Kross: Hamburger enam sõda ära ei hoia
Kui EV presidendi nõunik Eerik Niiles Kross 2001. aastal Gruusiasse
jõudis, oli see unustatud riik. Postsovetlik majandus kokku kukkunud,
inimesed töötud ja vaesunud. Venemaa separatistidele oli
kaotatud kolm piirkonda. Kross alustas Gruusia juhtkonna
nõustamist EV presidendi nõunikuna, kuid peagi (2002)
jätkas seda erafirma kaudu. Osaühing Trustcorp müüs
konsultatsiooniteenust (täpsemalt – strateegilisi
ohuanalüüse) ka Iraagis, Aserbaidžaanis, Jordaanias ja Albaanias.
2008. aastaks oli Gruusia pikkade hüpetega liikumas liberaalse
majanduse ning ameerikaliku mõtlemisega moodsa riigi poole. Kuni
augustikuuni ...?edasine on juba ajalugu. Krossi konsultatsioonifirma kosus
viimase aasta jooksul aga sedavõrd, et teenis kasumit 7,7 miljonit
krooni (käive 27,5 miljonit). Firma äriedu analüüsi
pareerib Kross tagasihoidlikult: “Kui keegi üldse Gruusia
sõjast kasu lõikas, siis oli see Vladimir Putin.” Ja lisab:
“Pigem usun, et meie sissetulekud oleksid rahuajal suuremad
olnud.”
Mida me (NATO, Eesti, Gruusia, Venemaa)
sellest sõjast õppisime?
Esiteks: Thomas Friedmanni “kuldsete kaarte”
teooria ei osutunud reaalsuses vettpidavaks. Ta väitis, et riikide
vahel, kus mõlemas on MacDonald’si restoran, ei saa olla
sõda. Õppisime, et elame uues julgeolekupoliitilises
reaalsuses.
Teiseks: Ida-Euroopa paranoiliseks
peetud analüütikute ennustused, et varem või hiljem kasutab
Venemaa oma imperiaalsete ambitsioonide elluviimiseks sõjalist
jõudu, osutusid tõeks.
Kolmandaks: Eesti sai
õppetunni, et Venemaa sõjalise rünnaku korral on igal juhul
mõistlik vastu hakata. Gruusia riik on ju alles.
Kuidas selle uue julgeolekupoliitilise reaalsusega hakkama
saada?
Selles küsimuses oleme praegu suuresti alles
kuklakratsimise faasis. USA üritab üsna
mitmetitõlgendatavat “reseti”, Euroopa Liit teeskleb,
et olukord on sama mis enne augustit 2008, ja Venemaa naabrid kõiguvad
märkamatuks jäämise ja pea
püstilöömisürituste vahel.
Gruusias oli sadu Ameerika nõustajaid. Kuidas on võimalik, et
venelaste sissetung tuli neile üllatusena?
Ameeriklased alustasid Gruusia vägede väljaõpetamist
terrorismivastasteks operatsioonideks ja missioonideks juba Ševardnadze
ajal ja venelaste (vähemalt vaikival) heakskiidul. Ameeriklaste Gruusiasse
tulek ei ole üldse seotud Vene-Gruusia vaheliste pingetega. Nende
ülesanne polnud eelhoiatuse andmine venelaste sissetungist.
Miks grusiinid oma sõdureid Iraagist varem
välja ei toonud, nad jõudsid kodumaale alles pärast seda, kui
sõda Venega oli läbi?
Kahjuks ei näinud ka
grusiinid Vene nii mastaapset agressiooni ette. Vastasel korral oleksid nad
loomulikult brigaadi Iraagist tagasi toonud. Samuti oleks kutsutud puhkuselt
tagasi suurem osa valitsusest. Muide, 2008. aasta suvel oli Gruusia Iraagis
meeste arvult koalitsiooni kolmas riik. Brigaad jõudis siiski Gruusiasse
veel sõja ajal, kuigi ta tõepoolest lahingutegevuses ei osalenud.
Iraagi brigaadi hoiti reservis kavatsusega seda vajaduse korral kasutada
Thbilisi kaitseks.
Kas NATO-l on Eesti kaitsmise
plaan? Briti parlamendisaadikute hiljutise avalduse põhjal võib
oletada, et seda veel pole.
Kui venelased tulevad, eks siis
paistab.
Millisedi ohtusid näed Saksa-Vene
gaasitorust? On väidetud, et selle külge saab panna teatud luurev
idinaid.
Luurevidinate jutt on muidugi luul. Miks on vaja
ehitada miljardeid maksev gaasitoru, et siis sinna külge
tuhandeid maksvaid vidinaid panna? Risk on eelkõige toru
ehitamise protsessis endas, täpsemalt poliitilises protsessis toru
ehitamise taustal. Gaasipräänikuga meelitades saab Venemaa
lõhkuda – ja juba ongi lõhkunud – Euroopa
ühtsust ja oluliselt nõrgendada Euroopa energiajulgeolekut. Kui
toru peaks kunagi valmis saama, siis otsest erilist riski ma ei näe.