„Istute trammi ja tulete Võidu väljakul* maha,“ õpetab Urve Läänemets (72) telefonitsi, kuidas temaga kokkusaamisele tulla. Ja hoiatab: „Ega minuga rääkimine teie reputatsioonile hästi ei mõju. Mina iga moe peale kübarat ei kergita!“

Hallid lühikesed juuksed, pika keti otsas suur ripats, lauale sätitud paberipakk, ootab Läänemets tulijat Muusikaakadeemia esimesel korrusel. Tema käepigistus on soe ja jutt kiire, kohati jõulisi noote võttev.

„Ma olen šokeeritud! Arutelu ei ole ju. Sõim on! Kui öeldakse, et lapsele ei ole vaja kaerajaani ega koolivalmidust, siis...“

Läänemets on sattunud suure pahameeletormi keskmesse. Juba mitmendat korda elus.

Avalehele
55 Kommentaari