Kui Eesti joondus Ukraina järgi

1917. aastal andsid ukrainlaste iseseisvuspüüdlused innustust ka eestlastele.

Märtsis loodi Petrogradis Ukraina rahvusnõukogu ning nõuti ukraina keele kehtestamist koolides ja kohtutes. Mais 1917 pöördus Ukraina keskraada Vene ajutise valitsuse poole sooviga, et see tunnustaks Ukraina autonoomiat.

Vastus oli eitav. Ajutise valitsuse juriidiline komisjon nimetas Ukraina autonoomiat suisa avalikuks mässuks. Komisjon oli seisukohal, et ilma Baltikumita saavat Venemaa veel ikkagi kuidagi läbi, Ukraina pärast oleks aga Venemaa sunnitud sõdima kas või sada aastat.

Autonoomia teema oli elav kõneaine ka eestlaste seas. Seisukohad selles suhtes olid erinevad ja üksmeelele jõudmiseks otsustati 18. juuniks kokku kutsuda Eestimaa rahvaesindajad. Vastu seisid enamlased, sots-revolutsionäärid ja menševikud, kelle arvates „Ukraina sündmuste mõjul hullustusse sattunud ringkonnad tahavad meie autonoomia küsimust hurraa teel ära otsustada“.

Avalikult astus Ukraina autonoomia kaitseks välja advokaat Jüri Vilms, kes nägi selles ka Eesti teed. „Kui Vene valitsus ja demokraatia otsekohe oma seisukohta rahvusküsimuses ei muuda, siis peab ka Eesti teed käima, mis Ukraina kätte näidanud,“ kirjutas Vilms juunis 1917.