Kui Mari Tarand räägib, siis õhk väreleb õrnalt

Harva, kui hea rääkija kirjutab. Aga veel harvem, kui raamat liigutab nii, et loed seda aeglaselt, ettevaatlikult, nagu kartes liiga kiiresti edeneda ja kuhugi välja jõuda. Sest lõpus on teadagi mis - lõpus on lõpp.

Mis tunne on olla geeniuse vanem õde? Mis tunne on kasvada ühes korralikus peres koos varaküpse noorukiga, kellest saab oma põlvkonna hääl - luuletaja ­Juhan Viiding?

Mari Tarandi raamat oma vennast Juhanist "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga" (Ilmamaa 2008) on nii täis armastust ja aegade taha ulatuvat hella hoidmist, et toob pisarad silma. Vaikset aega, sooja suveõhku, avatud aknaid, tuules lehvivaid kardinaid ja mändide lõhna.

Ma sain sealt teada asju, millest ma kunagi polnud lootnud ega unistanudki teada saada - et miks oli naisel käes ja seljas ja jalas, miks isa kümme aastat tagasi kodust ära läks, ja mida isa ja ema teises toas tegid, kui lapsed magasid. Mari aitas mind luuletuste sisse, kuhu kunagi ju kedagi ei lasta.

Minu jaoks on Mari Tarand igavene hääl raadios: eksimatult isikupärane, hele ja natuke värelev, intelligentne, mõistev, vahel heatahtlikult irooniline, aga mitte kunagi kuri ega ülekohtune. Eesti keelest võib ja tuleb lõputult rääkida, elame ju kõik selle sees palju rohkem kui ükskõik kus mujal. Eesti keel ongi meie päris riik. Me sünnime eesti keele sisse ega saa sellest enam kunagi välja. Meie ise olemegi eesti keel, sest ilma meieta seda keelt ei ole.

Mari Tarand on ka nagu eesti keel - armastav, õrn, hell. Kuidas kasvavad head inimesed ja kuidas neid kasvatatakse?