Nimekiri sai avalikuks poolteist aastat pärast leidmist ja kutsus esile laialdase arutelu. Seitse märkmikku kantud inimest andsid nimekirja avaldanud ajalehe kohtusse ja võitsid. Igaüks neist sai valurahaks 10 000 krooni. Tunnistajana protsessil esinenud toonane kaitsepolitsei juht Jüri Pihl tõi 98leheküljelise märkmiku kohtusaali, kust see hiljem Mati Eriku allkirja vastu Kaposse tagasi viidi.

Nüüd väidab Kapo pärast mitmekuist otsimist, et märkmikku enam nende käes ei ole ja viitab põhjusena korduvatele kolimistele. Kohtuprotsess lõppes 1994. aastal ilma märkmiku päritolu selgitamata. Tegemata jäi ka ekspertiis sellele.

1982

Sel sügisõhtul pole Vanemuise tänaval just palju inimesi liikvel. Ülikooli raamatukogu hakkab uksi sulgema, üksikud üles tõstetud kraega tudengid kiirustavad Pälsoni ühikate poole. Kolm neist jäävad nurga peale seisma. Maja, mida nad silmitsevad, on üldtuntud - kunagine Eesti Kirjanduse Seltsi maja, praegu Tartu KGB osakond. Väike ja ilus sinine hoone, kuhu vaid vähesed ettevaatlikult ringi vaadates sisse astuvad. 

Poisid silmitsevad maja bravuuriga. Võiks kuramuse sigadele midagi teha. Arne Merilai, kolmanda kursuse filoloogiatudeng,  ronib üle majaesise madala müüri. Teised seisavad kõnniteel edasi. Arne astub ettevaatlikult maja seina äärde. Midagi ei juhtu. Aeglaselt tõstab ta jala ja lööb läbi hõredate trellide KGB maja aknasse. Klirinat kuulevad kõik sel unisel tunnil tänaval kõndijad. Aastate pärast meenutab KGB märkmiku ümber puhkenud skandaal seda episoodi Merilaile uuesti.

1991

Kümme aastat hiljem, augustis 1991, on sama maja uks pärani lahti. Majas liigub närviliselt naeratavaid KGB ohvitsere ja bravuurseid ülevõtjaid. On jahe vaikne sügispäev, aga majas köeb meeletu leitsak. Valged kahhelahjud õhkavad, korstnast tõuseb piimjat suitsu. Põlevad viimased paberid. Osa on juba aastate eest minema viidud, vähem oluline veetud Raadi lennuväljale, kus KGB rakuke veel mõnda aega edasi hingitseb. Aga maja ise on ülevõtjate saabudes (loomulikult) korralikult koristatud.

Leitud esemetest ja asjadest kirjutavad kõik lehed. Ei midagi erilist, pigem kurioosumid. Mõned ajaloolise väärtusega toimikud, seifis paar pakki Inglise teed ja major Anti Taluri ametirelv. Ent kuskilt hakkab mingi sosin käima. Räägitakse märkmikust, kus sees KGB nuhkide nimekiri. Teadlased, kultuuritegelased, ajakirjanikud. 

Väidetavalt tõi märkmiku majast välja Viktor Niitsoo, kes selle salaja kopeeris ja siis tagasi viis. Üksi poleks Niitsoo tohtinud majja pääseda. Kokkulepe oli KGB ülevõtmise komisjoni liikme Peeter Oleski sõnul selline, et võtmed olgu politsei esindaja Ants Lankotsi käes, ilma temata ei käi Vanemuise majas keegi. Ent kuidagi see märkmik välja pääses.

1993

Nimekirjas on 82 nime, mille Eesti Aeg poolteist aasta hiljem, kevadel 1993 ära trükib. Koos isanimede ja hüüdnimedega, mida võib pidaga ka agendinimedeks. Märkmikust endast ei ilmu ajakirjanduses ühtki pilti ega ka veenvat kirjeldust. Levib vaid nimekiri ise. Tegu on meediasündmusega. Ajaleht Eesti Aeg müüb KGB teemaga üksikmüügis vähemalt neli kuud. Tiraaž, mis on jaanuaris 45 000, tõuseb nimekirja avaldamise ajal 70 000ni ja püsib seni, kuni nimekirja ümber kestab kära, et langeda sügiseks taas vanale tasemele. Esimesel korral kord ilmub nimekiri vaid nimetähtede kujul, siis tuleb nimekiri ise ja vastukajad.

Nimekirja kantud inimesed reageerivad väga erinevalt. Mitmed tõmbuvad totaalsesse eraklusse. Ebamugav on kõigil kaheksakümne kahel. Mõnel kukub kogu oma nime sellises nimestikus nähes kogu maailm kokku - professor Hans Trass tunnistab oma mälestustes, et sai nimekirja nähes insuldi. Jalutas Toomel koera, ostis lehe ja kukkus kokku. Mitmed inimesed räägivad, et tunnevad end määrituna ka nüüd, kolmteist aastat hiljem. Kõik esitavad endale küsimuse: miks mina.

Arne Merilai, kes täna on Tartu Ülikooli tuntud õppejõud, seostab nimekirja sattumist KGB maja akna lõhkumisega tudengipõlves 1982. Paljudel pole KGBga olnud sedagi kokkupuudet.

Advokaat Ain Alvin meenutab jõuetust nimekirja ilmumisel. Kõik olid lugenud, kõik kahtlustasid. Just Alvin oli üks neist, kes asja niisama ei jätnud ja kohtusse pöördus. Ent lühike ülevaade nimekirja avaldmisele järgnenust.

Nimekirja avaldamise järel puhkeb totaalne, tervet riiki haarav paanika. Lehtedes hakkavad tuntud inimesed oma sõpru käendama, väites, et vähemasti nemad ei saa kuidagi KGBga seotud olla. Ühe nimekirjas nimetatu kaitseks astub avalikult välja peaminister Mart Laar. Kokku ilmub KGB nimekirja teemal mitusada artiklit. Lood jagunevad teravalt kaheks: ühed väidavad, et kus suitsu, seal tuld, teised räägivad mastaapsest eri riikide salateenistusi hõlmavast provokatsioonist.

Mõne nädalaga koguneb väike rühm nimekirja kantutest, kes annavad ajalehe kui valeteabe levitaja kohtusse, küsides 50 000 krooni inimese peale moraalse kahju hüvitamiseks. Hagi antakse sisse ka ingliskeelse The Baltic Independenti vastu, kes üsna kiiresti oma süüd tunnistab ja kohtuvälisele kokkuleppele läheb. Ent mitte Eesti Aeg. Ajaleht võtab hoiaku, et otseselt agendiks pole kedagi nimetatud. See taktika ei vii kuskile. Määritud mainega inimesed nõuavad peale raha ka avalikku vabandust ja väite, nagu käsitletaks inimesi nimekirjas kui KGB kaastöölisi, ümberlükkamist. Hagi antakse Tallinna Linnakohtusse mais 1993 ja arutama hakatakse seda kiiresti. Vande all kinnitavad kõik seitse hagejat (Maidu Varik, Enno Tammer, Ain Alvin, Hasso Nurm, Peeter Allikvere, Ants Laretei ja Olev Maimets), et nad pole olnud KGB agendid ega informaatorid ega ole omanud mingeid kontakte KGBga.

Protsess on väga emotsionaalne, ent ajalehtedes üllatavalt tagasihoidlikult kajastatud. Justkui oleks ajalehtede vahel sõlmitud kokkulepe. Kõik hagejad esinevad kohtus kõnega. Enno Tammer pöördub kohtu poole: “Pean tõdema, et ma ei esine täna teie ees kui Enno Tammer vaid kui Enno Tammeri esindaja. Sest pärast Eesti Aja KGB agente paljastavat artiklite seeriat, mida mina nimetan teadlikuks psühhoterroriks ---, pärast seda ei ole ma enam paljude jaoks lihtsalt Enno Tammer, vaid see Tammer, kes oli KGB agentide nimekirjas ehk siis KGB agent Tammer. --- Niisiis pärast seda artiklite seeriat õnnestus Eesti Ajal hävitada Enno Tammer, ta tappa. Nii et ma olen hävitatud ja tapetud Enno Tammeri esindaja. “

Sarnaseid tundeid kirjeldavad ka teised.

1994

Otsus tuleb 8. märtsil 1994 - Tallinna Linnakohus rahuldab kaebajate hagi. Arvestades kohtute tollast ülekoormatust, toimub protsess rekordiliselt lühikese ajaga. Tunnistajana tuleb kohtusse ka Kapo peadirektor Jüri Pihl, kes toob kohtusse asitõendina kaasa kuulsa märkmiku.

Kohtuprotsessi tulemusena võidavad hagejad igaüks 10 000 krooni ja teated lehtedes, et nemad pole KGBga seotud. Myyt (Eesti Aega välja andev aktsiaselts) kaebab otsuse edasi ja kaotab ka järgmises astmes. Tallinna Ringkonnakohtu kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonikaebus on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Myyt läheb ka Riigikohtusse, ent kaotab sealgi. Ivo Karlepi ja Toomas Kümmeli häälest on selleks ajaks bravuur kadunud.

11. novembril 1994 tuleb Riigikohtust Eesti Aja suhtes süüdimõistev otsus, ajalehe enda allakäik algas juba varem. Kuid küsimus, mis nimekirjaga oli siis tegu, jääb üles. Kui need polnud agendid, kes need siis olid? Ent näib, et see teema ei huvita enam kedagi. Kohtuotsuse järel ei kirjuta sellest enam ükski ajaleht.

2004

Kümme aastat hiljem on lugu peaaegu ununenud. Kuni kirjani läinud suvel, kus üks nimekirjas olnutest allakirjutanule kirjeldab, kuidas see lugu teda aastaid painas ning kuidas ta on aastaid mõelnud, mil moel sattus tema isanime harvaesinev kuju sellesse nimekirja. Ta kurdab, et kuskil pole selgelt välja öeldud, mis ja kelle poolt siiski KGB maja ülevõtmisel leiti. Oli see provokatsioon, oli see tööõnnetus, kas nimekirjas olid nuhid või õnnetud inimesed, kelle nime kuritarvitati? Tema nimi oli kirjas, tal on kuhjaga õigust teada saada.

Võimalikke teadjaid on vähe. Kapo annab täna ebalevaid vastuseid. Märkmikku Kapos enam pole. Linnakohtu toimikus on säilinud Mati Eriku allkirjaga dokument, kus pärast protsessi lõppu märkmik kui asitõend Kapole tagastatakse. Tänaseks on Kapo märkmikku otsinud kuus kuud, ent tulemusteta. Seda lihtsalt pole, sedastab komissar Henno Kuurmann. “Ja asjaomased ei mäleta, kuhu see sai,” lisab ta nukralt. 

Peeter Oleski versioon nimekirja olemusest on kaunis keeruline. Tema usub, et inimesed, kelle nimi oli nimekirjas, olid mingil moel KGBle silma jäänud. Nad kõik olid mõningal määral võõrkeeleoskajad, peaaegu kõik olid välismaal käinud, nooremad olid poliitiliselt üsna aktiivsed. Olesk usub, et need 82 võisid olla võimaliku väljasaadetava spiooni legend ehk inimesed, kes moodustasid tema Eesti tutvusringkonna. Samas - selle vastu räägib asjaolu, et sääraseid spioone saadeti piiri taha üliharva.

Vladimir Jefremov, KGB kunagine töötaja, kellele nimekirja koostamine omistati, on juba aastate eest Eestist Moskvasse lahkunud ja ajab seal äri. Ent juba 1993 väitis ta EPLis ajakirjanik Toomas Sildamile, et tema ei ole "niisuguse sisuga märkmikku, töövihikut, žurnaali või ükskõik milliseid teisi pabereid täitnud". Samas kinnitab Jefremov ka, et "KGB endise ohvitserina olen kindel, et see ei ole KGB agentide nimekiri".

Tartu KGB osakonna viimane juht Anti Talur arvab, et küllap Vladimir Jefremov selle nimekirja siiski koostas, aga ei pidanud tema ega ka teised seda piisavalt oluliseks, et seda salastada või peita.

2005

Olen rääkinud kümnete nimekirja kantud inimestega. Nende palvel ei hakka nende nimesid enam selle nii ebameeldiva seigaga seostama. Paljudel ei tea sellest näiteks lapsed, paljudel elukaaslased. Inimeste reaktsioon nimekirja teemast kuuldes on erinev: kes on haavunud siiani, kes mäletab kogu lugu vaid vaevu. Ent ühes on nad ühel meelel - tegu oli arusaamatu ja kohmaka aktsiooniga, kus KGB nimega seostati inimesi, kellel puudus selle organiga kas või põguski suhe. Mis veelgi üllatavam - nimekirja kantutele jäi see märk aastateks külge ja paljud tajuvad seda tänaseni. Mitmete arvates oli õõvastav see valmidus, millega Eesti ühiskond käsitles neid inimesi kui KGB nuhke. 

Kirjandusmuuseumi direktriss Krista Aru, kes samuti nimekirjas oli, ei pea lugu endale kuigi pöördeliseks. Kõige keerulisem oli tal minna loengusse, tudengite ette, teades, et nad omavahel sellest räägivad ja mõtlevad. Aru arvab ka, et kohtusse minek Eesti Aja vastu oli õige aktsioon. “Kui Enno Tammer oleks ka minu poole pöördunud ja mind kaasa kutsunud kohtusse minema, siis arvatavasti oleksin ma läinud. Ma olin nördinud pigem ajakirjanduse pärast. Need samad ajakirjanikud, keda ma õpetasin, kleepisid nii pealiskaudselt inimestele silte külge. See oli nii madal."

Tundub, et üks loo võtmeisikutest oli ülevõtmiskomisjoni liige Viktor Niitsoo. Helistan talle. Niitsoo lükkab ümber laialt levinud väite, nagu oleks just tema kuulsa märkmiku aknalaualt leidnud. Niitsoo ei mäleta, kes selle täpselt leidis, kuid meenutab, kuidas koos nimekirja loeti.

“Keegi ei teinud märkmeid, keegi ei pildistanud. Meie otsus oli toona, et kui keegi selle nimekirja avalikustab, siis mitte meie. Pitseerisime selle koos teiste leidudega kinni ja saatsime Tallinnasse Aasmäe komisjonile. Seda, kes nimekirja pressi lekitas, ma ei tea,” räägib Niitsoo.

Anti Talur ei tea, kas märkmik oli ehtne või võltsitud

Anti Talur, viimane Tartu KGB juht, ei ole intervjuust huvitatud. Ta on juba aastaid rahulikul majahaldustööl ja korraldab Lõunakeskuse majaasju. Helistan mitu korda, enne kui ta kohtuma nõustub. Mees viitab oma erakordselt kehvale mälule pärast pikka, kuusteist tundi väldanud operatsiooni. Aga nõustub lõpuks. "Hea küll. Ainult sellele mõeldes, et kellelgi sellest kergem hakkab."

Mis nimekiri see siis oli?

Mul pole huvi sellest rääkida. See teema pole mulle enam huvitav.

Minule küll on. Ja ma ei näe ka teie motiivi vait olla.

Vaikus

Me räägime niisiis ühest töömärkmikust, kus oli ära trükitud 82 nime. Kas te teate, kus see kuulus märkmik täna on?

Pole aimugi.

Hea küll, alustame kaugemalt. Meenutame Tartu KGB ülevõtmist. Oli ilus soe päev, aga kõik ahjud sinises majas särtsusid. Miks te ahju kütsite?

Pabereid põletasime.

Sellesse majja polnud ülevõtjate saabudes jäänud ühtki juhuslikku eset. Kust see märkmik äkki välja ilmus?

Pole aimugi. Tartu KGB osakond oli nii suur osakond, et mina ei saanudki kõike teada. Mitte kuidagi. Lisaks sellele oli Jefremov juba üle aasta või rohkem meilt töölt ära.

Läks ärisse?

Jah.

Mis märkmik see siis oli?

Mustandpäevik. Märkmed. Ühegi krifi alla see ei käi. Muud asjad tuli kõik üle anda ja arhiveerida. See ununes ilmselt kuidagi. Ma arvan, et Jefremov ei mäletanud seda asja ise ja ei jäänud ta silma ka teistele. Ega ma ei tea, kes ta sealt majast leidis või välja kaevas. 

Olete seda päevikut ise näinud?

Ei ole näinud.

Nii et te ei tea, kas see on ehtne?

Ei tea.

Kapo ütleb, et nende majas seda pole.

Eh, eh, eh!

Kes oli see mees, kellele see märkmik nimekirjaga kuulus? Vladimir Jefremov?

Vladimir Jefremov oli KGB nn 1. osakonna töötaja kohapeal. Põhimõtteliselt ta allus teenistuslikult küll minule, aga kogu tema töö resultaat läks esimese osakonna heaks Tallinnasse.

Mida ta täpsemalt tegi?

See oli n.ö abitöö. Otsiti agente, inimesi, kes sobiksid agendiks või spiooniks kuskile välismaale. Kus sa neid ikka otsid siin Eesti oludes. Ikka ülikoolist. Aga see ei tähendanud ju leidmist! See filter oli nii kõva. Minu teada peale professor Tuldava ühtki edukat agendi leidmist meil ei olnud kogu pärastsõjaaegse perioodi jooksul. Ja seegi inimene leiti vangilaagrist, mitte siit.

Aga neid ikka otsiti ja see oli väga keeruline. Mingit komprat ei tohtinud selle inimese kohta Nõukogude poolelt vaadates olla. Teate - lihtsalt polnud selliseid inimesi. Mõned agentide kandidaadid meil ju olid, aga need põrusid kõik läbi. Isegi superpunaseid kontrolliti nii tugevalt, et kui tekkis kas või kahtlusevarjukene, siis jäeti nad kohe välja. Ühesõnaga, kõigile oli selge, et otsimine on peaaegu tühi töö. Aga et midagi ikkagi näidata, selleks tuli ju mingeid nimesid kirja panna. Mingi must nimekiri pidi olema!  Lapati toimikuid, vaadati potentsiaalseid, põhiliselt isikuandmete põhjal.

Nii et see oli mingi kandidaatide kandidaatide kandidaatide nimestik, ei muud.

Mis neid inimesi ühendas?

Pikk paus. Noh, seal oli terve rida kriteeriume. Näiteks võõrkeelte oskus...

Selleks, et teha 1. osakonnale nn kandidaaditoimikut, pidi olema ikka väga palju materjali ja tuli teha korralik uurimine. Selliseid kandidaate, keda välja pakuti, oli aasta jooksul kõige rohkem üks või kaks.

Nii et 82 agenti on lihtsalt liiga suur hulk?

Kaheksakümmend nime on müstika. See on umbes nii, et võta pool ülikooli ja ja kirjuta märkmikku ümber.

Miks neil nimedel hüüdnimed juures on, kui need nimed nii juhuslikud on?

Need on trükitähtedega tehtud? Tõenäoline, et kirjutatud hiljem nimedele juurde. Tegelikult ma ei tea. Ekspertiisi on trükitähtedele teatavasti peaaaegu võimatu teha.

Kas teilt, Anti Talur, on varem küsitud, mis neid inimesi ühendas?

Ei ole. Ja minu meelest neid nimesid ei pruugi üldse siduda. Võib olla täiesti suvaliselt sattunud sinna. Ka viiendat liini pidi.

Mis see veel oli?

See oli see Sepperi liin, kes meie oma informaatoritega tegeles. Muide, Peeter Sepper (pankrotihaldur - toim) on meie hulgast üks väheseid miljonäre praegu. Paljud virelevad, aga Sepperil on Viimsi poolsaarel oma villa, kust presidendi maja paistab.

Ühesõnaga - esimese osakonna poisid võtsid neid nimesid ükskõik kust kohast. Kas või telefoniraamatust. Ülikooli teatmik oli näiteks üks esimesi abilisi. Ja edasi täpsustati juba ülikooli kaadrites.

Kas te ise olete Jefremoviga rääkinud sellest nimekirjast?

Mul oli tuhat muud muret kui üks märkmik, mis ei ole kindlasti salajane. Asjade pärast, mis olid salajased, ju ahjud soojad olidki. Et ei tekiks pärast pahandusi. Nii mõnigi ametimees on pärinud, et ütelge, kes on agent. No kuidas ma saan ütelda?  Isegi Kapo käis ühe kohta pärimas. See on ju bluff. See, mis memuaarides kirjutatakse, on kõik rahateenimise eesmärgil tehtud.

See Eestis küll kedagi rikkaks ei tee?

Ei, Venemaal! Seal on memuaarikirjandust ju palju, piiri taga seda enam. Kõik need LKA patronaaži all kirjutatud raamatud. Ma võiksin ju ka kirjutada, aga pole veel nii vana...