Ekspressi toimetust vaevab juba tükk aega küsimus, miks Eestist ei tule enam uusi üldrahvalikke seksisümboleid. Kus on meie värsked sekspommid? Anu Saagim püsib vormis, aga kus on uued Vändra Avelid? Uhked Olgad? Tissi-Maarjanid?

Anu Saagimon seksipõua diagnoosiga täiesti nõus: „Null. Ei tule kedagi uut. Juba aastaid pole näha!“ 57aastase Saagimiga rääkimine iseenesest tõestab seda väidet. Ainuüksi tema hääles – kuldne mesi ja õrn kähin – on rohkem seksikust kui terves alla 25aastaste Eesti meelelahutajate plejaadis kokku.

Madalseisu teooriat toetab ka Kroonika ja LP peatoimetaja Ingrid Veidenberg. Veidenberg teab, mida räägib, on ta ju ilmselt teinud Eestis kuulsaks rohkem persoone kui keegi teine. Omal ajal tuldi ise ennast Kroonikasse pakkuma: „Võtan riided seljast!“ Praegu tuleb teha ebainimlikke pingutusi, et jõuda kolmanda nööbi avamisest kaugemale, ja ka siis kuuleb pigem vastuseks: „Ei-ei-ei!“

Laias laastus võib seksisümbolite kuldajastuks Eestis pidada vahemikku 1998–2012. Esimene tipphetk oli aastatuhande vahetuse ümbruses.

Avalehele
129 Kommentaari