Kui neiust sirgub naine

Olin Los Angelesse kolimisest saati imestanud värviliste ja kohevate ballikleitidega kaubitsevate poekeste külluse üle linna­osades, kus tänavatel on rohkem kodutuid kui potentsiaalseid kleidiostjaid. Ühel päeval korraldati aga meie kolmekordse kivimaja katusel väike pidu majaelanikele, kellest enamik on ladinaameeriklased, ning nii sain lõpuks vastuse oma küsimusele, kes neid kleite ometi ostab ja kuhu nendega minnakse.

Üks Hondurasest pärit pereisa imestas esiteks vastu, et kas meie, eestlased, ei peagi siis quinceanos’t ja rääkis siis, et niiviisi kutsutakse tütarlapse 15. sünnipäevapidu. Ladina-Ameerika kultuuris tähistab see sündmus väga tähtsat etappi noore tüdruku elus – neiust sirgub naine.

Järgmisel päeval võtsin ette jalutuskäigu LA all-linnas, kus ühel tänaval asetseb kõrvuti üle kahekümne ballikleidipoe. Vikerkaarevärvilisse vahusesse kleidimerre uppunud butiigid olid tol päeval uudistajatest tulvil: otsiti sobilikke peorõivaid kooli lõpetamiseks, pulmadeks, leeriks, ristimiseks, sünnipäevaks ja teisteks pidulikeks sündmusteks.

Mingil põhjusel on printsessikleidid valmistatud peenepihalistele mannekeenidele, arvestamata ladina naise üldiselt lopsakamat kehakuju. Seetõttu on poes palgal ka professionaalne õmbleja, kes võtab kliendilt mõõdud, et välja valitud kleit kandja kehatüübile sobivaks kohendada. Kleitidega varustavad poode kohalikud vabrikud ning kui poest sobivat tegumoodi või värvi ei leia, saab meelepärase endale tellida, kasutades kleidifirmade kataloogi abi.

Astunud sisse järjekordsesse värvidemöllu, märkasin proovi­kabiinide juures kaht noort tüdrukut, ühel seljas säravvalge pärl­tikanditega õhtukleit. Oletasin, et kleit on kindlasti quinceanos’e tähistamiseks. Tuli aga välja, et tüdrukud on õed ning et üle 700 dollari maksev kleit ostetakse kahe peale: vanemale õele leeripäevaks ning aasta nooremale tema 15. sünnipäevaks. Kuna ühe pere tüdrukute tähtsad päevad langesid samale kevadele, ei saa perekond kahte eraldi kleiti lubada ning valitakse kleit, mis sobib nii kirikusse kui ka peosaali.

Küsisin, mida tehakse hinnalise kleidiga hiljem, pärast pidustusi, ning tüdrukutega kaasas olnud vanaema tõdes, et suurt ei midagi – tema kunagiseks quinceanos’eks õmmeldud uhke kleit seisab mälestusesemena tänini puutumatult kummutis.

Ladina-Ameeriklaste quinceanos

Quinceanos’e tähistamise traditsioon pärineb 18. sajandi alguse Mehhikost, mil tollane frankofiilist president Porfirio Diaz selle Prantsusmaa õukonna debütandiballi eeskujul algatas.

Prantsuse õukonnakultuuri eeskujul kuulusid juba tollal peo juurde valss ning chambelan – noormees, kes on peoõhtul sünni­päevalapse kaaslane. Quinceanos’e mõtteks on sümboolne hüvastijätt lapse-eaga ning avalik vihje kogukonna noormeestele, et neiu on jõudnud naiseks võtmise ikka. Kui veel paar põlvkonda tagasi järgnesid quinceanos’ele seetõttu enamasti kohe kihlus- ja pulmapidu, on tänapäeva tüdrukute ambitsioonid enamasti siiski teistsugused.

Quinceanos on oma korralduselt väga tseremoniaalne. Kuna enamik ladinaameeriklasi on roomakatoliku usku, siis sisaldavad pidustused ka teatud tüüpi religioosseid toiminguid. Enne peoõhtut minnakse kirikusse, kus sünnipäevalaps kinnitab perekonna, sugulaste ja sõprade juuresolekul oma usku, mis on tunnistuseks tema vaimsest küpsusest. Kingitusteks on tavaliselt religi oossed sümbolid, nagu roosikrants, piibel, rist või skepter, kuid kombeks on kinkida ka uhkes kleidis ja elusuuruses laps-nukke, valmistamaks noort neidu ette tulevasteks emarõõmudeks.

Pärast tseremooniat kirikus suundutakse tüdruku vanemate koju või üüritud peosaali. See, kui uhkelt pidu on korraldatud, sõltub aga enamasti ristivanemate majanduslikust ning sotsiaalsest staatusest. Ristivanemad ja eriti ristiisa mängivad kogu päeva korralduses tähtsat rolli, võttes enda peale kogu vastutuse peo õnnestumise eest. Ristiisale on pidu märgiks sellest, et ta on edukalt täitnud kiriku ees oma kohustuse ristitütre religioosse kasvatuse juhendajana.

Pidulik vastuvõtt sarnaneb suures osas traditsioonilise pulmavastuvõtuga. Quinceanera saatjaskonna olulisemad liikmed on ristivanemad ning chambelan, kelle ülesanne on sünnipäeva­laps avavalsiks põrandale viia. Chambelan annab seejärel pärast paari tantsusammu neiu üle isale või mõnele teisele tüdruku meessoost lähisugulasele ning viimased keerutused kuuluvad peopere­mehest ristiisale.

Unistuste elluviija Magdalena Suazo

All-linna melust ja kaubitsemisest eemal, ühel vaiksel kõrvaltänaval, märkan silti „Stacy & Kathy Bridal”. Sisse astudes olen rõõmsalt üllatunud: tegu pole järjekordse uhkeid kleite pilgeni täis topitud äriga, vaid hoopis eheda õmblusateljeega, kus mannekeenide seljas olevatele kleitidele on tolmu kaitseks kiled ümber mässitud ning nähtaval on õmblustarbeid, kangaülejääke ja muud iseloomulikku.

Õmblusmasina tagant tõuseb püsti noor naeratav naine – ateljeeomanik Magdalena Suazo (29), kes on erinevalt all-linna kleidiäride müüjatest nii suuteline kui ka valmis minuga inglise keeles vestlema. Pärast kahte aastat kestnud õmblustehnoloogiaõpinguid Hondurases kolis Magdalena koos perega LAsse eesmärgiga suuremas linnas oma äri rajada. Ettevõtliku tüdruku sõnul polnud selles midagi keerulist: õmblusmasin oli juba olemas ning kui tulid esimesed tellimused, läks kõik edasine sujuvalt.

Magdalenalt saab tellida kleite mis tahes üritusteks, kuid enim tellitakse neid kooli lõpetamisteks, pulmadeks ning loomulikult quinceanos’eks. Sel päeval oli Magdalenal parasjagu käsil pulmakleidi õmblemine. Kui 15. sünnipäeva kleidi puhul ei tule kõne allagi kasutada recycling-meetodit, siis pulmakleidi puhul küll. Magdalena oligi ostnud kostüümipoest heas korras suurenumbrilise kleidi ning kuna pruut on väga väikest kasvu, jätkub kangast ka väikese boolerojaki jaoks.

Taolised leidlikud ja samas lihtsad lahendused ning professionaalne ja kiire nõelatöö on kindlustanud noorele õmblejannale ustava klientuuri ja hea maine. Kangad ja muu õmblustööks vajaliku saab Magdalena LA all-linnas asuvatest, 90. blokist koosneva moetänava (fashion district) kangapoodidest ning ühe kleidi valmisõmblemiseks, alates proovidest kuni lõpptulemuseni, kulub Magdalenal tavaliselt kolm päeva. Kliente on naisel piisavalt, sest kleitide hinnad on taskukohased ning kindlasti odavamad kui suurtes kaubamajades.

Parajasti siis, kui Magdalenaga vestlesin, astus ateljeesse ema koos kahe tütrega. Vanemale oli vaja kleiti põhikooli lõpupäevaks. Magdalena pani kliendid istuma pehmetesse tugitoolidesse, mille esisel laual lebasid virnas moekataloogid, piltidel numbrid peal. Tegelikult polnudki need päris kataloogid, vaid kaustad Magdalena enda kogutud ajakirjaväljalõigetega pulma- ja peoajakirjadest. Need võimaldavad kliendil valida endale meelepärase tegumoe ja värvi.

Mõnekümne minuti pärast olidki naised oma esialgse valiku teinud ning palusid Magdalena appi arutama. Tüdruk oli välja valinud õhtukleidid paljastava seljaosa ja pika säärelõhikuga. Ema näitas näpuga fotodele ning küsis tegumoodide hindu, mis osutusid 200 ja 400 dollari vahel kõikuvaiks.

Magdalena soovitas aga vihjamisi nii esi- kui seljadekolteed natuke kahandada, et kleit modellist veidi erinevate kehavormidega tüdrukul seljast maha ei libiseks. Tüdruk otsustas dekoltee vähendamise asemel hoopis laiade, risti üle selja jooksvate trakside kasuks. Magdalena kirjutas seejärel üles piltide numbrid ning numbrite taha selgituse, millist osa pildil olevast kleidist lõike tegemisel arvestada, ning leppis kokku aja, mil ema ja tütred tulevad kangast valima.

Ameeriklaste sweet sixteen

Ameeriklastel on mehhiklaste quinceanos’e vasteks sweet sixteen, mille suurejooneline tähistamine on praegu teismeliste tüdrukute seas ülipopulaarne. Nii näiteks kajastab muusika- ja meelelahutuskanal MTV uhkemaid sünnipäevapidusid saates „My Super Sweet Sixteen”.

Sweet sixteen’i ja quinceanos’e ühine tava on kinga­tseremoonia: sünnipäevalaps istub toolil ning talle läheneb vanaisa või isa, kes kannab padjal kõrge kontsaga kingi, et need noorele neiule jalga aidata. Mõnikord asendatakse kingad sünnipäevalapse soovil ka tiaaraga. Mõlemal peol sümboliseerib see akt jällegi tütarlapsest naiseks muutumist.

Sweet sixteen’i peod ei näe enamasti ette ühtki religioosset tseremooniat. Seevastu on ürituse tähtis osa küünalde süütamise tseremoonia. Igal kuueteistkümnest küünlast on oma olulisus – esimest hoiavad tüdruku vanemad, teist vanavanemad, kolmas, neljas, viies ja kuues küünal kuuluvad teistele sugulastele. Seitsmes kuni neljateistkümnes on sõpradele ning viieteistkümnes parimale sõbrale. Viimase, kuueteistkümnenda leegi süütab aga poiss-sõber või peoõhtu kaaslane.

Ameeriklaste pidudel jääb tavaliselt tantsimata ka avavalss. Selle asemel esitab neiu tihti koos saatjaskonnaga või kaaslasega kahekesi enne välja mõeldud tantsukava mõne popmuusika hiti saatel. Õhtu lõpuks näidatakse suurelt ekraanilt video- või fotomontaaži tüdruku beebieast kuni tema 16. eluaastani, lõpupildiks tavaliselt vahetult enne peo algust tehtud foto.

Mari moeblogi: http://mariaviidalepp.wordpress.com