekutsumine, millest me Narva puhul rääkida ei saa. Partsi seaduseparanduse idee oli Narvas põletamist pikendada. Kuid Narva jaamad võtavad 40 protsenti kogu taastuvenergia tasudest, uutest investeeringutest pole aga lõhnagi. See pole mingi kärpekava, kui Narva raiskamist nüüd pikendataks.

Mida siis teha?

Jätame selle taastuvenergia tasude tagasiulatuvalt ja sõnamurdlikult reguleerimise ära. Las pangad hakkavad uuesti energeetikasektorile laenu andma. Lõpetame selle olukorra, kus Narvas aetakse taastuvenergia tasu laia käega hoolimatult ahju, tegelikke investoreid aga tembeldatakse halbadeks.

Kui gaasijaamas maksab soojuse megavatt-tund 50–60 eurot, siis Väo jaamas maksab 33 eurot. See vahe läheb otse tarbijahinda sisse. Muide, Eesti taastuvenergia tasud on Euroopas keskmised või pigem madalaimad.

Tallinna Elektrijaama ostmiseks võetud laen on ühe inimese seisukohalt tohutu. Kas saate sellega rahulikult kuni pensionini välja tiksuda?

Meil on Tallinna võrguga soojamüügi leping veel kümme aastat. Kombijaamas pole võimalik eraldi elektrit toota, kui sooja ei müüda. Kui leping linnaga lõpeb, siis see jaam võib seisma jääda. Kui me vaatame soojavajaduse baasgraafikut, siis mahub süsteemi vaid väike hulk tootjaid.

Kes siis kütab?

Kütavad kas Iru prügijaam või mõned uued turule tulijad. See süsteem on reguleerimata.

Prügijaam neelab kogu riigi prügi, aga energiat sealt just eriti palju välja ei tule?

Selleks et ükskõik milline uus jaam ära tasuks, peab ta töötama madalaima tarbimise aja baaskoormusel, mis tagab talle kõige suurema töötundide arvu. Mida rohkem on tegijaid, seda väiksema hulga töötundide pärast nad võistlema peavad. Minu leping lõpeb kümne aasta pärast ja ma pean hakkama uuesti konkureerima selle kõige vähem tulusa osa pärast soojagraafikus. Eriti kui tuleb mõni hull ja hakkab siia uut jaama ehitama.

Kas Eestis oleks võimalik teenida torustikukadude vähendamisega tagasi raha, mis kulub taastuvenergia tasudeks ja energia hinna tõusuks?

Tallinna tehnikaülikool uuris pealinna trassikadusid. Tõepoolest leidub selliseid talvel haljendavaid trassijuppe. Kuid nende väljavahetamine läheks maksma 110 miljonit eurot. Trassikaod väheneksid umbes kaks protsenti, millega tarbija võidaks umbes 2,5 miljonit eurot aastas. Need arvud pole omavahel kooskõlas, trassivahetust ei saa teha ühekorraga kampaaniana. Uued trassid saavad seevastu soojakindlad ja peaksid tänu headele materjalidele vastu pidama kuni 80 aastat.

Vanade trasside väljavahetamine toimub remontimise käigus, sest nad ei pea vastu, lõhkevad. Taastuvenergia tasude ümberjagamisega seda ei saavutata.

Kas meil Eestis pole mitte liiga vähe maksejõulisi küsijaid peale Eesti Energia?

Paljud asjad, mis Eesti Energiast tulevad, on väga head, kuid meil pole energeetikas diskussiooni. On ainult kallutatus.

Kas sooja hinna tõstmine kevadeks oli nüüd kaval samm, et inimesi vastu suve uute arvetega harjutada?

Sooja hind tõuseb täpselt nii, nagu gaasi hind ees liigub. Pole vahet, millal. Konkurentsiamet kontrollib karmilt.

Kuivõrd suudaks LNG-terminal meie sooja hinda vähendada?

Mingi julgeoleku aspekti terminal annab. Kasumit pole võimalik jooksvalt teenida. Meie gaasi hind on kusjuures viiendiku võrra odavam kui Leedus, kes lahutas oma gaasivõrgud ära.

Nii et gaasivõrkude Eesti Gaasilt äravõtmine võib ka meil gaasi hinda tõsta?

Mina ei näe, kus tekib võrkude lahutamisel Eestis majanduslik võit. Ma ainult loodan, et kui gaasivõrgud lahutatakse ja sooja hind tõuseb, siis keegi poliitikutest võtab vastutuse. Muidu on nii, et vastutus läheb ettevõtjate kaela, kes selles küsimuses on täiesti kõrvalised. Aga võib-olla on riigiisadel kompenseerimisviisid varuks.

Paljude väikeasulate elanikud maksavad soojuse eest müstilist hinda, sest nende katlamajad on vanad ja torustikud kulunud. Mida teha?

Mina pole kaugkütte piirkondade pooldaja. Sellel on mõte siis, kui kaitstakse näiteks koostootmise ideed, sest ilma soojavõrguta pole koostootmine võimalik. Võrgupiirkond ilma keskkonna eesmärke silmas pidamata on vale. Paljudesse väikestesse kohtadesse kaugküte ei sobi, sest trassid on ehitatud kolhoosiaja vajadustele. Kindlasti on igas väiksemas kohas võimalikud erilahendused.

See on sageli demokraatia küsimus, et valida kohtadel võimule inimesed, kes olukorda neutraalselt analüüsiksid ja õige otsuse langetaks.TulevikKavas on ehitada uus jaam

Kristjan Rahu ei eita, et mõlgutab uue jaama ehitamise mõtteid.

„Ma ei salga, et ma tahaksin seda teha. Tallinnasse mahuks, aga küsimus on asukohas. Väosse tuleb aastas 10 000 koormat puitu. Tegemist on unikaalse kohaga, mis suudab sellise koormuse vastu võtta. Kütmise ja kao seisukohalt ei mõjuta eriti, kumba linna otsa uus katlamaja rajada,” ütles Rahu.

„Olen oma unistustest rääkinud ühe kindla seltskonnaga Eestist ja paariga välismaalt. Arti Arakal, Frank Õimul ja Hannes Tamjärvel on üks huvitav energeetikaga tegelev firma. Nad on ka 4Energia osanikud. Meeles mõlgub ka võimalik börsileminek,” lisas ta.

Kui Kristjan Rahu ja Dalkia teatasid detsembris, et Rahu ostis Dalkialt 90 miljoni euro eest 85% Tallinna Elektrijaamast, nähti tehingu taga Arti Arakat. Tema aga kinnitas, et nõustas vaid sõber Rahu ja ise tehingusse investeerinud.