16.01.2009, 00:00
Kui hamstri jooksuratas ei liigu
Eesti rikkaimate inimeste hulka kuuluva Väino Kaldoja (52) autoäri jäi majanduslanguse mutta kinni.
9. jaanuaril kirjutas Eesti Päevaleht, et Baltimaade juhtivas
automüügifirmas, Mercedes-Benzi, Chryslerit, Jeepi jt esindavas
Silberautos, on alustatud uutmoodi kokkuhoiuga. Artikli kohaselt ei tohi
ettevõtte töötajad enam kontoris vett keeta või
laadida mobiili akut. Vähemalt ühe mehe ajas see uudis pahaseks. See
mees on uhke halli juuksepahmaka ja tõrrepõhjana kõlava
häälega Väino Kaldoja, kes umbes 750 töötajaga
Silberauto gruppi juhib ja omab.
Kaldojat peetakse üheks Eesti
rikkaimaks inimeseks. 2007. aastal hindas Ekspress tema isiklikuks varaks 2,5
miljardit Eesti krooni ning selle näitajaga baseerus Kaldoja hinnangulises
jõukurite edetabelis viiendaks – Fjodor Bermani ja Hillar Tederi
vahele. Ent rikkus ei ole teema, millest Kaldoja rääkida tahaks
– oma kontsernigi nimetab ta tagasihoidlikult “väikeseks
sepikojaks”. Küll häirib Kaldojat ajakirjanduse jutt
veekeetmiskeelust kui kokkuhoiunipist: tema sõnul taandub kõik
sellele, et töötajad ei sussitaks tuleohtlike spiraalidega, vaid
võtaksid kohvi sealt, kust ette nähtud: tasulisest kohvikust (viis
krooni tass) või kohviautomaadist. Neid automaate on firma peale kaks
ning mõlemad kannavad peent brändinime, mis härra Kaldojale
kuidagi meelde ei tule, ent head ja kanget espressot pruulivad sellegipoolest.
Selle koha peal jooksebki uksest sisse Villeroy & Bochi
portselantassidega sekretär (tugevas ülekaalus Kaldoja ise
rüüpab teed) ning taandub samas. Aknaklaaside taga hallis
argipäevas müriseb Järvevana tee. Siis manab mustal nahkdiivanil
lebasklev Kaldoja oma isikupärasel viisil (laiad žestid ja
professionaalsetki näitlejat kadestama panevad teravad pilgud, sekka
käe rinnale lajatamine või huulte prunditamine) õhku pildi,
mis on tõepoolest rõõmutu.
Ülemaailmsesse
majandusrattasse, mis tootmise ja tarbimise toel veel mullu nii
rõõmsalt vurises, on pistetud kaigas. Juba sügisel, annab ta
mõista, võib Tallinnas karta olukorda, kus röövimised
on igapäevane asi ja keegi vanalinnas väga jalutada ei
julge. Vältimaks vallandamisi on Silberauto kärpinud palkasid
(hiljuti keskmiselt 366 775 krooni aastas) 20 protsenti, juhil endal koguni
poole võrra. Tema hiigelvilla ehitus Kilu tänavas seisab
(“Ainult betoon on keldrisse valatud, nii et naabrid arvasid, et sinna
tuleb kas kaubamaja või pommivarjend,” räägib üks
kakumäelane). Sest automüük ei lähe mitte: kui 2007
müüdi Mercedese sõiduautosid 672 (käive oli 5,3 miljardit
ja firma muudkui laienes), siis mullu 486.
Veelgi hullem on langus
veoautode osas – neid läks mullu kaubaks vaid 254 (tunamullu 480).
Silberauto autodest täidetud ladusid võib kirjeldada
küll kui turvalist viisi kapitali hoiustamiseks (“No kaotan
20–30 protsenti, midagi on ikka alles,” ütleb Kaldoja), ent
kindlasti ei mõju see hästi käibevahendite voole.
Miskipärast meenub Puškin: “Istub keset kulda-karda / tsaar
Saltaan ja silub parda, / peas tal särab kuldne kroon, / aga näol on
murejoon.”
Otsustanuks karikaturist Aivar Juhanson
portreteerida Kaldojat isevalitsejana, poleks faktide vastu eksitud. Kontserni
oma eluks pidaval Kaldojal on autokraatliku juhi kuulsus tõepoolest
(võib-olla seltskondlikkuse huvides kipub ta endast kõneledes
kasutama ka vormi “meie”).
Tapalt pärit mehena
hoiab ta kätt tüüril oma äri igas valdkonnas: soovitab
autosid tuttavatele tippärimeestele, tagades neile isiklikult parima
teeninduse, ja dirigeer
ib ka ajalehtedele antavat tagasisidet. “Räägitakse, et
pärast iga kriitilise autoartikli ilmumist rivistas Kaldoja oma PR-mehe
oma kabinetti ja sõimas tal näo täis. Järgmise sammuna
pidi PR-mees Kaldoja juuresolekul “süüdi olevale”
ajakirjanikule helistama ja teda noomima,” väidab üks Eesti
juhtivaid autoajakirjanikke. “Minul õnnestus Kaldoja pahameel
välja kutsuda artikliga Mercedes Vaneost. See oli tõesti nii halb
auto, et MB võttis selle juba pooleteise aasta pärast tootmisest
maha. Aga PR-mees helistas mulle juba enne artikli ilmumist. Pärast
artikli ilmumist helistas ta veel ja ähvardas kaevata Stuttgarti,
Mercedese peakontorisse.”
Stuttgart on Kaldoja
karjääri õilmitsema löömise linn. 1990. aasta suvel,
Volgadest loobumise ajal, sõlmiti just seal leping Riigikantselei
Autobaasi ja Mercedes-Benz AG vahel. Pärast autobaasi direktori
kohalt 90ndate keskel lahkumist on ise G-klassi Mercedesega sõitev
Kaldoja Saksa autosid Eestis hästi müünud: kuuldavasti olla
klient Jaan Toots, kes nagu Kaldojagi TPI autoeriala
lõpetanud, sõitnud paremail päevil Vene söefirma palgal
olles ringi isegi kahe SEL Mercedes 600ga: üks Moskvas ja teine
Tallinnas. Kuid nüüd tuleb elada vanast rasvast, mida
õnneks veel on – Kaldoja väitel ei jää
ettevõtte omakapital alla 40–50 protsendi bilansist.
(“Me oleme nagu hamstrid korjanud raha halbade aegade jaoks.”) Kuid
kui kriis peaks olema tugevam tema kontsernist, on tal oma sõnul
väärikust kaabu pähe tõmmata ja minema minna. “Siis
ei võta ma isegi pliiatsit kaasa siit firmast.”
Astume uksest välja; palgalised kummarduvad laitmatult valge
triiksärgiga Kaldojat nähes sügavamalt oma laudade kohale (ja
kohvi ei paista neist töökohal keetvat enam keegi).
Otsustaks Aivar Juhanson portreteerida autoärihiidu Heath
Ledgeri kehastatud Jokkerina (näol võrratu
why-so-serious-irve), oleks seegi täiesti põhjendatud,
mõtlen. Sest Väino Kaldoja kabinetti ehtisid
nimelt tervelt kaks klounikuju.
“Kloun on õnne ja
rõõmu märk. Härra Kaldoja armastab ikka
öelda, et paljud on oma murega nii ametis, et ei märkagi, kuidas
õnn kõrval tantsu lööb,” selgitas Silberauto
turundus- ja klienditeenindusosakonna juhataja Helena Hyldahl, kes kogu
vestluse ka diktofonilindile võttis.
Ja Väino noogutas
nende sõnade saateks rahulolevalt peaga.
Huumorimeel ei puudu
tal tõepoolest, sest kui olin jäänud põrnitsema
tema labakätt, mis Kaldoja uinutava jutuvoo saateks žestikuleerides
muudkui läbi õhu tuhises
(ärimehe majanduslanguse-teemalised metafoorid ja
mõistukõned täitsid enamiku intervjuu ajast), peatus ta
järsku ja päris: “Mis te vaatate?”
“Õnnejoont,” kohmasin.
“Oi, vaadake mul
ka,” kilkas Helena Hyldahl.
Mille peale Väino
Kaldoja ohkas ja selgitas oma turundusosakonna juhatajale, et see oli hetkel
ilmselt küll nali.
Korralik suurkodanlane
- Sündinud 25.06.1956
- Abielus Reet Kaldojaga, isa kolmele lapsele: Allan (1979), Tanel (1983), Annika (1986).
- Räägib eesti, saksa, soome ja vene keelt.
- Kuulub Eesti Inseneride Liitu, Kaubandus-Tööstuskoja juhatusse, Eesti Jalgratturite Liidu juhatusse, on Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse liige.