Võte on tekkinud 19.-20.sajandil Saksa-Prantsuse vastuolude mõtestamise katsest. 1840. aastal puhkes nn Reini kriis, kus Pariis esitas nõude Reini jõe vasakule kaldale (parem kallas Strassburgi linnaga oli juba 17. sajandist prantslaste käes); prantslaste nurjatus andis tõuke sakslaste rahvusliku eneseteadvuse tõusule, mille üheks avaldusvormiks oli ülipopulaarse laulu "Die Wacht am Rhein" sünd. Kuni ilmus "Deutschlandlied", oli see sakslaste mitteametlik hümn, midagi võrreldavat Koidula ridadega "Mu isamaa on minu arm".

***

EESTI PÕLISVAENLANE Eesti Sõna nr. 18 / 23. detsember 1941

Enamluse möödunud võimupäevil oli üks „raskemaid“ etteheiteid, mida Moskva käsilased eestlastele tegid: meie avaliku sõna poolt olevat Venemaad nimetatud „põlisvaenlaseks“ või „vaenlaseks nr. 1“. See olevat ajalooliselt ebaõiglane suhtumine.

„Põlisvaenlase“ nimetus Venemaa kohta on tekkinud meil juba aastasadade eest. Keegi ei tea, kes on teda esimesena tarvitanud. See on levinud mitte mingi kihutustöö viljana, mitte lööksõnana, vaid ainult selles sõnas väljenduva tõe jõul. Sest kui iganes keegi rahvas maailmas on õigustatud seda sõna „põlisvaenlane“ tarvitama teise rahva suhtes – siis peame just meie iseloomustama niimoodi oma asiaatlikku idanaabrit, kelle jalg on aastasadade vältel otse loendamatuid kordi meie maad tallanud, kelle kätetööks on olnud tapmine, riisumine, vägivald ja põletamine.

Allpool on toodud loetelu sõja- ja röövkäikudest, mis venelased on sooritanud meie maale. See loetelu ei ole kaugeltki täielik, sest eriti varasema aja retkede kohta on andmed puudulikud. Hoopiski ei ole toodud venelaste retki eesti hõimude aladele naabruses.

Ülevaatlikkuse pärast on jäetud märkimata ka siitpoolt Venesse sooritatud vasturetked. Need ei olnud ka kaugeltki nii arvurikkad kui venelaste kallaletungid meie alale. Eriti Moskva riiklikust tugevnemisest peale on idanaaber see, kes kogu aja siiapoole on tunginud – kas selleks, et siin kanda kinnitada või lihtsalt maad rüüstata.

« Avalehele 12 Kommentaari