Õhtul ilmusid kohale kaks politseinikku ja käskisid kõigil lahkuda. Politseile tulnud kaebus paarisaja meetri kaugusel asuvast Kallaku elamurajoonist. Lähim maja asub rajast 130 meetri kaugusel. Nagu mürataseme mõõtmine näitas, ületab lähimate majade juures lärm lubatu piiri. Tervisekaitse ütleb, et rada võib ajutiselt kasutada, kui sõidetakse majadest vähemalt 500 meetri kaugusel ning majade ja raja vahel on mets.

Lärm võis tõesti kellelegi närvidele käia, tunnistasid krossimehed. Küll aga ei suutnud politseinikud põhjendada, millist seadust piknikku pidavad inimesed rikuvad.

Pärast pisikest vaidlust jäi politseinik algselt toodud põhjuse – rahu rikkumine – juurde ja nõudis kõigi lahkumist. Seltskonna väidetele, et näiteks aastane ja kaheaastane laps ning kaheksandat kuud rase naine ei ole võimelised krossitsikliga sõitma, jäi politseinik kurdiks, lubades kutsuda kohale abijõud ja kõik jaoskonda viia. Oma plaanist loobus ta siis, kui krossihuvilised omakorda tahtsid kutsuda tele võttegrupi.

Politsei lahendab tsiviilvaidlust

Kirjeldatu on viimane juhtum Kallaku elanike ja krossihuviliste arveteõiendamiste reas.

Politseisse helistavad elanikud seetõttu, et Keila linnavalitsus on ühes oma otsuses määranud: avalikku korda rajal peab tagama politsei. Vahel otsivad korrakaitsjad muid põhjusi krossisõitjate karistamiseks. Neile on näiteks süüks pandud, et sõidetakse tuledeta, registreerimata ja kindlustamata ratastega. Koostatud väärteoprotokolle on kohus mitmel korral tühistanud.

Paaril viimasel aastal on politsei niisugustel väljakutsetel käinud kümmekond korda. Keila linnavalitsus pole ühest seisukohta krossiraja suhtes võtnud. Mullu keelati seal võistlused, tänavu olid krossid teatud tingimuste täitmisel jällegi lubatud. Vastaspooled on kaalunud otsustusvõimetu omavalitsuse kohtusse andmist, kuid pole seda esialgu ette võtnud.

Alguses oli krossirada, siis tulid majad

Aastaid on Keila krossirada hallanud Toomas Kiiler. Tema vaatenurk asjale on emotsionaalne ja lähtub ajaloolisest õiglusest. Kiiler väidab, et rada on endisel tankodroomil vähemalt aastast 1975. “Just siis õppisin mina seal mootorrattaga sõitma, olles viieaastane.” 1979 jõudis lähedal asuv prügimägi rajani ja võistluste korraldamine lõpetati. Harjutajad kasutasid tankodroomi aga edasi.

1995-1996 hakkas Keila linn prügimäge likvideerima. Aastast 1999 on Kiiler rajal kaks korda aastas krossivõistlusi korraldanud. See on koos Sakuga Tallinnale lähim rada, kuid euroopalikult mullakattega ja lisaks möödasõite soosivalt lai. Hiilgeaegadel käis Keilas harjutamas 20-30 krossisõitjat päevas.

Elamud hakkasid raja lähedale kerkima mõni aasta tagasi. Krunte on sinna müüdud üle 20. Arendaja reklaamis segametsa ja kadakatega kaetud endist karjamaad privaatse ja looduslähedase rajoonina.

Praegu elatakse sees umbes pooltes majades. “Nad teadsid, kuhu oma majad ehitavad,” ütleb Kiiler uuselanike kohta. “Kogu probleemi tekitas omavalitsus: piirkonda elamurajoonina planeerides kutsusid nad inimesed siia elama,” pareerib Kallaku elanik Raul Rukis.

Kallaku elanikud põhjendavad oma nõudmisi krossisõit rajal lõpetada ja see likvideerida asjaoluga, et Keila linna üldplaneeringus on endine tankodroom määratletud elamumaa, mitte spordirajatise – veel vähem krossirajana. Ametlikult seda rada pole.

Kiileri sõnul keeldusid uuselanikud algusest peale igasugusest kompromissist, kuigi koos istuti mitu korda. Viimane sõnum oli: pidage kevadel oma kross ära, enne seda nädal aega treeninguid, ja siis olgu kõik. Uuselanike sõnul ei suuda Kiiler kontrollida kõiki, kes rajale kipuvad ja “noori andekaid motosportlasi” leidub seal ka siis, kui neid seal Kiileri andmetel olema ei peaks.

Praegu on Kiiler loobunud raja hooldamisest. Seal puuduvad igasugused tõkkepuud või piirded. Sisse võib sõita ja sõidabki igaüks, lisaks sellisel ajal, nagu talle meeldib. Riskeerides muidugi sellega, et talle politsei kaela saadetakse.

Enamik omavalitsusi soosib krossi

Tänavu toimub Eestis krossivõistlusi 26 rajal. Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni juht Veiko Biene arvab meil üldse radu olevat 40 ringis.

Paljud krossirajad asuvad eramaal. On ka munitsipaal- või riigimaal asuvaid radu. Nii tõsiseid probleeme nagu Keilas mujal ei ole. “Teiste radade läheduses pole ilmselt uuselanikke, kõik on krossiga juba harjunud,” arvab Biene.

Paljuski on asi lihtsalt suutlikkuses omavahel kokku leppida. Enamasti omavalitsus hoopis toetab krossi, sest atraktiivne ala toob paigale tähelepanu ja külastajaid. EMF ise on korraldanud tegevust Maardu krossirajal, mis asub munitsipaalmaal. “Nii kaua, kui maa on vaba, lubab omavalitsus meil seal tegutseda,” räägib Biene.

“Krossirada ei ole seaduslik”

Seaduse järgi seda rada seal ei ole. Linnavalitsus lubas sellel tegutseda, sest lootsime, et pooled saavad kokkuleppele. Rääkisime nendega eraldi ja nad käisid mitmel korral koos linnavalitsuses. Kohtumised olid äärmiselt emotsionaalsed, läksid ka väga isiklikuks, aga kokkulepet ei sündinud. Viimati andis linnavalitsus loa kaheks võistluseks ja nende eel neljaks treeningpäevaks – luba oli avaliku ürituse korraldamiseks. Igapäevaseks krossisõitmiseks polnud meil õigust luba anda, sest rada seal ju ei ole.

Kuid kui Toomas Kiiler võistluste korraldamiseks loa kätte sai, ütles ta, et hakkab seal nüüd igapäevaselt sõitma. See on väga nahaalne.

2002. aastal kinnitati linna üldplaneering ja seal ei ole endise tankodroomi kohal krossirada, vaid see on määratud elamumaaks. Kiileril on olnud neli aastat aega algatada üldplaneering uuesti, tuleks teha maaeraldus, viia läbi keskkonnamõjude hinnang. Kui koht rajaks tõesti sobiks, teha detailplaneering, projekt, linnavalitsus annaks ehitusloa ja viimaks kasutusloa. Kuid neid investeeringuid ei taha keegi teha.

Teine võimalus on otsida rajale uus asukoht. Ka sellest on Kiiler mitu korda rääkinud, kuid jutust kaugemale pole asi läinud.

Ago Kokser, Keila volikogu esimees, endine linnapea