ASTUB REIPALT: SA Kihnu Kultuuriruum juhataja Uie-Matu Mare seisab selle eest, et Kihnu meestel midagi teha oleks.

Sünnipäevajärgne päev. Kihnu külapoes on ümmargusel laual taldrik praetud saiadega ja kaks taldrikutäit värsket siiakala ja pakk tomatimahla, poolik pudel viina ja kaks pudelit õlut. Kaks Kihnu meest, noorem ja vanem, istuvad laua taga ja räägivad hüljestest.

"Tead, kuidas hüljes paksu jää sisse augu teeb?" Noorem Kihnu mees puurib mind oma siniste silmadega ja vanem Kihnu mees (sama sinistega) vaatab kavalalt.

"Ei tea."

Noorem: "Hüljes on jää all, paneb käpa vastu jääd, pöörleb nagu puur, ja varsti on jääl auk sees. Isegi siis, kui jää on 60-70 sentimeetrit paks!"

Vanem (kavalat ilmet säilitades): "Sia võta kua saia ning siiga ning..."

Noorem: "Ega hülgepüük pole naljaasi. Ükskord oli hallhülge poeg jääaugu servas, ma läksin ligi. Äkki tuli vana hüljes hirmsa hooga august välja - paar meetrit pikk ja mitusada kilo raske - lendas mitme meetri kõrgusele ja hakkas hüpates mulle järele tulema. Ega hüljes ei jookse nagu rebane, tip-tip-tip, mööda jääd. Ta tuleb hüpates! Ma panin jooksu, nagu jalad võtsid, ise tundsin, kuidas hambad otse mu selja taga plaksusid! Lendasin näoli maha, nägu oli puhta verine. Kolm-neli korda käisin käpuli. Ta võib sind hammustada ka!"

"Pääsesid ikka minema?"

"Ta sööb su ära ka!" Noorem küünitab kahvliga siiakala järele.

Vanem: "Hülgerasv on selline, et kui sa ta korra ära sulatad, ega ta enam paksuks ei lähe. Paned Lignoga segamini (Ligno on immutusvahend), tõmbad paadi üle. Ta võtab nagu sellise kile peale, ta ei võta vett sisse mitte üks raas!"

Kihnus on sajandeid hülgeid kütitud. Kolhoosiajal, eriti 1960.-70. aastatel, mindi aga Kihnus küttimisega liiale, hülged olid väljasuremise äärel ja 1980. aastaks oli igasugusel hülgepüügil kriips peal.

Nüüd on hallhüljes Läänemeres kosunud (neid on siin 23 000) ja ka hülgeuurija Ivar ­Jüssi arvab, et kui Kihnu mehed kütiksid mõnikümmend hallhüljest aastas, ei teeks see hüljeste asurkonnale midagi. Oleks kindel arvepidamine - praegu kütitakse niikuinii ja keegi täpselt ei tea.

"Kui mingid mandrimehed, kes hülgeid niisama kõmmutavad, hakkaksid mingeid laskmislube küsima, ma saadaks nad sinna, kust nad tulnud on! Aga kihnlane sööb hülge ära, kasutab nahka ja kasutab rasva. Kihnlasega on teine jutt."

Annely Akkermannil, Kihnu vallavanemal, on sel päeval kaks pakilist asja. Oja ­Manni lehm lõppes ära, see tuleks Kihnust Väike-Maarjasse loomade matmispaika saata. Ja kell kaks tuleb pidada järjekordne eelarve kärpimise koosolek.

Aga esimene asi, mida vallavanem teeb, kui ta on oma valge Land Roveri ukse vallamaja ees plõmdi kinni tõmmanud ja majja läinud - hakkab Uie-Matu Marega plaani pidama, kuidas Kihnu mehed seaduslikult hülgeid saaksid püüda.
Et Kihnu mehed saaksid lasta aastas mõnikümmend hüljest, selleks tuleb muuta looduskaitseseadust. Hallhüljes, kes on praegu ohustatud ulukite teises kategoorias, tuleks tõsta kolmandasse.

Tuleb kirjutada põhjendus, miks seda teha, ja esitada see keskkonnaministeeriumile. Siis saab hakata arutama, kes ja kui palju ja mismoodi neid hülgeid küttima hakkab.

Jüssi ütleb, et tema seadusemuutmiseks ettepanekut tegema ei hakka, pole tema huvi­des. Ja nüüd siis istuvad Annely ja Mare laua taga, patakas soome- ja rootsikeelseid pabereid ees.

Soomes taastati hülgeküttimine viis aastat tagasi. Soomes kütitakse aastas 600 hüljest, Rootsis 300. Hülged on meil Läänemeres niikuinii ühised, seetõttu on mõttekas seadused soomlaste ja rootslastega ühtlustada.

"Oi! Ku ikka lapsõst piäle oled seda liha süen...!" Lehe Mitta, põline Kihnu mees, tuleb vallamajja tuludeklaratsiooni täitma, istub naiste kõrvale juttu ajama. "Mia vahõtaks otsõ sialiha ülgeliha vasta ää!"

Mare: "Sioksi nuõrõmi inimesi ond küllgua, kellele ülgeliha maik üldse mieldimte."

Annely: "Issand, kudas mia sedä seüä tahaks!"

Mitta: "No tal ond traani maik juurõs. Aga kui sia olõd arjun sedä süemä, akkab mieldimä!"

Mare: "Lähäb magusaks!"

Annely: "Ai-ai, kui iä, mia naapaelu ­tahaks! Kuerõga kartulitegä ning pitsi viinaga, ette iä!"

Looduskaitsjad on mures, et äkki lastakse hallhülge pähe mõni viigerhüljes ka maha.

Mitta: "See on ilmvõimata asi! Hallhüljes on suure peaga nagu hobune. Ta on teistmoodi hoopis! Ei-ei!"

"Ja küttida tuleb edaspidi ilmselt ainult püssiga."

Mitta: "Nii see on jah. Aga võrguga oli vanasti kõikse kindlam. Püssiga võib olla nii, et hüljes saab haavata ja läheb vee alla ära. Hüljes on

e r i t i  tähelepanelik. Sa võid talle minna 100-150 meetri kaugusele, aga kui sa hakkad püssi välja võtma, ta on kadund kah."

"Kas seda muret ei ole, et tulevad mandrimehed ja teevad puhta töö?"

"Ei ole mõtet kartagi mitte!" hüüatab vallavanem Akkermann

Mitta: "See hülgepüük on nii peenike asi. Sa pead nii paljusid asju teadma ja silmas pidama. Õiged nõksud saad alles mitmekümne aastaga selgeks."

Annely: "Kui sa räägid selle Soome hülgeküti Pellase Stefaniga, ta ütleb, et nemad küll oma kvooti täis ei püüa. Katsu sa neid hülgeid püüda, see pole nii lihtne."

Mare: "Selleks peab vaba aega olema, peab jälgima jää liikumist, vaatama, et kuu ei paista, ning panema tähele mitmeid teisi loodusmärke. Missugusel mandrimehel on siin aega kaks nädalat oodata õiget ilma. Ühe-kahe päevaga ei tee midagi!"

Mitta: "Mul oli pinginaaber - August ­Vesik (kihnlastele Naada Kusti). Ta oli noor mees sel ajal veel. Läksid jää peale hülgeid püüdma. Õhtu tuli kätte, 20 kraadi oli väljas külma, jää hakkas triivima, nad ei saanud enam tagasi. Päevaks läksid, nädal aega olid ära. Ja tänu sellele, et koer oli kaasas, see päästis nende elu. Koer on ju soe! Triivisid Riia laevatee äärde välja. Seal said puksiiri peale. Ometigi lennuk otsis, neil olid hallikad riided, nendega nad lehvitasid, ei midagi."

"Isu ära ei võtnud?!"

"Ega see isu ära ei võta - kui sa oled selleks sündind..."

"Ja mis selle hülgelihaga siis tehakse?"

Mitta teeb jopenööbid lahti ja paneb mütsi laua peale. Nüüd läheb pikemaks jutuks.

"Liha pannakse potti ja keedetakse tund-poolteist." Mitta vaatab silmanurgast mu poole, aga pead ta ei keera. "Ega see hülge keetmise lõhn paljudele ei meeldi."

Mare: "Kui keegi hülgeliha keedab, siis on terve Kihnu peal tunda!"

Mitta: "No ja siis pannakse koorega kartulid lihale peale, enam-vähem ühesuurused, et keeks korraga ära. Ja kui kartulid on keend, valad suurema vee ära, natuke jätad. Paned soola juurde ja kui sööd, kastad liha soolase vedeliku sisse ning... Eriti hea on soojalt. Natuke pekiriba peaks ka külges olema, siis on liha mahlasem. Ja sibulat ja pipart ja loorberilehte. Ei no asjalik asi ikka! Pehmem kui tavaline loomaliha!"

Mitta ajab selja sirgu ja neelatab, elab oma juttu väga sisse.

"Kas on mingi kindel aeg, millal süüakse, jõululaupäeval ja suurel reedel?"

Mitta: "Suurõ riede ning... jõulu kolmanda pühä, siis kui ülgesi parajutõ ond."

Mare: "Kui kihnlane talve jooksul üks-kaks korda isu täis sööb, siis talle aitab ka!"

Külapoe juures ümmarguse laua taga käib aga jutt omasoodu.

Vahepeal tuleb üks punaste põskedega mees uksest sisse, võtab ühe õlle, istub akna alla ja räägib pika jutu, millest mina midagi aru ei saa. Niipalju saan, et jutt käib hüljestest.

Noorem Kihnu mees: "Võta saia ning siiga kua!"

Vanem mees (järjest kavalamaks tema nägu läheb): "Üks mees rääkis kunagi laevas, et tema ei võta hülgeliha suu sisse. Aga kokk oli hülgeliha hakklihamasinast läbi aand ja praadis suure hunniku kotlette. Meestele ütles, et kotletid on karulihast. See mees, kes hülgeliha ei söö, vitsutas kotlette, nii et rasv jooksis sorinal mööda põski alla."

Noorem: "Võta, võta! Kas ei sünnü seüä või?"

Vanem: "Kui ülged nähä tahad, tule teesenädali teese puõlõss tahakohe, siis tuul kieräb, aab iä liikma ning...!"

PS Praegu on nii, et kui kihnlane tahaks seaduslikult hülgeliha saada, peaks ta minema Soome ja ostma hülgelaskmisloa. Kihnlase jaoks on see absurdi tipp.

Art Leete,
etnoloog:
Kui Kihnu naistel on käsitöö, siis meestel peab ka olema mingi tegevus, mis on nende jaoks ajalooliselt oluline. Hülgepüüki annab ju reglementeerida, selles ei tohiks olla mingit küsimust.
Oleks täiesti loomulik, et Kihnu mehed saaksid küttida teatud arvu hülgeid, kui see on nende jaoks oluline ja nad seda tahavad ja kui see hülge populatsiooni ei ohusta. Põliselanikkonna traditsiooniliste tegevuste tunnustamine on maailmas tõusuteel.

Aleksei Lotman,
Riigikogu liige:
On avalik saladus, et Kihnu saarel on hüljest söödud ka kõigi nende keeluaastate vältel. Mulle tundub, et selline tavapraktika ja riikliku normi aastaid kestev vastuolu ei tule riigile just kasuks. Seega tuleks kas a) hakata lõpuks seda keeldu tõsiselt jõustama või b) legaliseerida see vahepeal põranda alla surutud traditsioon. Kuivõrd hallhülge asurkond on ikkagi tasapisi kasvamas, võiks sedastada, et varem asjaomane, kuigi ehk mitte väga jõuliselt jõustatud keeld on ajale pisut jalgu jäänud.