Foto: Birgit Püve

Ööpimedusest ilmuvad pisikesed tumedad kogud, rätid peas ja kördid lehvimas, ning kaovad saare ainukese, Püha Nikolai kiriku uksest sisse. Kell saab 23. Tullakse veel siis – rataste ja autodega –, kui öine kirikukell kaigub üle pimeda unise saare, kuulutades teenistuse algust. Pärast vaikse laupäeva sauna on kirikusse selga pandud kõige ilusamad kördid ja põlled ning pähe kõige punasemad rätikud.

Esialgu tegutses Kihnus nagu mujalgi Eestis katoliku kirik, mis Rootsi ajal asendus luterlusega. Usuvahetusliikumine jõudis Kihnu 1840ndatel, mil maa saamise lootuses läksid elanikud “keisri usku”.

Kohaliku preestri puudusel peavad teenistusi mandrimehed, ööjumalateenistust juhatab metropoliit Stefanuse paremaks käeks peetav, Haapsalust saabunud preester Justinus Kiviloo.

Ja kui pärast kolmetunnist teenistust, kirikukoori uinutavat meditatsiooni kogud taskulampide valgusvihkude hüpeldes jälle kodu poole liiguvad, kõlab peas ikka veel: “Kristus on surnuist üles tõus-nud, surmaga surma maha tal-la-nud...” Jah, tõesti on! Raske saaretalv on üle elatud (ülestõusmispühasid tuntakse Kihnus just talipühade nime all), paast läbi ja valgusenädal käes.