Kes neid kõiki enam teab! Peeter Poom (ettevõtja Tallinnas) ei oskagi esimese hooga öelda, kas Juri Andropov käis 1973. aastal nende või naabrite juures. Foto: Tiit Blaat

20. veebruari 1987 vaatas kümmekond ajateenijat Tuulas õhtust uudistesaadet Vremja, teiste hulgas Peeter Poom, tollal 23 aastane Järvamaa poiss. Poisid olid kaheks nädalaks roodust spordilaagrisse saadetud, sest suusavõistlused olid tulemas. Õhtune Vremja vaatamine oli ka siin kohustuslik, selle mööndusega, et telekatuppa ei mindud lauldes ja rivisammul nagu polgus.Vremjas näidati, Mihhail Gorbatšov oli külaskäigul Eestis. Surus Karl Vainoga kätt, asetas kuskile lilled, rääkis rahvahulkadega perestroikast…

Äkki ehmatas Peeter poolsurnuks – mida! Gorbatšov tuleb välja

tema koduuksest, kõnnib mööda aiateed värava poole ja Peetri maja on Gorbatšovi selja taga!

Peeter kargas püsti: Ja živu tam! (ma elan seal!) Eta moi dom!

Poisid vaatasid, mida kuradit, Peeter on endale treenis liiga teinud, ütlesid, et mine maga ennast välja, sa oled ju peast päris soe!

Hommikusse trenni jättis Peeter kus see ja teine, jooksis postkontorisse, tellis kaugekõne, ja sai õe Anne telefoni otsa.

„Tere! Räägi, mis teil seal kodus toimub?“

„Ei midagi!“ vastas Anna rahulik hääl. „Mihhail ja Raissa käisid külas!“

Peetri elu sõjaväes muutus totaalselt. Ülemused pakkusid Peetrile paguneid. Käsutada enam ei julgenud, hommikul üles ei ajanud, lasksid puhkusele…

Avalehele
7 Kommentaari
Loe veel: