Nii või teisiti on meelestatus nii siinse kui globaalse majanduse tulevikuväljavaadete suhtes üldisemalt pehmelt öeldes morn. Sellises kontekstis on loomulikult erakordselt raske mõelda, et mõningad pikaajalised investeerimisteemad pole kuhugi kadunud. Jah, krediidikriis on suurt pilti tõepoolest mõnevõrra muutnud, kuid pikaajaline investor peaks vaatama käesoleva aasta algupoole kahtlemata piinarikkast volatiilsusest kaugemale ning mõtlema, et ka muutunud maailmas on teemasid, millele ilmselt siiski tasuks panustada. Mina julgeksin nimetada neid teemasid suisa supertrendideks.     

Esiteks infrastruktuuri investeeringud. Järgmise kümnendi jooksul kulutatakse peamiselt arenevates riikides infrastruktuuri uuendamiseks ja ehitamiseks eri hinnangutel kuni 21 triljonit dollarit. Lihtne loogika ütleb, et keegi peab sellest kasu saama - alates tsemenditootjatest kuni nendeni välja, kelle tehaseuksest väljub peenemast peenem valguskaabel. 

Teiseks energiasektor - ajal mil nafta hind on 120 dollarit barrelist, on energiasektor endiselt igati huvipakkuv investeering. Sektorisse kuuluvate ettevõtete aktsiate hinnakasv on olukorda väga lihtsustatult kirjeldades jäänud energiakandjate hinnatõusule alla. Praegune arusaam, et energiasektor sõltub majandustsüklitest, võib peagi asenduda ideega, et energiakandjate hinnatõusu jätkudes pole ta nii tsükliline midagi. Esimesed märgid on olemas; USA majandus jahtub, kuid naftatoodete laoseisud ei kasva. Julgen pidada seda sektorit suisa mulli kandidaadiks, kui investorite meeltes asendub tsüklilisus hüsteeriaga.

Kolmandaks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika - riigid, mis on viimaste aastate energiahindade tõusuga seoses saanud rikkamaks kui kunagi varem. Arvestades seda, palju on kogutud reserve, on neil lähematel aastatel ilmselt sügavalt ükskõik, kas naftabarrel maksab 70 või 120 dollarit. Oodake, aga kas mitte ka 70 dollarit maksev naftabarrel ei taga neile rahasupluse jätkumist? Tagab küll! 

Neljandaks toit - täpsemini põllumajandus ning põllumajanduslikud toorained. Kiiresti arenevate riikide elanike toitumisharjumised on muutumas ning uudiste pealkirjadest läbi jooksnud riisipuudus on tingitud otseselt sellest, et kasvav keskklass tahab rohkem liha ning taas olukorda maksimaalselt lihtsustades - kilo liha tootmiseks kulub ligi kolm korda rohkem põllupinda kui kilo (toidu)teravilja kasvatamiseks. Kui sageli tahetakse toiduhindade tõus ajada biokütuste hulluse kaela, siis mina sellega nõustuda ei saa. Biokütuste saamiseks vajalike kultuuride all ei ole vähemalt veel sellist pinda, mis suudaks toidukultuuridele reaalset konkurentsi pakkuda. Pigem on asi siiski nii toitumisharjumuste muutumises kui selles, et sisendite (näiteks nafta!) hinnad on end lõpuks hakanud ka põllumajanduslike toormete hindadesse "läbi närima".

Viiendaks arenevate turgude aktsiad. Arenevate riikide aktsiate makronäitajad ning sealsete aktsiaturgude liikumine ei ole olnud omavahel sünkroonis. Langus arenevatel turgudel on olnud suhteliselt väiksem kui arenenud turgudel ning aasta algusest ollakse selle artikli kirjutamise hetkeks kaotatud läbilõikes vaid umbes viis protsenti. Tegemist on olnud pigem arenevatelt turgudelt saadud nakkushaigusega, mille nimi oli „aktsiad on kõik pahad". Mina eelistaksin riike, millel on suured valuutareservid, jooksevkonto ülejääk ning mis on toorainete netoeksportijad. Ühel hetkel jõuab riigi makromajanduslik tervis taas ka aktsiaturgudega sünkrooni.  

Hea küll - arvestades G7 riikide majanduste kesiseid väljavaateid ning hetkel valitsevat mõtteviisi, et „aktsiatega ei teeni enam kunagi raha", peab ilmselt ka ära mainima, et väga suurele osale investoritest ei sobi praegu lähenemine, mis kõlbas aastatel 2003-2007 - osta, hoia ja rõõmusta. Sellepärast peaks nõrgema närvikavaga investorid kasutama supertrendidele panustamiseks lihtsalt teistsuguseid meetodeid kui need, millega seni oldi harjutud. Kas või struktureeritud deposiiti.

Loo autor on Evli Securitiesi varahalduse strateeg.