20.03.2009, 00:00
“Kui ikka lapsest piast oled ülgeliha süen...”
Kui Kihnu mees nii hüljest tahab küttida, et seadust ei riku, peab ta püssi selga võtma ja Soome sõitma.
Sünnipäevajärgne päev. Kihnu külapoes on
ümmargusel laual taldrik praetud saiadega ja kaks taldrikutäit
värsket siiakala ja pakk tomatimahla, poolik pudel viina ja kaks pudelit
õlut. Kaks Kihnu meest, noorem ja vanem, istuvad laua taga ja
räägivad hüljestest.
“Tead, kuidas hüljes
paksu jää sisse augu teeb?” Noorem Kihnu mees puurib mind oma
siniste silmadega ja vanem Kihnu mees (sama sinistega) vaatab kavalalt.
“Ei tea.”
Noorem: “Hüljes on
jää all, paneb käpa vastu jääd, pöörleb nagu
puur, ja varsti on jääl auk sees.
Isegi siis, kui
jää on 60–70 sentimeetrit paks!”
Vanem
(kavalat ilmet säilitades): “Sia võta kua saia ning siiga
ning...”
Noorem: “Ega hülgepüük pole
naljaasi. Ükskord oli hallhülge poeg jääaugu servas, ma
läksin ligi. Äkki tuli vana hüljes hirmsa hooga august
välja – paar meetrit pikk ja mitusada kilo raske – lendas
mitme meetri kõrgusele ja hakkas hüpates mulle järele tulema.
Ega hüljes ei jookse nagu rebane, tip-tip-tip, mööda
jääd. Ta tuleb hüpates! Ma panin jooksu, nagu jalad
võtsid, ise tundsin, kuidas hambad otse mu selja taga plaksusid!
Lendasin näoli maha, nägu oli puhta verine. Kolm-neli korda
käisin käpuli. Ta võib sind hammustada ka!”
“Pääsesid ikka minema?”
“Ta
sööb su ära ka!” Noorem küünitab kahvliga
siiakala järele.
Vanem: “Hülgerasv on selline, et
kui sa ta korra ära sulatad, ega ta enam paksuks ei lähe. Paned
Lignoga segamini (Ligno on immutusvahend), tõmbad paadi üle. Ta
võtab nagu sellise kile peale, ta ei võta vett sisse mitte
üks raas!”
Kihnus on sajandeid hülgeid kütitud.
Kolhoosiajal, eriti 1960.–70. aastatel, mindi aga Kihnus küttimisega
liiale, hülged olid väljasuremise äärel ja 1980. aastaks
oli igasugusel hülgepüügil kriips peal.
Nüüd on hallhüljes Läänemeres kosunud (neid on siin
23 000) ja ka hülgeuurija Ivar Jüssi arvab, et kui Kihnu
mehed kütiksid mõnikümmend hallhüljest aastas, ei teeks
see hüljeste asurkonnale midagi. Oleks kindel arvepidamine
– praegu kütitakse niikuinii ja keegi täpselt ei tea.
“Kui mingid mandrimehed, kes hülgeid niisama
kõmmutavad, hakkaksid mingeid laskmislube küsima, ma saadaks nad
sinna, kust nad tulnud on! Aga kihnlane sööb hülge ära,
kasutab nahka ja kasutab rasva. Kihnlasega on teine jutt.”
Annely Akkermannil, Kihnu vallavanemal, on sel päeval kaks
pakilist asja. Oja Manni lehm lõppes ära, see tuleks Kihnust
Väike-Maarjasse loomade matmispaika saata. Ja kell kaks tuleb pidada
järjekordne eelarve kärpimise koosolek.
Aga esimene asi,
mida vallavanem teeb, kui ta on oma valge Land Roveri ukse vallamaja ees
plõmdi kinni tõmmanud ja majja läinud – hakkab
Uie-Matu Marega plaani pidama, kuidas Kihnu mehed seaduslikult hülgeid
saaksid püüda.
Et Kihnu mehed saaksid lasta aastas
mõnikümmend hüljest, selleks tuleb muuta looduskaitseseadust.
Hallhüljes, kes on praegu ohustatud ulukite teises kategoorias, tuleks
tõsta kolmandasse.
Tuleb kirjutada põhjendus, miks
seda teha, ja esitada see keskkonnaministeeriumile. Siis saab hakata arutama,
kes ja kui palju ja mismoodi neid hülgeid küttima hakkab.
Jüssi ütleb, et tema seadusemuutmiseks ettepanekut tegema ei hak
ka, pole tema huvides. Ja nüüd siis istuvad Annely ja Mare laua
taga, patakas soome- ja rootsikeelseid pabereid ees.
Soomes
taastati hülgeküttimine viis aastat tagasi. Soomes kütitakse
aastas 600 hüljest, Rootsis 300. Hülged on meil Läänemeres
niikuinii ühised, seetõttu on mõttekas seadused soomlaste ja
rootslastega ühtlustada.
“Oi! Ku ikka lapsõst
piäle oled seda liha süen...!” Lehe Mitta, põline Kihnu
mees, tuleb vallamajja tuludeklaratsiooni täitma, istub naiste
kõrvale juttu ajama. “Mia vahõtaks otsõ sialiha
ülgeliha vasta ää!”
Mare: “Sioksi
nuõrõmi inimesi ond küllgua, kellele ülgeliha maik
üldse mieldimte.”
Annely: “Issand, kudas mia sedä
seüä tahaks!”
Mitta: “No tal ond traani maik
juurõs. Aga kui sia olõd arjun sedä süemä, akkab
mieldimä!”
Mare: “Lähäb magusaks!”
Annely: “Ai-ai, kui iä, mia naapaelu tahaks! Kuerõga
kartulitegä ning pitsi viinaga, ette iä!”
Looduskaitsjad on mures, et äkki lastakse hallhülge pähe
mõni viigerhüljes ka maha.
Mitta: “See on
ilmvõimata asi! Hallhüljes on suure peaga nagu hobune. Ta on
teistmoodi hoopis! Ei-ei!”
“Ja küttida tuleb
edaspidi ilmselt ainult püssiga.”
Mitta: “Nii see
on jah. Aga võrguga oli vanasti kõikse kindlam. Püssiga
võib olla nii, et hüljes saab haavata ja läheb vee alla
ära. Hüljes on e r i t i tähelepanelik. Sa võid
talle minna 100–150 meetri kaugusele, aga kui sa hakkad püssi
välja võtma, ta on kadund kah.”
“Kas seda
muret ei ole, et tulevad mandrimehed ja teevad puhta töö?”
“Ei ole mõtet kartagi mitte!” hüüatab
vallavanem Akkermann
Mitta: “See hülgepüük on
nii peenike asi. Sa pead nii paljusid asju teadma ja silmas pidama.
Õiged nõksud saad alles mitmekümne aastaga
selgeks.”
Annely: “Kui sa räägid selle Soome
hülgeküti Pellase Stefaniga, ta ütleb, et nemad küll oma
kvooti täis ei püüa. Katsu sa neid hülgeid püüda,
see pole nii lihtne.”
Mare: “Selleks peab vaba aega
olema, peab jälgima jää liikumist, vaatama, et kuu ei
paista, ning panema tähele mitmeid teisi loodusmärke. Missugusel
mandrimehel on siin aega kaks nädalat oodata õiget ilma.
Ühe-kahe päevaga ei tee midagi!”
Mitta: “Mul
oli pinginaaber – August Vesik (kihnlastele Naada Kusti). Ta oli
noor mees sel ajal veel.
Läksid jää peale
hülgeid püüdma. Õhtu tuli kätte, 20 kraadi oli
väljas külma, jää hakkas triivima, nad ei saanud enam
tagasi. Päevaks läksid, nädal aega olid ära. Ja tänu
sellele, et koer oli kaasas, see päästis nende elu. Koer on ju soe!
Triivisid Riia laevatee äärde välja. Seal said puksiiri peale.
Ometigi lennuk otsis, neil olid hallikad riided, nendega nad
lehvitasid, ei midagi.”
“Isu ära ei
võtnud?!”
“Ega see isu ära ei võta
– kui sa oled selleks sündind...”
“Ja mis
selle hülgelihaga siis tehakse?”
Mitta teeb
jopenööbid lahti ja paneb mütsi laua peale. Nüüd
läheb pikemaks jutuks.
“Liha pannakse potti ja keedetakse
tund-poolteist.” Mitta vaatab silmanurgast mu poole, aga pead ta e
i keera. “Ega see hülge keetmise lõhn paljudele ei
meeldi.”
Mare: “Kui keegi hülgeliha keedab, siis on
terve Kihnu peal tunda!”
Mitta: “No ja siis pannakse
koorega kartulid lihale peale, enam-vähem ühesuurused, et keeks
korraga ära. Ja kui kartulid on keend, valad suurema vee ära, natuke
jätad. Paned soola juurde ja kui sööd, kastad liha soolase
vedeliku sisse ning... Eriti hea on soojalt. Natuke pekiriba peaks ka
külges olema, siis on liha mahlasem. Ja sibulat ja pipart ja
loorberilehte. Ei no asjalik asi ikka!
Pehmem kui tavaline
loomaliha!”
Mitta ajab selja sirgu ja neelatab, elab oma juttu
väga sisse.
“Kas on mingi kindel aeg, millal
süüakse, jõululaupäeval ja suurel reedel?”
Mitta: “Suurõ riede ning... jõulu kolmanda
pühä, siis kui ülgesi parajutõ ond.”
Mare: “Kui kihnlane talve jooksul üks-kaks korda isu
täis sööb, siis talle aitab ka!”
Külapoe juures ümmarguse laua taga käib aga jutt omasoodu.
Vahepeal tuleb üks punaste põskedega mees uksest sisse,
võtab ühe õlle, istub akna alla ja räägib pika
jutu, millest mina midagi aru ei saa. Niipalju saan, et jutt käib
hüljestest.
Noorem Kihnu mees: “Võta saia ning
siiga kua!”
Vanem mees (järjest kavalamaks tema nägu
läheb): “Üks mees rääkis kunagi laevas, et tema ei
võta hülgeliha suu sisse. Aga kokk oli hülgeliha
hakklihamasinast läbi aand ja praadis suure hunniku kotlette. Meestele
ütles, et kotletid on karulihast. See mees, kes hülgeliha ei
söö, vitsutas kotlette, nii et rasv jooksis sorinal mööda
põski alla.”
Noorem: “Võta, võta!
Kas ei sünnü seüä või?”
Vanem:
“Kui ülged nähä tahad, tule teesenädali teese
puõlõss tahakohe, siis tuul kieräb, aab iä liikma
ning...!”
PS Praegu on nii, et kui kihnlane tahaks
seaduslikult hülgeliha saada, peaks ta minema Soome ja ostma
hülgelaskmisloa. Kihnlase jaoks on see absurdi tipp.
Art Leete,
etnoloog:
Kui Kihnu naistel on käsitöö, siis meestel peab ka olema mingi tegevus, mis on nende jaoks ajalooliselt oluline. Hülgepüüki annab ju reglementeerida, selles ei tohiks olla mingit küsimust.
Oleks täiesti loomulik, et Kihnu mehed saaksid küttida teatud arvu hülgeid, kui see on nende jaoks oluline ja nad seda tahavad ja kui see hülge populatsiooni ei ohusta. Põliselanikkonna traditsiooniliste tegevuste tunnustamine on maailmas tõusuteel.
Aleksei Lotman,
Riigikogu liige:
On avalik saladus, et Kihnu saarel on hüljest söödud ka kõigi nende keeluaastate vältel. Mulle tundub, et selline tavapraktika ja riikliku normi aastaid kestev vastuolu ei tule riigile just kasuks.
Seega tuleks kas a) hakata lõpuks seda keeldu tõsiselt jõustama või b) legaliseerida see vahepeal põranda alla surutud traditsioon. Kuivõrd hallhülge asurkond on ikkagi tasapisi kasvamas, võiks sedastada, et varem asjaomane, kuigi ehk mitte väga jõuliselt jõustatud keeld on ajale pisut jalgu jäänud.
etnoloog:
Kui Kihnu naistel on käsitöö, siis meestel peab ka olema mingi tegevus, mis on nende jaoks ajalooliselt oluline. Hülgepüüki annab ju reglementeerida, selles ei tohiks olla mingit küsimust.
Oleks täiesti loomulik, et Kihnu mehed saaksid küttida teatud arvu hülgeid, kui see on nende jaoks oluline ja nad seda tahavad ja kui see hülge populatsiooni ei ohusta. Põliselanikkonna traditsiooniliste tegevuste tunnustamine on maailmas tõusuteel.
Aleksei Lotman,
Riigikogu liige:
On avalik saladus, et Kihnu saarel on hüljest söödud ka kõigi nende keeluaastate vältel. Mulle tundub, et selline tavapraktika ja riikliku normi aastaid kestev vastuolu ei tule riigile just kasuks.
Seega tuleks kas a) hakata lõpuks seda keeldu tõsiselt jõustama või b) legaliseerida see vahepeal põranda alla surutud traditsioon. Kuivõrd hallhülge asurkond on ikkagi tasapisi kasvamas, võiks sedastada, et varem asjaomane, kuigi ehk mitte väga jõuliselt jõustatud keeld on ajale pisut jalgu jäänud.