Tuleb välja, et kogu oma senise teadliku elu olen õlut valesti joonud. Tavaliselt ikka niisama tuimalt larpides ja janu pärast. Harva vähem kui neli, harva nautides. Nii mõtlen, kui reede õhtul Tallinnas Pelgulinnas Pudeli-nimelises õllelokaalis väikepruulijate seltskonnas õlut võtan.

“Vaat, kuhu oleme oma õllekultuuriga jõudmas. Niisama ei lahmi enam keegi. Mehed istuvad ümber laua, mekivad õlut kõrge jalaga klaasist, uurivad värvi, nuusutavad ja räägivad seejuures asjalikku juttu,” ütleb justkui mu mõtteid lugedes kunagine sporditäht Allar Levandi, kui on meie laua juures peatunud.

Nagu õigele movembri tähistajale kohane, on tal nina all toredad väljapeetud rokkstaari vuntsid, mille otsad sujuvalt suunurkade juures lõppevad.

Tegelikult satub Levandi õllemekkijate juurde juhuslikult, teda oodatakse hoopis teise lauda. Ent tema kirjeldus peab paika. Meie laua ümber istuvadki äraseletatud nägudega mehed, kõrge jalaga õllepokaalid näpus.


Avalehele
7 Kommentaari
Loe veel: