DC4 MANHATTANI KOHAL: Enne reaktiivlennukite laiemat kasutuselevõttu nõudis reis new yorki aega üle ööpäeva. erakogu

Esimene Euroopa lennufirma teostatud kommertsreis Ameerika ­Ühendriikidesse, Brommast Stockholmis New Yorki (17. septembril 1946), võttis aega 25 tundi. Lennuk tegi kolm vahemaandumist – Kopenhaagenis, Šotimaal Prestwickis ning Ganderis Newfoundlandil. Võrdluseks, et tänapäeval võtab lend aega 8 tundi ja 30 minutit. Mõnes mõttes oleme muidugi arengus tagasi läinud – Concorde ületas selle vahemaa kolme ja poole tunniga. Väike DC4 lennuk oli aga selliseks lennuks väga tülikas, peale reisijate pidi pardale mahtuma ka kapten, teine piloot, navigaator, telegrafist, mehaanik ning stjuuardid või stjuardessid.

New Yorki lendamisele järgnes peagi teisigi pikamaalende, millest üheks populaarsemaks kujunes nn rohutirtsu marsruut – Kopenhaagen-Zürich-Rooma-Damaskus-Basra-Karachi-Calcutta-Bangkok. Tänapäeval kestab lend aga “ainult” 10 tundi 55 minutit.

Piloodi elukutsest sai väga kiiresti unistuste amet ja selliseks on ta ka inimeste kujutlustes läbi aastate jäänud. Ilmselt mõjub siin ahvatlevalt tunne olla maadeavastaja ning liikuda omamoodi kosmopoliitses maailmas. Ent mis tegi töökoha lennufirmas ahvatlevaks ­möödunud sajandi keskel? Lendurid said võimaluse näha teisi maid. Vähesed olid käinud maailma suurtes linnades, vähestel oli üldse olnud võimalus käia välismaal. Nii et lennundus ja lendamine olid samas kategoorias sci-fi kirjandusega. Saabudes tänapäeval tagasi mõnelt tööreisilt, olen huviga vaadanud: kui paljudel kaasreisijatel on keegi vastas, või lahkudes – kui paljudel on saatjad. Toona aga kogunesid sugulased rühmadena lahkuvale lennukile lehvitama. Mõned stjuardessid on meenutanud, et kui saabusid töölt koju, ootas neid elutoas terve rühm ema sõbrannasid, kes ­maailmaränduriga kohtuda soovisid.

Hoolimata elukutsega kaasnenud glamuurist oli stjuardessi töö siiski raske. Nende vahetus võis kesta rohkem kui 24 tundi. Tänapäeval seostub stjuardessiga lennuohutusvõtete demonstratsioon, toidu- ja joogikäru. Poole sajandi eest oli tegemist tunduvalt suuremate väljakutsetega, kui salongis lennuohutuse tagamine välja arvata. Salongiteenindus nõudis palju fantaasiat ning leidlikkust. Mõne lennukitüübi puhul pidi purser jookide serveerimise ajaks muutma tualeti baariks. Ja muidugi pärast, kui joogid serveeritud, tualetiks tagasi. Stjuardessid mitte ainult ei serveerinud, nad ka koostasid menüü, käisid poes ning valmistasid toidu. Viimane oli kangelaslik ettevõtmine, sest kööki lennuki pardal polnud. Keetmine ja küpsetamine piirdus heal juhul vorstide kuumutamisega soojendustorudel. Tänapäeval tuntud istme seljatoele kinnituvad klapplauad olid tundmatud. Reisijatele anti sülle padi, mille peale sai toidunõusid toetada.

Töö kõrval ei tohtinud isiklikku elu olla. SAS oli omas ajas unikaalne, lubades oma stjuardessidel abielluda. USAs ja Inglismaal näiteks oli normaalne, et neiud töötasid aasta-paar ning lahkusid, olles saanud abieluettepaneku. Lendamine oli prestiižne ja maagiline, lennupiletid erakordselt kallid, põhilised lendajad olid ärimehed, naisi sattus reisijate hulka haruharva. Tegemist võis niisiis olla ka kavala “karjääriplaneerimisega”, kus tulevane elukaaslane vaadati välja reisijate hulgast. Pikad lennutunnid igal juhul andsid selleks suurepärase võimaluse. SASi esimesel konkursil kandideeris 32 neidu ühele stjuardessi kohale. Ja tingimused olid oi kui karmid: kandidaadilt nõuti kolme võõrkeele oskust, akadeemilist kvalifikatsiooni, soovitatav oli ka meditsiiniõe koolitus. Välja&o tild e;pe aga sisaldas muu hulgas hea käitumise, serveerimise ning kosmeetika õppimist.

Omamooodi huvitav teema on lennuõnnetusteks ette valmistumine. Näiteks päästepulber – roheline fluorestseeruv pulber, mis pidi aitama inimesi veest leida. Samasugune ­sinine pulber pidi aitama haide rünnakuid tõrjuda. ­SASi päästevarustus sai maailmakuulsaks. Seda on isegi kord kasutatud olukorra päästmiseks. Ühel sõidul Rooma sattus SASi instruktor Fellini “La Dolce Vita” võtetele – filmiti kuulsat Fontana di Trevi purskkaevustseeni koos Anita Ekbergiga. Fellini oli raevus, sest purskkaevu vesi mõjus mustalt. Ent veidi imepulbrit muutis olukorra täielikult. Tõsi, filmistaar pidi seisma purskkaevus kummikutega.

Veidi erinev oli päästevarustus kommertslendudel, näiteks Tokyo reisidel, mis läksid üle polaaralade. Lisaks “tavalistele” vahenditele, nagu raadiosaatja, patareid, tagavaratoiduratsioonid ja signaalpüstol, olid reisijate tarbeks kaasa pandud lumemaskid ning lumekingad, eskimo keele sõnastik, lõksud loomade püüdmiseks, õnged ning relvad jääkarurünnakute tõrjumiseks. Samuti olid kaasas spetsiaalselt disainitud magamiskotid neljale reisijale koos, et säilitada nii palju soojust kui võimalik. Loomulikult olid magamiskotid erinevad – meestele ning naistele.