Kuhu kadus Lennart Meri ema käekott suure rahapakiga?
On 1986. aasta jõululaupäeva õhtupoolik. Taksojuht Valentina ootab Hiiul taksopeatuses. Kell on mõni minut neli läbi, juba on pime. Teeolud on kohutavad – lund sajab, kitsas Vabaduse puiestee on nagu jalgrada lumevallide vahel. Kaua ei pea Valentina ootama, sest kõrvalistmel võtab koha sisse 84aastane lumine proua. Soe Volga täitub piparkoogilõhnaga. Vanadaam palub end viia poja juurde Mustamäele.
Valentina lükkab vasaku suunatule sisse ja alustab Vabaduse puiesteelt Hiiu tänavasse vasakpööret. Tagasillaveoga Volga rattad ei taha sõna kuulata, need urisevad jäisel sõiduteel.
Valentina näeb, et Tallinna poolt läheneb veok, kuid takso on lumesupis kinni. Valentinal on hea reaktsioon – ta on üks parimaid laskesportlasi taksopargis –, ta annab gaasi, kuid auto on täiesti kinni kiilunud. Ei liigu edasi ega tagasi. Veoki eredad tuled lähenevad hirmuärataval kiirusel.
Punase tulega ristmikule põrutanud veok sõidab takso sodiks. Kõige kõvema hoobi saab sõiduauto parem külg, kus istub proua.
w Mees ütleb, nagu on. Vanaprouat ei ole enam. Valentina on surnuks sõitnud inimese!
Kui taksopargi liiklusosakonna juhataja Ra Laks näeb avariikaardil vanaproua nime, tõusevad tal ihukarvad püsti.
Rootsi päritolu proua nimi on Alice Meri, tema pojad on tuntud kirja- ja filmimees Lennart Meri ning plaanikomitee osakonnajuhataja Hindrek Meri.
Taksopark pakub Meridele abi matuste korraldamiseks, kuid pärijad ütlevad järsult ära. Seda ootamatum on sündmuste edasine käik.
Vennad avastavad ema raha puudumise
Mõni päev pärast ema surma astub Hindrek Meri Riikliku Autoinspektsiooni ülema Hellat Rumvolti kabinetti. Nad on vanad tuttavad, kuid Hindreku tulek on Rumvoltile ootamatu. Mehed suruvad teineteisel kätt, Hellat Rumvolt avaldab Hindrekule ema kaotuse puhul kaastunnet. Hindrek noogutab. Sellest ta tahabki rääkida. Teema on delikaatne.
“Kui ema hakkas tol õhtul meile Mustamäele sõitma, oli tal käekotis suur hulk raha. Aga kott koos rahaga on kadunud,” räägib ta Rumvoltile.
“Kui suur summa?” uurib Rumvolt.
“6000 rubla,” ütleb Hindrek Meri. Rumvoltile tuleb see jutt külma dušina. Selle eest saaks osta lausa väiksema maja. Žiguli maksab 3000–4000 rubla. Keskmine kuupalk on 230 rubla.
Rumvolt ja Meri vahetavad pilke. Kas Meri süüdistab kedagi raha kadumises? Enne kui Meri kedagi välja pakkuda jõuab, välistab Rumvolt kohe miilitsainspektori, kes koha peal asja uuris.
“Teadsin seda meest, ta oli Tallinna Autoinspektsiooni korrapidaja. Aus mees, elab alati sedasorti sündmusi üle, tema kindlasti ei võtnud,” ütleb Rumvolt.
Aga kes võis veel võtta? Taksojuht Valentina?
33aastane Valentina on selleks hetkeks taksojuhina töötanud viis aastat. Lisaks on ta silmatorkavalt kaunis brünett. Selline kahtlus ajab taksopargis kired lõõmama. Taksojuhid on nõus Valja jaoks rahad kokku panema, et naine – kes on niigi avariijärgsel haiguslehel – saaks Meridele raha ära maksta.
Taksopargi pealik Kalju Potter kahtleb loos. “Jama jutt. Seda naist ma ju teadsin. Ma ei usu iialgi, et Valentina selle raha võttis. Ta oli nii suures šokis, et sellises seisus pole võimalik ju võtta.”
Teiseks paneb teda ja teisi taksopargi inimesi imestama üüratu rahasumma.
“See oli meile üllatav asjaolu. Meie vaatasime asja teistmoodi pilguga – miks võtab vanem inimene sellise rahasumma ja läheb sõitma? Kuhu ta läks sellise summaga vastu õhtut? See jäi ebamääraselt õhku. Mida ta tahtis selle rahaga teha? Kas ta oli juba selles seisus, et kandis sellist suurt raha endaga kaasas?”
Rumvoltile meenub, et Hindreku sõnul tahtnud ema selle summa poegade vahel ära jagada. “Milline see summa ka polnud, igal juhul fakt oli see, et raha on kadunud,“ ütleb Rumvolt.
Miilitsad otsivad Alice’i kodu läbi
Liiklusõnnetuse asjaolude uurimiseks algatatakse kriminaalasi, Valentinat asub kaitsma advokaat Viktor Kaasik.
Vennad Merid on kindlad, et emal oli surmaeelsel õhtul raha kaasas ja selle kadumine on vaja välja selgitada. Ootuspäraselt esitabki tunnistaja Lennart Meri kohtunik Natalia Lausmaale tsiviilhagi, et välja selgitataks ema 6000 rubla saatus.
“Lennart rääkis kohtus, et ema kandis seda raha endaga kogu aeg kaasas. Kartis, et varastatakse ära. See oli meeletu summa,” räägib Lausmaa.
“Kui ma Lennartilt küsisin, kas tal on kohtule esitada tõendeid selle kohta, et emal nii suur raha kaasas oli, vastas ta, et ei ole… Meil oli pikk arutelu Lennartiga. Et kas see raha ikka oli olemas ja miks. Ainus põhjendus, mis Lennart ütles, oli, et “ei leidnud seda raha kodust üles”.”
Lennart Meri vanem poeg Mart Meri mäletab samuti, et vanaema kodus “toimetati juurdlust”. Vanaema kodu otsisid kolm miilitsat väga põhjalikult läbi, kuid mida polnud, oli raha. Ta teab täpselt, sest oli noore mehena manukana juures.
Kohtunik Lausmaa jätab Meri hagi läbi vaatamata. Ta ütleb Lennartile, et tal on õigus esitada see eraldi hagina tsiviilkohtusse, kuid kirjanik seda siiski ei tee.
Mis on Lausmaale üllatav – Lennart Meri isegi ei esita protesti ülemkohtule, et kohtunik tema hagi läbi vaatamata jättis. “Ta oleks võinud ju kaevata,” ütleb Lausmaa. Seega järeldas Lausmaa – ja on tänini kindel –, et tegelikult polnud emal üldse mingit raha kaasas.
“Ma arvan, et Lennart luiskas. On ebatõenäoline, et inimene sellist raha kaasas kandis. Tal võis see olla sukasääres, üldreeglina hoitigi tol ajal raha kodus, sest korterivarguste lainet polnud. Aga kaasaskandmine oli palju riskantsem – inimene võis ju väljas kukkuda? Temaga võis midagi juhtuda?”
Miks arvab Lausmaa, et Lennart luiskas?
“Lennart oli väga ebakindel,” meenub Lausmaale. “Samas ma üldse ei kahtle, et see raha võis olemas olla, aga kas ta oli taksos… Seda asja oleks saanud eraldi uurida tsiviilhagina. Oleks saanud kutsuda tunnistajad, äkki käis proual eelmisel õhtul keegi külas – näitas kellelegi oma raha?”
Mälestustes Hindrek Meri raha kadumisest ei räägi
Hindrek Meri, kellele ema oli väga lähedane, libiseb sellest loost oma 2008. aastal ilmunud mälestusraamatus “Tagasivaateid veerevast vagunist” täiesti üle. Sealt ei selgu, et ta oli teadlik ema kavatsusest poegadele raha tuua. Meri kirjutab, et nad olid kokku leppinud, et ema tuleb jõululaupäevaks neile. Samas ütleb, et ema ainus jõulusoov oli saada kohviube, mis oli sel ajal suur defitsiit.
Hindrek Meri kirjutab: “Juhtus nõnda, et mul oli raha ainult mõni rubla, kohvikilo maksis vist 20 rubla ja teistelt oli ka piinlik laenata, pidin seda võtma hoiukassast (sel ajal nimetati nii panka, kus olid eraisikute hoiused). Õhtupoolikul võtsin ametiauto, et sõita Raekoja platsile hoiukassasse, et võtta kiiresti raha, muretseda kohvi ja sõita Nõmmele, et ema meile Mustamäele viia.
Kulus peaaegu tund raha saamiseks ning autojuht oli ootamise pärast nii vihane, et mul tuli tööle tagasi sõita. Taksot oli võimatu saada. Kui mõne aja pärast emale helistasin, ta enam ei vastanud ja ma järeldasin, et ta läks omal käel.
Töölt koju jõudes olin üllatunud, et ema ei olnud meile veel jõudnud. Mingi aimdus võimalikust õnnetusest andis enesest märku. Sai helistatud siia-sinna, närvid oli äärmiselt pingul. Paari tunni pärast saime teada, et ema enam ei ole, ta oli hukkunud autoavariis umbes 100 meetri kaugusel oma koduväravast.”
Jõuluõhtu müsteerium jääbki lahenduseta. Hellat Rumvolt oletab, et “keegi sündmuspaigale juurdetulijatest võis selle raha põssata, aga kes see olla võis… Ka võib oletada, et ega seda asja tol ajal ei uuritudki väga tõsiselt. Lennart polnud siis ju isegi mitte välisminister.”
Kalju Potter usub, et kui see raha ka taksos oli, siis võtjate ring võis olla lai: “Miilits polnud ka ise puhaste kätega sel ajal. Seal avariikohal peatusid ju teised autod ja autojuhid. Avariiolukorras võis mõni olukorda lihtsalt ära kasutada.”
Kohtunik Natalia Lausmaa oletab, et kui Alice Meri viidi õnnetuskohalt ära surnukuuri, siis “seal käis äri kogu aeg. Teatud inimesed töötavad seal. Oli ju küllalt neid jutte, et kuldhambad võeti suust.”
Taksojuht elab tänini õnnetust üle
30. märtsil 1987 mõistis kohtunik Natalia Lausmaa taksojuht Valentina kolmeks aastaks vangi ettevaatamatusest liiklusõnnetuse põhjustamise pärast. Valentina peab maksma Lennart Meri kasuks ema katkiste riiete eest 469 rubla ja 42 kopikat kahjutasu, mis vastab umbes kahele keskmisele kuupalgale.
“Ma polnud üldse karm kohtunik. Lennart tahtis, et Valentina saaks karistada, ikkagi tema ema hukkus selles õnnetuses. Minu meelest oli jutt lausa kaheksast aastast,” meenutab Lausmaa.
Valentina advokaat Viktor Kaasik seevastu mäletab, et karistus polnud Lennart Meril sugugi põhiline. “Lennartilt küsiti, kuidas karistada taksojuhti, ja ta ütles, et ta ei näe taksojuhi represseerimiseks põhjust. Minu asi oli Valentina trellide tagant päästa ja ma tegin seda,” ütleb Kaasik.
Kaasik esitas Eesti NSV Ülemkohtule taotluse karistuse muutmiseks. Kõrgem kohus asendaski reaalse vanglakaristuse tingimisi karistusega. Pärast otsust töötas Valentina aastakese taksopargis “kiisuna” ning läks siis tagasi taksot sõitma. Nelja aasta pärast, 1991. aastal lahkus ta selle töö pealt lõplikult.
Nüüd töötab Valentina ühes väikefirmas asjaajajana. Ta ei ole tänini sellest liiklusõnnetusest üle saanud.
Ta on nõus kohtuma Kadriorus Russalka juures, ta on endiselt silmatorkavalt kaunis. Valentina ütleb, et see koht on talle väga tähenduslik.
“See on parim koht lunastuseks,” ütleb ta. “Olin 33, kui see avarii juhtus. Ema ütles ikka, et näe, Jeesuse iga andis mulle õnnesärgi. Ma ei unusta seda lugu kunagi, mul oli väga kahju sellest naisest. Siiamaani on. Sellest õnnetusest oleks võinud tulla kaks laipa. Lihtsalt läks nii.”
Naine on veendunud, et tegelikult polnud ta õnnetuses süüdi. “Kui veoauto poleks tulnud sellise kiirusega, poleks ta ju otsa sõitnud. Ta oleks jõudnud pidurdada. Ja veel punase tulega ristmikule?! Lisaks oli lumi koristamata.”
Aga raha? Kuhu võis kaduda patakas rublasid? Kui Alice hoidis oma sääste sajarublastes, siis oli neid kokku 60. Väikese raamatu jagu.
“Mulle oli üllatus, et Lennart Meri ütles, et 6000 rubla on kadunud,” arutleb taksojuht Valentina. “Ütlesin kohe, et mina pole näinud, ei tea, kus oma kottki on, mind viidi ju kohe haiglasse. Aga nad ei saanud tõestada, et neil see raha oli. Ma ei usu, et keegi võttis… Seda raha lihtsalt polnud.”
Mart Meri: Vanaema ei usaldanud nõukogude hoiukassat
1986. aasta jõulunädala kurbus käib meie perega alati kaasas. See ei ole proosaline kurbus rahasumma kadumise üle, vaid igavikuline, leevendatuna headest mälestustest.
Vanaema Alice oli alati kindlameelne, eneseteadlik ja elujaatav, kuid nõukogude võimu suhtes oli ta umbusklik.
Ja tõesti – neil harvadel kordadel, mil ta pärast oma 80. sünnipäeva kodunt lahkus, tundis ta end kindlamana säästusid enda ligiduses hoides.
Me teadsime seda, aga veenmine ei aidanud. Säästud pärinesid korteri poolitamisest.
Olin manukana vanaema korteris, kui uurijad läbiotsimist toimetasid. Selgust ei tulnud. Ent süüdistusi taksojuhi aadressil ei kuulnud ma meie peres kordagi.
