Kuhu tasub praegu investeerida
Me oleme huvitavas olukorras - asjad on „ootamatult" keeranud
halvaks nii meil kui ka maailmas. Kurb ja ebameeldiv on täheldada,
kuidas oma äri käive kahaneb, kunagine suur sõber pankur on
äkki
osutunud tigedaks bürokraadiks ning samal ajal saab lugeda lehtedest
pealkirju, mis räägivad „USA majanduskriisist". Mis
sellest, et keegi
ei maini, et seni pole seal olnud üheski kvartalis majanduse kahanemist
- või et ei inflatsioon, tööpuudus ega
ka intressimäärad ei ole
tasemetel, mis käiks kuidagigi kokku sõnaga
„majanduskriis". Neile, kes
paari esimest lauset lugedes on püha viha täis, soovitaksin vaadata
samu näitajaid 70. aastate lõpust ning siis uuesti "maailma
lõpust"
rääkima tulla.
Nii või teisiti on meelestatus nii siinse kui globaalse majanduse
tulevikuväljavaadete suhtes üldisemalt pehmelt öeldes morn.
Sellises
kontekstis on loomulikult erakordselt raske mõelda, et mõningad
pikaajalised investeerimisteemad pole kuhugi kadunud. Jah,
krediidikriis on suurt pilti tõepoolest mõnevõrra muutnud,
kuid
pikaajaline investor peaks vaatama käesoleva aasta algupoole kahtlemata
piinarikkast volatiilsusest kaugemale ning mõtlema, et ka muutunud
maailmas on teemasid, millele ilmselt siiski tasuks panustada. Mina
julgeksin nimetada neid teemasid suisa supertrendideks.
Esiteks infrastruktuuri investeeringud. Järgmise kümnendi jooksul
kulutatakse peamiselt arenevates riikides infrastruktuuri uuendamiseks
ja ehitamiseks eri hinnangutel kuni 21 triljonit dollarit. Lihtne
loogika ütleb, et keegi peab sellest kasu saama - alates
tsemenditootjatest kuni nendeni välja, kelle tehaseuksest väljub
peenemast peenem valguskaabel.
Teiseks energiasektor - ajal mil nafta hind on 120 dollarit
barrelist, on energiasektor endiselt igati huvipakkuv investeering.
Sektorisse kuuluvate ettevõtete aktsiate hinnakasv on olukorda väga
lihtsustatult kirjeldades jäänud energiakandjate hinnatõusule
alla.
Praegune arusaam, et energiasektor sõltub majandustsüklitest,
võib
peagi asenduda ideega, et energiakandjate hinnatõusu jätkudes pole
ta
nii tsükliline midagi. Esimesed märgid on olemas; USA majandus
jahtub,
kuid naftatoodete laoseisud ei kasva. Julgen pidada seda sektorit suisa
mulli kandidaadiks, kui investorite meeltes asendub tsüklilisus
hüsteeriaga.
Kolmandaks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika - riigid, mis on viimaste
aastate energiahindade tõusuga seoses saanud rikkamaks kui kunagi
varem. Arvestades seda, palju on kogutud reserve, on neil lähematel
aastatel ilmselt sügavalt ükskõik, kas naftabarrel maksab 70
või 120
dollarit. Oodake, aga kas mitte ka 70 dollarit maksev naftabarrel ei
taga neile rahasupluse jätkumist? Tagab küll!
Neljandaks toit - täpsemini põllumajandus ning
põllumajanduslikud
toorained. Kiiresti arenevate riikide elanike toitumisharjumised on
muutumas ning uudiste pealkirjadest läbi jooksnud riisipuudus on
tingitud otseselt sellest, et kasvav keskklass tahab rohkem liha ning
taas olukorda maksimaalselt lihtsustades - kilo liha tootmiseks kulub
ligi kolm korda rohkem põllupinda kui kilo (toidu)teravilja
kasvatamiseks. Kui sageli tahetakse toiduhindade tõus ajada
biokütuste
hulluse kaela, siis mina sellega nõustuda ei saa. Biokütuste
saamiseks
vajalike kultuuride all ei ole vähemalt veel sellist pinda, mis suudaks
toidukultuuridele reaalset konkurentsi pakkuda. Pigem on asi siiski nii
toitumisharjumuste muutumises kui selles, et sisendite (näiteks nafta!)
hinnad on end lõpuks hakanud ka põllumajanduslike toormete
hindadesse
"läbi närima".
Viiendaks arenevate turgude aktsiad. Arenevate riikide aktsiate
makronäitajad ning sealsete aktsiaturgude liikumine ei ole olnud
omavahel sünkroonis. Langus arenevatel turgudel on olnud suhteliselt
väiksem kui arenenud turgudel ning aasta algusest ollakse selle artikli
kirjutamise hetkeks kaotatud läbilõikes vaid umbes viis
protsenti.
Tegemist on olnud pigem arenevatelt turgudelt saadud nakkushaigusega,
mille nimi oli „aktsiad on kõik pahad". Mina eelistaksin
riike, millel
on suured valuutareservid, jooksevkonto ülejääk ning mis on
toorainete
netoeksportijad. Ühel hetkel jõuab riigi makromajanduslik tervis
taas
ka aktsiaturgudega sünkrooni.
Hea küll - arvestades G7 riikide majanduste kesiseid väljavaateid
ning hetkel valitsevat mõtteviisi, et „aktsiatega ei teeni enam
kunagi
raha", peab ilmselt ka ära mainima, et väga suurele osale
investoritest
ei sobi praegu lähenemine, mis kõlbas aastatel 2003-2007
- osta, hoia
ja rõõmusta. Sellepärast peaks nõrgema
närvikavaga investorid kasutama
supertrendidele panustamiseks lihtsalt teistsuguseid meetodeid kui
need, millega seni oldi harjutud. Kas või struktureeritud deposiiti.
Loo autor on Evli Securitiesi varahalduse strateeg.