Kaldojat peetakse üheks Eesti rikkaimaks inimeseks. 2007. aastal hindas Ekspress tema isiklikuks varaks 2,5 miljardit Eesti krooni ning selle näitajaga baseerus Kaldoja hinnangulises jõukurite edetabelis viiendaks – Fjodor Bermani ja Hillar Tederi vahele. Ent rikkus ei ole teema, millest Kaldoja rääkida tahaks – oma kontsernigi nimetab ta tagasihoidlikult “väikeseks sepikojaks”. Küll häirib Kald­ojat ajakirjanduse jutt veekeetmiskeelust kui kokkuhoiunipist: tema sõnul taandub kõik sellele, et töötajad ei sussitaks tuleohtlike spiraalidega, vaid võtaksid kohvi sealt, kust ette nähtud: tasulisest kohvikust (viis krooni tass) või kohviautomaadist. Neid automaate on firma peale kaks ning mõlemad kannavad peent brändinime, mis härra Kaldojale kuidagi meelde ei tule, ent head ja kanget espressot pruulivad sellegipoolest.


Selle koha peal jooksebki uksest sisse Villeroy & Bochi portselantassidega sekretär (tugevas ülekaalus Kaldoja ise rüüpab teed) ning taan­dub samas. Aknaklaaside taga hallis argipäevas müriseb Järvevana tee. Siis manab mustal nahkdiivanil lebasklev Kaldoja oma isikupärasel viisil (laiad žestid ja professionaalsetki näitlejat kadestama panevad teravad pilgud, sekka käe rinnale lajatamine või huulte prunditamine) õhku pildi, mis on tõepoolest rõõmutu.


Ülemaailmsesse majandusrattasse, mis tootmise ja tarbimise toel veel mullu nii rõõmsalt vurises, on pistetud kaigas. Juba sügisel, annab ta mõista, võib Tallinnas karta olukorda, kus röövimised on igapäevane asi ja keegi vanalinnas väga jalutada ei julge. Vältimaks vallandamisi on Silberauto kärpinud palkasid (hiljuti keskmiselt 366 775 krooni aastas) 20 protsenti, juhil endal koguni poole võrra. Tema hiigelvilla ehitus Kilu tänavas seisab (“Ainult betoon on keldrisse valatud, nii et naabrid arvasid, et sinna tuleb kas kaubamaja või pommivarjend,” räägib üks kakumäelane). Sest automüük ei lähe mitte: kui 2007 müüdi Mercedese sõiduautosid 672 (käive oli 5,3 miljardit ja firma muudkui laienes), siis mullu 486.


Veelgi hullem on langus veoautode osas – neid läks mullu kaubaks vaid 254 (tunamullu 480).


Silberauto autodest täidetud ladusid võib kirjeldada küll kui turvalist viisi kapitali hoiustamiseks (“No kaotan 20–30 protsenti, midagi on ikka alles,” ütleb Kaldoja), ent kindlasti ei mõju see hästi käibevahendite voole. Miskipärast meenub Puškin: “Istub keset kulda-karda / tsaar Saltaan ja silub parda, / peas tal särab kuldne kroon, / aga näol on murejoon.”


Otsustanuks karikaturist Aivar Juhanson portreteerida Kaldojat isevalitsejana, poleks faktide vastu eksitud. Kontserni oma eluks pidaval Kaldojal on autokraatliku juhi kuulsus tõepoolest (võib-olla seltskondlikkuse huvides kipub ta endast kõneledes kasutama ka vormi “meie”).


Tapalt pärit mehena hoiab ta kätt tüüril oma äri igas valdkonnas: soovitab autosid tuttavatele tippärimeestele, tagades neile isiklikult parima teeninduse, ja dirigeer ib ka ajalehtedele antavat tagasisidet. “Räägitakse, et pärast iga kriitilise autoartikli ilmumist rivistas Kaldoja oma PR-mehe oma kabinetti ja sõimas tal näo täis. Järgmise sammuna pidi PR-mees Kaldoja juuresolekul “süüdi olevale” ajakirjanikule helistama ja teda noomima,” väidab üks Eesti juhtivaid autoajakirjanikke. “Minul õnnestus Kald­oja pahameel välja kutsuda artikliga Mercedes Vaneost. See oli tõesti nii halb auto, et MB võttis selle juba pooleteise aasta pärast tootmisest maha. Aga PR-mees helistas mulle juba enne artikli ilmumist. Pärast artikli ilmumist helistas ta veel ja ähvardas kaevata Stuttgarti, Mercedese peakontorisse.”


Stuttgart on Kaldoja karjääri õilmitsema löömise linn. 1990. aasta suvel, Volgadest loobumise ajal, sõlmiti just seal leping Riigikantselei Auto­baasi ja Mercedes-Benz AG vahel. Pärast autobaasi direktori kohalt 90ndate keskel lahkumist on ise G-klassi Mercedesega sõitev Kaldoja Saksa autosid Eestis hästi müünud: kuuldavasti olla klient Jaan Toots, kes nagu Kaldojagi TPI auto­eri­ala lõpetanud, sõitnud paremail päevil Vene söefirma palgal olles ringi isegi kahe SEL Mercedes 600ga: üks Moskvas ja teine Tallinnas.  Kuid nüüd tuleb elada vanast rasvast, mida õnneks veel on – Kaldoja väitel ei jää ettevõtte omakapital alla 40–50 protsendi bilansist. (“Me oleme nagu hamstrid korjanud raha halbade aegade jaoks.”) Kuid kui kriis peaks olema tugevam tema kontsernist, on tal oma sõnul väärikust kaabu pähe tõmmata ja minema minna. “Siis ei võta ma isegi pliiatsit kaasa siit firmast.”


Astume uksest välja; palgalised kummarduvad laitmatult valge triiksärgiga Kaldojat nähes sügavamalt oma laudade kohale (ja kohvi ei paista neist töökohal keetvat enam keegi).


Otsustaks Aivar Juhanson portreteerida autoärihiidu Heath Ledgeri kehastatud Jokkerina (näol võrratu why-so-serious-irve), oleks seegi täiesti põhjendatud, mõtlen. Sest Väino Kaldoja kabinetti ehtisid nimelt tervelt kaks klounikuju.


“Kloun on õnne ja rõõmu märk. Härra Kald­oja armastab ikka öelda, et paljud on oma murega nii ametis, et ei märkagi, kuidas õnn kõrval tantsu lööb,” selgitas Silberauto turundus- ja klienditeenindusosakonna juhataja Helena Hyldahl, kes kogu vestluse ka diktofonilindile võttis.


Ja Väino noogutas nende sõnade saateks rahulolevalt peaga.


Huumorimeel ei puudu tal tõepoolest, sest kui olin jäänud põrnitsema tema labakätt, mis Kaldoja uinutava jutuvoo saateks žestikuleerides muudkui läbi õhu tuhises (ärimehe majanduslanguse-teemalised metafoorid ja mõistukõned täitsid enamiku intervjuu ajast), peatus ta järsku ja päris: “Mis te vaatate?”


“Õnnejoont,” kohmasin.


“Oi, vaadake mul ka,” kilkas Helena Hyl­dahl.


Mille peale Väino Kaldoja ohkas ja selgitas oma turundusosakonna juhatajale, et see oli hetkel ilmselt küll nali.
Korralik suurkodanlane
  • Sündinud 25.06.1956
  • Abielus Reet Kaldojaga, isa kolmele lapsele: Allan (1979), Tanel (1983), Annika (1986).
  • Räägib eesti, saksa, soome ja vene keelt.
  • Kuulub Eesti Inseneride Liitu, Kaubandus-Tööstuskoja juhatusse, Eesti Jalgratturite Liidu juhatusse,  on Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse liige.