VÄGIVALLA ASEMEL TRAPETS: Loone Ots ütleb, et tema koolikatsete raamatus on omajagu mänguilu. Selle asemel, et lapsed arvutist või telekast seksi ja vägivalda õpiksid, saavad nad raamatust lugeda trapetsi, rombi ja ühiskonna kohta. Annika Haas

Leia palun vastused järgmistele küsimustele.

Mida mahub ühte kasti kõige rohkem, kas liitriseid piimapakke, poolekiloseid kohvipakke, sajagrammiseid teepakke või viie lehega nätsupakke?

Mis ei sobi ritta – kassikakk, sinikaelpart, püü, teder, metsis, rukkirääk, rästas.

Jätka tähejada: LRLRLLRRLLRRLLLRRR18 ... ... ... ... ... ... ...

Vällamägi asub Võrumaal. Kuidas on Vällamägi võru murdes?

Sa ei tea vastuseid? Juhe jooksis juba kokku?!

Häbilugu – järelikult pole sul algkooli asja! Need ülesanded pärinevad raamatust “Kuidas last kooliks ette valmistada”. 6–7aastased koolieelikud valmistuvad neid lahendades esimese klassi sisseastumiskatseteks!

Täielik nonsenss!

“See on täielik absurd! Nonsenss kuubis!” põrutab kuuese poisi ema Elo. “Sirvisin seda raamatut ja sain šoki – kas tõesti pean lapsele enne kooli sellise tarkuse pähe taguma?!”

“Pigem on see nali,” märgib ­Margus, kelle seitsmene tütar läheb sügisel samuti kooli. “Ilmselt tahab autor lihtsalt furoori tekitada, sest pole ju mõeldav, et seitsmeaastane teeb vahet trapetsil ja rombil ning teab, kus täpselt asub Jõgeva linn.”

“Ja milleks ta peakski selliseid asju teadma? Selle baasilt, kas laps teab koolikatsetel oma riigi lipuvärve või tuntud näitlejate perekondi, ei saa ju ometi otsustada, kas temast saab tulevikus insener või poliitik!” kostab kolmas lapsevanem.

Neljas kiidab aga raamatut taevani: “Väga hea kogumik olulisi ülesandeid! Andis pildi, mida katsetel küsitakse, ning saime lapsega kodus enne harjutada.”

Koolikatsed Tallinna ja teiste suuremate linnade koolides on selleks kevadeks juba läbi, kuid kired katsete teemal ei vaibu. Kas peab lapsi drillima raamatu järgi, et need pääseksid eliitkooli?

Igatahes tuleval aastal võtavad sajad vanemad taas kätte raamatu “Kuidas last kooliks ette valmistada” ning kukuvad kiruma eliitkoole või siis raamatu autorit Loone Otsa.

Kes on kirgi kütva raamatu autor?

Proua Ots saabub kohtumisele noorusliku ja säravana.

Ta on filosoofiadoktor, didaktika õppejõud ning Tartu ülikooli lektor. Kuulub lastekaitseliidu vanematekogusse ning on kahe lapse ema – üks lõpetab põhikooli, teine läheb tuleval aastal algkooli.

“Kuidas last kooliks ette ­valmistada” on Otsa kolmas raamat ja nägi trükivalgust mullu kevadel. Aasta varem ilmus “Juba kooli! Kuidas last kooliks ette valmistada” ning tänavu tuli värskeima trükisena “Harjutusi laste lugemisoskuse edendamiseks”.

Karmide ülesannetega raamatu eessõnas kirjutab Ots, et loodab raamatuga põnevust ja pinget pakkuda nii lastele kui ka nende vanematele. Et neil oleks koos tore ülesandeid teha.

Mis selles siis halba on, kui vanemad juba varases eas raamatu abil laste intelligentsi arendavad, ei saa Ots aru. “Lapsed õpivad praegu teleri ja arvuti vahendusel seksi ja vägivalda. Õppigu siis parem juba trapetsit!” ütleb ta.

Tegelikult olevatki ülesandekogu mõeldud pigem vanematele, et suunata neid lastega koos midagi kasulikku tegema. Ots räägib, et vanemad küll armastavad oma lapsi, kuid aega nendega tegelemiseks napib. Sest tuleb töötada, karjääri teha. Kui isa või ema lööb raamatu lahti, küsides endalt, “kas mina saan 1. klassi sisse?”, on raamatu eesmärk täidetud.

Raamat valmis hoopis protestiks

Loone Otsa sõnul lähtub raamat alushariduse riiklikust raamõppekavast. See tähendab, et ülesanded ei tohiks üle jõu käia. Autor viitab, et uuringute järgi olevat laste intelligents 1970ndatest mitu korda kasvanud. “On elementaarne, et laps oskab kooli minnes lugeda ja kirjutada, mitte ei õpi esimeses klassis a-tähte.”

Raske õppustel, kerge lahingus (“ja kooliminek on ju tegelikult lahing!” ­ütleb Ots) – kui raamat sisaldab samu ülesandeid mis katsetel, ei ehmu laps katsetel ära. Eessõnas pole siiski sõnagi sellest, miks Ots tegelikult selle raamatu kirjutas. “Ma lootsin, et see jääb mu suureks saladuseks,” muigab ta, “aga tundub, et pean saladuse teile avaldama.” Koolikatsed olevat üleüldse ebaõiglased ja näitavad haridussüsteemi vildakust.

Ots: “Ühel poisil jäi Miina Härma gümnaasiumisse saamiseks pool punkti puudu. Vaadati, kus ta testides eksis. Seal oli ülesanne: lehm, kass, koer, hiir – mis ei sobi loetellu? Õigeks loeti hiir – ainus kahjur. Aga oleks võinud vastata ju ka lehm – ainuke laudaloom. Poiss tõmbas maha kassi. Ta leidis, et kui kass ära võtta, saavad teised loomad omavahel hästi läbi!” Jabur, kuid just selliste ülesannete vastuste baasil pannakse koolikatsetel paika lapse edasine elu.

Selle poisi vanemad käisid Miina Härma kooli direktori juures asja õiendamas. Direktor sai ülekohtust aru ning ­otsustas poisi kooli vastu võtta. Vanemad aga leidsid, et nii jäiga hindamiskorraga kool neile ikkagi ei sobi ning poiss astus hoopis teise kooli!

Otsa arvates peaks iga laps saama sellesse kooli, kuhu tahab, tehku kool kas või kümme esimest paralleelklassi! Kui see ei ole võimalik, tuleb tema arvates tõsta kõigi koolide tase nii kõrgele, et lapsel poleks vahet, kuhu kooli astub.

Siin on ainult üks probleem – õpetajate arv ja tase. “Kui õpetaja elukutse tõuseks au sisse, ei peaks lapsed ilmtingimata Rocca al Mare kooli pürgima. Mustamäe 500 õpilasega koolis saaks sama hea hariduse,“ ütleb Ots.

Proual on juba mitu uut mõtet soolas. Tulekul on visuaalse kirjaoskuse raamat, mis aitaks lastel piltidest aru saada, ning sotsiaalse suhtluse raamat, mis õpetaks hädasolijat aitama ning vajadusel abi paluma.