Küberpunk: high tech, low life

Küberpunkar Indrek Jõgi (18) räägib Ekspressile, miks ta ei ütleks ära mõnest tehiskehaosast, ning hoiatab inimesi kõikehõlmava küberkontrolli eest.

Kuidas sa küberpungi enda jaoks leidsid?

Ühel hetkel ma vaatasin ümberringi ja tundsin, et kõik näeb välja nii high-tech, et miks mitte ise sellega samas rütmis liikuda. Uued seadmed näevad välja väga ulmelised, miks siis mitte ka mina.

Ma olen juba väiksest saati olnud suur-suur ulmefänn. Küberpungi kirjandusžanr on vaade tulevikku. Kõik see, mida 20. sajandil oletati tulevikus juhtuvat, hakkab vaikselt meie ümber sündima.

Küberkultuur on inimese valmisolek selleks momendiks, kui inimene ühineb masinaga. Tekib sümbioos, inimese ja tehnoloogia harmooniline liitumine.

Varem ei ole ükski põlvkond saanud selleks valmis olla.

Küberpunk ei ole kirjanduses samas eriti optimistlik suund. Seal on läbiv teema kõrgelt arenenud ühiskond ja kehv elukvaliteet.

Sel ajal kui me loome järjest kõrgtehnoloogilisemaid seadmeid, on need mõeldud ainult väikesele grupile, kes suudab endale seda kõike lubada. See on kuri tehnokraatia, kus rikastel on võimalus enda elu viia kõrgustesse ja massid jäävad maha. High tech, low life põhimõte.

Kuidas käsitleb küberpunk veebi vahendatud suhtlemisviisi?

Enamik inimesi on juba sisse lülitatud ülemaailmsesse infosüsteemi, võrku, nagu me seda nimetame. Paljudel eksisteerib virtuaalne vorm iseendast, näiteks mõni profiil kuskil lehel. Näiteks Second Life annab inimestele juba täiesti teise, virtuaalse maailma. Inimesed, kes seal käivad, otsivad seal oma väljundit. Selle asemel, et käia sõpradega reaalselt peol, lähevad nemad oma avatariga Second Life’i peole või ehitavad endale uue kodu ning käivad virtuaalses poes virtuaalse raha eest oma tegelasele virtuaalseid riideid ostmas. See on teine reaalsuse kiht.

Probleem kui selline algab lastest, kes justkui kasvavad kinni sinna arvutimaailma. Ükspäev võib reidisurfamisest saada midagi enamat. Simulatsioon võib muutuda nii reaalseks, et me ei tunnista enam vahet.

Sellesse tuleb suhtuda ettevaatlikult. Nõnda, et sa küll kasutad neid võimalusi, aga oled teadlik tagajärgedest. Tuleb teadvustada, millise võimu see võtab inimeste üle ja kuidas inimesi saab nii ära kasutada.

Paljud noored elavad üliaktiivset küberelu ega adu samas, kuidas see on muutunud nende elus kõikehõlmavaks.

See on varjuseisund.

Umbes nagu küberpunkfilmis “Matrix”? 

No-jah. Inimesed hakkavad meil reaalsusest n-ö ära kaduma ja asendama seda kübereluga, simulatsiooniga.

Küberkultuuri juurde käib ka näiteks sellise võimalusega arvestamine, et me käime tulevikus internetis nõnda, et meil ei ole vaja klaviatuuri või hiirt, vaid me lihtsalt lülitame end mingile lainele ja navigeerime meeltega.

Kes teab, ehk on tulevikus world wide web’i asemel ­world wide mind. Võimalusi on palju.

Millised on sinu lemmik-küberpunkfilmid ja -raamatud?

Aldous Huxley “Hea uus ilm” oli esimesi raamatuid, mis pani mind mõtlema selle üle, kuidas tehnoloogiat saab tulevikus ära kasutada inimeste kontrolliks. Ja William Gibsoni “Neuromancer” pani mõtlema elule kõrgelt arenenud, aga halva elukvaliteediga korporatiivses tulevikus.

Paar asja, mis on mind enam mõjutanud, on veel Jaapani animesarjad “Ghost in the Shell” ja “Serial Experiments Lain”, mis käsitlevad võrku ja küberneetikat hin ge seisukohalt.

Kui tähtis on sulle elektrooniline muusika?

Elektroonilise muusika sügavama mõju mõtlemisele andis Aphex Twin, mida ma hakkasin kuulama 14aastaselt. Siis ma avastasin elektrooniliste helide sügavama tasandi ning selle, kuidas sünteetilised helid mõjuvad aistingutele.

Elektroonilise muusika sõnum ei ole enam mitte laulus ja sõnades, vaid rütmides.

Tänapäeva küber on väga tihedalt seotud reivimaailmaga. Just psühhedeelse trance’i ja sellele sarnase muusikaga.

See on sellist sorti muusika, mille helid mõjuvad alateadvusele. Tants sellise muusika saatel on nagu aktiivne meditatsiooni vorm.

Milline on küberpunkari suhe teadusega?

Kogu küberkultuur kombib mõistuse sügavamaid soppe ja ka teadlased on hakanud ringiga tagasi müstika juurde jõudma.

Näiteks kvantfüüsika võidukäik 20. sajandil on inimese maailmavaate täiesti pahupidi pööranud. See, kuidas me oleme maailma uuesti nägema õppinud, on sarnane esoteeriliste tõdedega, mis on üldsusele suhteliselt vähe silma paistnud. See valdkond tegeleb inimese kohaga universumis.

Sellepärast ongi küberpõlvkond natuke erinev – ta on suuteline vastu võtma kõige uuemaid ideid, mis ei ole veel meinstriimteadvuses kanda kinnitanud.

Informatsioon ongi kogu küberkultuuri juures põhiline võtmeküsimus. Kui sa oskad leida oma kanali, kust sa saad kätte otsitava info, siis sa suudad seda ka vahendada mõnele suuremale auditooriumile.

Sina vahendad informatsiooni kunsti abil.

Mina suudan pildis väljendada seda, milleks mul jääb sõnadest vajaka. Kui ma üritan millestki aru saada või ma ­jõuan mingile järeldusele, siis ma tahan seda jagada ja saada vastukaja. Kunst on minu vaimuväljund.

Teen oma kunsti masinate abil – ilma arvutita näiteks tunneksin ma end palju andetumana.

Kui palju sa jälgid tehnika arengut ja ostad endale uusi vidinaid?

Internetist ma uurin pidevalt, millised on uued suunad ja võimalused. Nii rikas ma ei ole, et ostaksin endale aina mingeid hüpervidinaid või saaksin kaasa lüüa arengu võidujooksus kõrgtehnoloogia vallas.

Meinstriimtehnoloogia on ka suhteliselt kümne aasta tagune värk. Õiget progressi hoitakse veel kinni. Ma arvan, et kui inimestele ükspäev presenteerida, kui kaugele tehnoloogia on arenenud, saaksid nad šoki.

See osa on aga just kõige huvitavam: moodsad asjad, nagu nanomaterjalidest tehtud riided, mis ei märgu või ei lähe mustaks, või kasutajaliides, kus sa surfad oma mõtetega.

Kui palju on Eestis küberpunkareid?

Ei oska öelda. Küberpunkar kui selline on idee järgi igaüks, kes seisab vastu Suure Venna stiilis infojärelvalvele ja informatsioonisõjale ning üritab näha tehnoloogias potentsiaali elujärje parandamiseks, mitte orjastusvahendiks.

Kõige rohkem tehnoloogia suhtes positiivse suunitlusega küberinimesi on tavaliselt psy-trance’i pidudel. See kõlab nagu kosmosedisko. Eestis toimub neid pidusid väga harva, viimastel pidudel olen Riias käinud. Siin hakkab see teema rohkem põranda alla minema. Üle maailma psy-rahvas on nagu uue põlvkona hipid, hästi avatud ja rõõmsameelsed.

Kübergootisid on ka mõningal määral.

Kas teie pidude juurde kuuluvad ka narkootikumid?

Igaüks võib iseendaga teha, mis tahab. Paljusid tundmusi, mida mõned ained esile kutsuvad, saavad inimesed ka ilma saavutada. Nii või naa topitakse inimesi igasuguseid aineid täis, olgu siis toidu või ravimite kaudu.

Vahe on lihtsalt selles, et mõned ained, mis valitsevale kihile ei meeldi, on ära keelatud rahvalt arvamust küsimata ning teisi nad õhutavad takka tarbima. Näiteks oma naturaalseid emotsioone represseeritakse antidepressantidega. Vahel tekib tunne, et ravimifirmad müüvad meile meie endi haigusi.

Huxley “Hea uus ilm” ongi hea näide, kus maailm on joovastava aine peal üles ehitatud, nii et iga kord, kui sul tekib mingi halb emotsioon, peidad selle ära. See on hea vahend, kuidas inimesi kontrolli all hoida.

Eri ainete tarbimine on läbiv teema paljudes küberpunkteostes.

Kui palju punk kui selline küberteemasse sisse tuleb?

Punk on rohkem see osa, mis on konkreetselt vastu ülepaisutatud kontrollile igapäevaelu üle. Küberpunki võib vaadata ka omamoodi hoiatusena. Siin ongi välja toodud loogilised stsenaariumid, et kuidas kontrolli laiendatakse ja mis võib juhtuda.

Millised elemendid kuuluvad küberpunkvälimuse juurde?

Küberpungi välimus laenab elemente tulevikukultuuri visioonidest, andes nõnda välimusele futuristliku võtme. Ulmefilmid on eeskujuks.

Erksad värvid, mis näevad tehislikud välja, materjalid on ka uudsemad. Riided, mis näevad välja nagu skafandrid, neomilitaristlikud riided jne. Julged, samas konkreetsed.

Igasugused elektroonilised vidinad ja aksessuaarid, mis hakkavad näiteks UV-valguses helendama, või näiteks programmeeritava ekraaniga T-särk.

Mustrid laenavad elemente masinlikult või molekulaarselt ja küberneetiliselt tasemelt, kujundeid näiteks mikrokiibilt.

Soengumood on peamine naturaalne välimuse osa. Rastapatsid, värvilised juuksepikendused, ebatavalise lõikega tukad ning paljaks aetud küljed annavad edasi tavamoe kontekstis ulmelist look’i.

See stiil üritab olla ebamaine, pärineks nagu kosmosest või tehasest.

Et küberteema on seotud isikuvabadusega, võid sa ka teha näiteks piercing’uid või tattoo’sid (näiteks UV-lampide all helendavate värvidega), nii palju kui tahad.

Ilmet annavad juurde näiteks läätsed, meik või bodymod’id.

Kuidas küberpunkar erineb kübergooti tüübist?

Küber on orgaanilisema välimusega psy-inimene. Kübergootid näevad aga välja hästi mehaanilised. Küberpunkar võib olla mõlemat ja enamgi.

Kübergooti on edasiarendus klassikalisest gootist, see on küborgistumine. Ehk kui oleks võimalik käsi maha lõigata ja selle asemele arenenum tehiskäsi panna, siis enamik neist teeks seda. Või siis lihtsalt täiustaks oma keha tehnoloogiaga.

Inimesed, kes on küberteemas väga sees, mõtlevad vaikselt, kui tore oleks olla poolrobot-poolinimene. Kui peaks kunagi säärane võimalus tekkima, siis ma oleksin väga aldis seda kasutama. Paremad silmad, tugevamad lihased jne. Selline science fiction!

Mis on?

Küberpunk on popkultuuri suund, mis ühendab pungile iseloomuliku äärmusliku sotsiaalse ja moraalse nonkonformismi ning kõrgeltarenenud infotehnoloogia intensiivse kasutuse.

Küberpunk sai alguse ulmekirjandusest, milles kujutatud tulevikuühiskondades on tehnoloogia ülimalt arenenud, kuid samas on sotsiaalne kord kokku kukkunud või väärastunud. Küberpunk-raamatute peateemaks on sageli häkkerid, kes võitlevad suurkorporatsioonide või tehisintelligentidega.

• Väljend “küberpunk” pärineb Bruce Bethke lühijutust “Cyberpunk”, mis avaldati novembris 1983 ajakirjas Amazing Science Fiction Stories.

• Küberpungi alamžanrid on aurupunk ja bio­punk. Kirjanduses on küberpunki edasi arendatud ka postküberpungiks.

• Küberpunkautoreid: Bruce Bethke, Pat Cadigan, William Gibson, Rudy Rucker, Lewis ­Shiner, John Shirley, Neal Stephenson, Bruce Sterling, Charles Stross, Cory Doctorow.

• Küberpunkfilme: Avalon, Tetsuo, Blade Runner, Ghost in the Shell, Hackers, A Scanner Darkly, Johnny Mnemonic, New Rose Hotel, Robocop, Strange Days, The Fifth Element, The Matrix, Total Recall.
  
  

• Küberpunk-telesarju: Cowboy Bebop, Dark Angel, Ghost in the Shell: Stand Alone Complex, Max Headroom.
  
  

• Küberpunk fantaasiarollimängudes: Cyberpunk 2.0.2.0., Cyberspace, Ex Machina, Shadowrun.
  
  

• Küberpunk muusikas: Chemlab, Ed Rush and Optical, Future Sound of London, Gridlock, Haujobb, Billy Idol (album Cyberpunk), KMFDM, Noisia, UV, Velvet Acid Christ, VNV Nation, Punish Yourself.
  
  

• Küberpunk animes: Akira, Ghost in the Shell.

 
Allikas: Vikipeedia, Jaak Tomberg, Kiwa

Kiwa, tehnopaganist
 
cyberpunki olemuslikkus on metateadvus
teadvustamata lähenemine teadvusele
metateadvus on tunnetussfäär
aju masinlikkus
tekstimootor
tühjade tähistajate voog
häkkimine suurde süsteemi
kus pole enam kujutlust teadvusest
vaid robotlikkuse puhas vorm
keha taandumine vahendajaks
 
cyberpunk
on vaid tehnoloogiliselt
raalide ja võrgustiku näol
saanud toe et
teostada skemaatilisi uuringuid
ideede ja kombinatsioonide
lõpmatus hargnevate teede labürindis
 
hüperreaalsuse kogemus
popkultuuri ja teadusliku revolutsiooni crossover
tehnoloogilise optimismi utoopia tõusva graafiku katkimurdmine
millest on alguse saanud teatavad kõnelemise tajumise ja tunnetuse viisid
mis väljuvad etteantud süntaksist maatriksist või ruumist
seda samas empiiriliselt uurides
ületades sellega mudeli
ühtaegu evolutsioon ja dekonstruktsioon
 
cyberpunki meelsuse praegused metamorfoosid
on errorite ja vigade muusika ning eksperimendid tekstidega
mis kannavad muusika ja kirjanduse tulevikku
 
ühiskondlikus plaanis pole cyberpunki klassikaline kangelane hacker
enam kindlasti romantiline õigluse nimel võitleja
pigem suurkorporatsioonide või valitsuste poolt üles ostetud