Kui nüüd Kalev koju jõuab...
Puistas pillas raudamehi
Lademesse lagedalle,
Viskas vaenlast vankumaie,
Pärast pakku põgenema
Surnukaared katsid nõmme,
Nii kui heinaniidu maada,
Rahe raatmaa radasida;
Vereloigud lagedada
"Kalevipoeg", 20. laul, värsid 346-351.
(Eesti Kirjanduse Selts, 1935)
Nii talitas Kalevipoeg ristirüütlitega, kes tahtsid meid integreerida Euroopa kultuuri- ja õigusruumi. Pärast Madisepäeva lahingut aastal 1217, milles Lembitu hukka sai, muutusimegi kristliku Euroopa osaks.
Paraku oli eestlaste elujärg seal vähemasti järgmise 700 aasta vältel väga vilets ja kui 19. sajandil hakati eesti rahvuse asja ajama, tegid Kreutzwald, Jakobson ja Koidula oma rahvuskaaslastele selgeks, et enne oli vabaduse- ja valguseaeg, aga ristirüütlid aheldasid meid pimedusse: "Mu isamaa, nad olid matnud / sind raske, musta kattega..." (Koidula)
Rist oli võõraste värk, jõuga peale sunnitud. Sakslastest pastoritega polnud eestlastel head klappi, veel 1905. aastal pidasid need endid üsna näruselt ülal - vaatasid, et talumehed ikka tublisti peksa saaks. Eks neid oli mäsu käigus ka vahel kotti topitud - talurahvas arvas, et linnameeste käsk pastoreid boikoteerida tähendab: poe kotti! Nii oli päris loomulik, et kui 1918. aastal oma riik tuli, lahutasid tublid rahvuslased selle kohe kirikust ära.
1930ndail "rahvusterviklikkuse" ajastul tekkis täitsa kopsakas ajalugu heroiseeriv kirjavara, mis "Issanda koeri" (Enn Kippelil oli sellenimeline romaan, 1938) kuigi heas valguses ei näidanud.
Metsanurk (romaani "Ümera jõel" loeti ka nõukogude koolis), Hindrey, Mälk ja teised lõid kaasakiskuva pildi isandlikest eestlastest (Mälgu romaan "Läänemere isandad", 1936), kes ilma ristiusu jumalata ennast paganama hästi tundsid. Hakati kogunisti ristita taarausku (taas)elustama.
Tõsi, aumärgiks oli rist hea küll. Eesti soldatid olid Vene armees harjunud riste rinda saama, neid oli ka Vabadussõja juhtidel. Nii polnud midagi kummalist selles, et Vabadussõja aumärk just rist oli.
Ristid pandi sageli ka vabadussõja mälestusmärkide otsa, aga enamasti olidki need hukkunute mälestamise sambad, kus rist omal kohal nagu surnuaiaski.
Kõige ilusam oli rist rahva silmis nõukogude ajal, sest siis oli see keelatud, rist oli vastupanu märk.
Keskkooliõpilased käisid jõulude ajal ikka kirikus - kui just õpetaja ukse peal ei passind. Koos vabadusega tuli ristide taastamine. Stalinismiohvrite risti püsti ajamine Pilistveres oli väga uhke ettevõtmine, pastor Vello Salumi vabadusjutlus sealsamas kõrval kirikus üldrahvalik ühendav kogemus.
Vabaduse saabudes käis Lennart Meri välja uue ajaloonägemuse: meil olid juba 12. sajandist paavstiga lepingud, oleme iidsest ajast kristliku Euroopa osa - Maarjamaa. Mõistagi oli see vaade poliitiliselt viljakas. Tema loodud Maarjamaa rist on kõrgeim välismaalastele antav aumärk, paganliku maailmavaate esindaja Jaan Kaplinski on talle seda avalikult pahaks pannud. Nooremad ideoloogid on kogunisti leidnud, et ka meie lipul peaks rist olema, siis läheks Eestil paremini.
Nüüd on meil suur rist Vabaduse platsil, sama kõrge kui tema kõrval asuvad uhked eestiaegsed majad. Liiga suur, proportsioonist väljas, kurdavad arhitektuuriteadlased. Ei tea, kas Vabadusrist samba otsas on ikka õiges mõõdus, muretseb õhtuses telefonikõnes "vabariigi laps" Hellar Grabbi.
Justkui surnuaed, pelgab m&otild e;ni. Klaasist rist - see on ju nagu veinipudel, ütleb veinilauas tunnustavalt riigi-, veini- ja vasaramees Jüri Tamm.
Suures heitluses risti pärast osales hoolega rahvas. Anti tuhandeid hääli poolt ja vastu, poolt natuke rohkem. Sest tundus, et kui me ei saa oma monumenti nüüd, ei saa me seda kunagi.
Intelligentlikult kõhklevad kunstnikud jäävadki vaidlema. Pealegi valitses pärast pronksmehe ära viimist sambavaakum.
Värsked uuringud kinnitavad, et oleme Euroopa uskmatuim rahvas. Meile on paganlik Kalevipoeg olnud ikka omam kui raudmeeste toodud rist. Toompea on meie rahvusmütoloogia järgi teatavasti vana Kalevi hauaküngas, ema Linda (kelle kuju juurde on seal kogu iseseisvusaja käidud pärga panemas) kokku kantud. Kui kangelane nüüd peaks Põrgust koju pääsema ja tahab isa hauale ja ema kuju juurde minna, on tal rist risti jalus. Kardetavasti jääb talle siis mulje, et ta on valel poolel võidelnud - nagu nii paljud teisedki eesti mehed. Viimati põrutab kogemata Filtri teele ja võtab Ümera mehed kah kaasa.
Kuidas me Kalevipoja ja iseenda ristiga lepitame, selles on küsimus. Kas õpime ennast nüüd ristiinimesena tundma? Kas võtame selle omaks, käime selle all mõtisklemas ja näitame uhkusega külalistele? Tunneme, et see ongi meie vabaduse kuju ja vorm ning anname talle oma südames tundelise sisu? Või võõrastame kui ühe ajahetke poliitiliste võitluste sünnitatud kimääri?
Sellele küsimusele suudab vastata ainult aeg. Kõigepealt vaatame, mida kirjutab uuest ristist Päevalehe kolumnist Jumal.
