Kui Taisse sõideti kuue ümberistumisega...
Esimene Euroopa lennufirma teostatud kommertsreis Ameerika
Ühendriikidesse, Brommast Stockholmis New Yorki (17. septembril
1946), võttis aega 25 tundi. Lennuk tegi kolm vahemaandumist –
Kopenhaagenis, Šotimaal Prestwickis ning Ganderis Newfoundlandil.
Võrdluseks, et tänapäeval võtab lend aega 8 tundi ja 30
minutit. Mõnes mõttes oleme muidugi arengus tagasi läinud
– Concorde ületas selle vahemaa kolme ja poole tunniga. Väike
DC4 lennuk oli aga selliseks lennuks väga tülikas, peale reisijate
pidi pardale mahtuma ka kapten, teine piloot, navigaator, telegrafist, mehaanik
ning stjuuardid või stjuardessid.
New Yorki lendamisele
järgnes peagi teisigi pikamaalende, millest üheks populaarsemaks
kujunes nn rohutirtsu marsruut –
Kopenhaagen-Zürich-Rooma-Damaskus-Basra-Karachi-Calcutta-Bangkok.
Tänapäeval kestab lend aga “ainult” 10 tundi 55 minutit.
Piloodi elukutsest sai väga kiiresti unistuste amet ja
selliseks on ta ka inimeste kujutlustes läbi aastate jäänud.
Ilmselt mõjub siin ahvatlevalt tunne olla maadeavastaja ning liikuda
omamoodi kosmopoliitses maailmas. Ent mis tegi töökoha lennufirmas
ahvatlevaks möödunud sajandi keskel? Lendurid said
võimaluse näha teisi maid. Vähesed olid käinud maailma
suurtes linnades, vähestel oli üldse olnud võimalus käia
välismaal. Nii et lennundus ja lendamine olid samas kategoorias sci-fi
kirjandusega. Saabudes tänapäeval tagasi mõnelt
tööreisilt, olen huviga vaadanud: kui paljudel kaasreisijatel on
keegi vastas, või lahkudes – kui paljudel on saatjad. Toona aga
kogunesid sugulased rühmadena lahkuvale lennukile lehvitama. Mõned
stjuardessid on meenutanud, et kui saabusid töölt koju, ootas neid
elutoas terve rühm ema sõbrannasid, kes maailmaränduriga
kohtuda soovisid.
Hoolimata elukutsega kaasnenud glamuurist oli
stjuardessi töö siiski raske. Nende vahetus võis kesta rohkem
kui 24 tundi. Tänapäeval seostub stjuardessiga
lennuohutusvõtete demonstratsioon, toidu- ja joogikäru. Poole
sajandi eest oli tegemist tunduvalt suuremate väljakutsetega, kui salongis
lennuohutuse tagamine välja arvata. Salongiteenindus nõudis palju
fantaasiat ning leidlikkust. Mõne lennukitüübi puhul pidi
purser jookide serveerimise ajaks muutma tualeti baariks. Ja muidugi
pärast, kui joogid serveeritud, tualetiks tagasi. Stjuardessid mitte
ainult ei serveerinud, nad ka koostasid menüü, käisid poes ning
valmistasid toidu. Viimane oli kangelaslik ettevõtmine, sest
kööki lennuki pardal polnud. Keetmine ja küpsetamine piirdus
heal juhul vorstide kuumutamisega soojendustorudel. Tänapäeval tuntud
istme seljatoele kinnituvad klapplauad olid tundmatud. Reisijatele anti
sülle padi, mille peale sai toidunõusid toetada.
Töö kõrval ei tohtinud isiklikku elu olla. SAS oli omas ajas
unikaalne, lubades oma stjuardessidel abielluda. USAs ja Inglismaal
näiteks oli normaalne, et neiud töötasid aasta-paar ning
lahkusid, olles saanud abieluettepaneku. Lendamine oli prestiižne ja maagiline,
lennupiletid erakordselt kallid, põhilised lendajad olid ärimehed,
naisi sattus reisijate hulka haruharva. Tegemist võis niisiis olla ka
kavala “karjääriplaneerimisega”, kus tulevane elukaaslane
vaadati välja reisijate hulgast. Pikad lennutunnid igal juhul andsid
selleks suurepärase võimaluse. SASi esimesel konkursil kandideeris
32 neidu ühele stjuardessi kohale. Ja tingimused olid oi kui karmid:
kandidaadilt nõuti kolme võõrkeele oskust, akadeemilist
kvalifikatsiooni, soovitatav oli ka meditsiiniõe koolitus.
Välja&o
tild
e;pe aga sisaldas muu hulgas hea käitumise, serveerimise ning kosmeetika
õppimist.
Omamooodi huvitav teema on lennuõnnetusteks
ette valmistumine. Näiteks päästepulber – roheline
fluorestseeruv pulber, mis pidi aitama inimesi veest leida. Samasugune
sinine pulber pidi aitama haide rünnakuid tõrjuda. SASi
päästevarustus sai maailmakuulsaks. Seda on isegi kord kasutatud
olukorra päästmiseks. Ühel sõidul Rooma sattus SASi
instruktor Fellini “La Dolce Vita” võtetele – filmiti
kuulsat Fontana di Trevi purskkaevustseeni koos Anita Ekbergiga. Fellini oli
raevus, sest purskkaevu vesi mõjus mustalt. Ent veidi imepulbrit muutis
olukorra täielikult. Tõsi, filmistaar pidi seisma purskkaevus
kummikutega.
Veidi erinev oli päästevarustus
kommertslendudel, näiteks Tokyo reisidel, mis läksid üle
polaaralade. Lisaks “tavalistele” vahenditele, nagu raadiosaatja,
patareid, tagavaratoiduratsioonid ja signaalpüstol, olid reisijate tarbeks
kaasa pandud lumemaskid ning lumekingad, eskimo keele sõnastik,
lõksud loomade püüdmiseks, õnged ning relvad
jääkarurünnakute tõrjumiseks. Samuti olid kaasas
spetsiaalselt disainitud magamiskotid neljale reisijale koos, et säilitada
nii palju soojust kui võimalik. Loomulikult olid magamiskotid erinevad
– meestele ning naistele.