Kuidas ämm varakevadise aiaga kadedaks ajada

Aprillikuine aed võiks rabada sellega, et seal on hästi palju õitsvaid sibullilli ja mõni särtsakas põõsas.

Aedniku kevad algab veebruarikuus, kui ta töö juures kardina vahelt märkab, et taevas paistab päike.

Aiapidaja võtab perearstilt sinise lehe, jookseb koju, otsib pööningult üles vanad pitskardinad, veab aeda ja laotab nendega üle kõik oma mägi-ebaküpressid, jugapuud, nulud ja elupuud.

Mõni mässib oma kadaka ümber kõik neli roosat kombineed, mis talle 1978. aastal sünnipäeva puhul kingiks toodi.

Kevadtalvine päike, mis okaspuudele soojalt peale paistab, paneb okstes elu käima. Aga maa on külm, juured ei saa maapinnast kätte vajalikku niiskust ja kuivavad lihtsalt ära.

Tark aednik riputab oma loorid ja kulissid üles muidugi juba enne, kui lumi maha tuleb. Ta teab, et poes müüakse ka spetsiaal­set katteloori ja et see on mõistlik asetada ümber põõsa ehitatud raamile, et hingamisruumi ka jääks.

Märtsi lõpus

, aprilli alguses jookseb aednik mööda aeda, pikad käärid käes. Kui pungad arenema hakkavad, on parim aeg lõikamiseks – siis paranevad haavad hästi.

Õunapuu lõikamine on üks keeruline kunst, mille üks alustalasid on teadmine, et kui oks otsaga taeva poole, tuleb sinna vähe õunu, aga kui oks on ripakil, ei mahu õunasaak keldrisse ära.

Ilupõõsaste lõikamine on sama keeruline, kuid muutub mõnevõrra lihtsamaks, kui õppida pähe reegel, et kevadel lõigatakse neid põõsaid, mis õitsevad suve teisel poolel. Ja et suve teisel poolel lõigatakse neid, mis õitsevad kevadel. Kevadel lõigatakse maha puishortensia (Hydrangea arborescens), Jaapani enelas (Spiraea japonica), Davidi budleia (Buddleja davidii).

Nad nuditakse 15–20 cm kõrguseks, mis võib tunduda masendav. Aga suvega ajab põõsas pungadest uued võrsed ja augustis ei jõua keegi ära kiita, kui hästi põõsas äkitselt õide puhkes. Toed tuleb alla panna, muidu vajuvad õiekobarad vastu maad.

5–10 cm kõrguselt lõigatakse maha Margarita enelas (Spiraea x margaritae), Menziesi enelas (Spiraea menziesii) ja Douglasi enelas (Spiraea douglasii).

“Kas sinu forsüütia juba õitseb?

”

“Pole seda moodigi!”

“Äh, minu oma juba nädal aega üleni kollane!”

See on aprilli alguse jutt.

Kes on istutanud oma forsüütia (Forsythia) sellisesse kohta, kus põhjatuul talle peale ei puhu, tunneb varakevadel siirast uhkust. Forsüütia õitseb enne, kui lehte läheb.

Aga kui talv on lumevaene ja külm, võib teie forsüütia meenutada rebadele vajunud seelikuga kombelõtva daami. Alumine ots, mis lume alla jäi, saab lehekatte, ülemine ots jääb paljaks ja tuleb maha lõigata.

Teine varakevadine silmarõõm on väike mandlipuu (Prunus tenella) – üleni roosasid õisi täis põõsas, mis kevadisele aiale jumet annab. Võib kivihunnikus ka kasvada, kui seal just jäised tuuled ei lõõtsu.

Umbes samal ajal mandlipuuga õitseb valgusrikkas metsaaluses näsiniin. Tallinnas Tuglase muuseumi aias on näsiniin õitsenud nii kaua, kui mina mäletan. Tuglas vaevalt selle ise sinna istutas –  kui Elo vahel Tuklale aiast maasikaid tõi, imestas Tuglas: ja meil on tõesti endal maasikad aias!?

Kellel on kavatsus oma

ämma hinges kadedust ja ängi tekitada, võiks organiseerida oma aeda juba aprillis sel lise värvikireva kogupaugu, mille vastu ei aita isegi palderjanitee ega soojaveekott.

Sellele peab aga mõtlema sügisel, sest sügis on sibullillede mahapanemise aeg. Ja kui sellele on sügisel mõeldud, on aprillis aeg käsi hõõruda.

Kuldõieline krookus (Crocus chrysanthus) on selles aktsioonis üks varasem tegelane. Ja muidugi ka kõik teised krookused. Kevadine krookus, erekollane krookus... neid on palju.

Kui teie peenra naabruses ei pesitse oma lasterikka perekonna rüpes ablas vesirott ja kui te ei äga säästueelarve küüsis, varuge suurem hulk krookusesibulaid. Võimalusel pange neid maha sadu, tekitage suured värvilised laigud ja tulemus on vägev!

Ühed õiged kevade märgid

on muidugi harilik lumikelluke (Galanthus nivalis) ja kevadine märtsikelluke (Leucojum vernum).

Kui on parajalt niiskust ja hea muld, kasvavad kellukesed robinal, sibulaid pole vaja suvel üles võtta ega midagi.

Kui kellelgi on maja seina ääres sõnajalad või hostad, mis vajavad kevadel pikka stardiaega ja alles mais liigutama hakkavad, sobiks nende vahele harilik sinilill (Hepatica nobilis). Või väike igihali (Vinca minor), mis kevadel tühja koha ära täidab.

Märtsikellukesed hakkavad juba ära vajuma, kui hoo saavad sisse siniliiliad ehk sillad (Scilla). Siniliiliaid saab endale lubada aiapidaja, kellel on palju ruumi, sest siniliiliad lähevad vohama.

Aga kui keset sinist välja satub kogemata varretu priimula (Primula denticulata), võib seda naabrinaisele esitleda kui efektset ja läbikaalutud kujundusvõtet.

Siia juurde sinised kirgaslilled (Chionodoxa), võrkiirised (Iridodictyum), puškiiniad (Puschkinia), priimulad (Primula) ja nartsissid ja varasemad tulbid.

Mais läheb juba tõsiseks mölluks kätte ja suvel õitseb alati midagi.

Aga oluline on just aprill. Kui oma aed juba aprillis värvidest kirendab, on vägev. Hilissügise kohta käib sama jutt.

Kunagi sain Järvamaa aiatarga ­

Heino Lepiku käest paar sibulat, mis olid Vigala ­Sassi aretis, kahe Altai laugu ja Suvorovi laugu hübriid. Seda võib juba aprillikuus salati sisse lõigata, siis pidavat mehed mehemaks minema ja naistel tulevat nii vembukad mõtted pähe, et jookse eest ära. Imelise taime nimi on Anžuur lauk.

Lepik ise ütleb, et ta on selle laugu tõttu terve nagu pull.

See on ka juba peenras päris pikk.

Kui ilmad soojaks lähevad ja kõik kasvama hakkab, tahab muru riisumist, väetamist, rullimist, õhutamist.

Mõni on nii kõva risupõletaja, et naabri õue kuivama pandud päevasärk lehkab järgmisel päeval nagu kuumsuitsulest. Teises peres keskendutakse kompostitegemisele – kuni selleni välja, et kui “väiksem häda” peale tuleb, käiakse ka vargsi kompostihunniku taga ära.

Kui enam külmaohtu ei ole ja muru kasvab, siis tahab muru väetist saada, lämmastikväetist. Ja kui muru sisse on tekkinud sammal, antakse lämmastikku lausa mitmekordne ports. Samblale see ei meeldi.

Sambla tekkimise üks põhjus on liiga tihedaks trambitud pind ja et õhku on vähe. (Lisaks sellele, et on vähe valgust või liiga niiske või on niidetud liiga madalalt.)

Õhutamine käib nii, et aiapidaja käib mööda muru edasi-tagasi, sitahark käes, ja lööb murukamarasse tihedasti auke. (See pole nali.) Mõni mees on nii kaval, et kruvib saabastele alla pikad orad, jalutab mõnda aega aias ja ongi m uru õhutatud.

Rullida on vaja seepärast, et muru on külmaga mõnest kohast üles tõusnud. Rull ei tohi olla mõistagi asfaldimeestelt laenutatud, vaid mõnevõrra kergem.

Kevadel, kui rohi on veel madal, on hea vaadata, kus on murus lohud ja kühmud. Vastikust kühmust keset lipuväljakut vabaneb asjatundlik muruomanik järgmiselt. Ta teeb murukamarasse ristlõike, rullib muruservad laiali, kühveldab murukamara alt mulda vähemaks ja rullib muruservad tagasi.

Ja kui on lohk, siis toimub samasugune kirurgiline sekkumine, ainult et mulda pannakse juurde.

Igavene tüli on muttidega.

Rajad endale sileda muru, mis näeb välja nagu teise mehe toapõrand. Ja siis tuleb mutt, uuristab vaiba sisse augu ja kogu ilu rikutud.

Variante on palju.

Naabrimutt (see tähendab – naabriproua), kellel on rumalapoolne segavereline alailma haukuv koer, kiidab, et tal pole ühtki mutti.

Keegi õpetas, et mutiaugu peale tuleb panna kivi. Kui vihane mutt kaevab uue mullahunniku, ajage muld laiali ja pange augu peale jälle kivi. Lõpuks saab mutil süda nii täis, et läheb minema.

Siis võiks muidugi kivid muruväljakult kokku koguda.

Keegi rääkis, et valas mutiauku sortsu bensiini, tõmbas tikku ja korraldas suurejoonelise underground ilutulestiku. Aga mutt polnud teinud teist nägugi – elas maa all edasi nagu miška.

Alles eile rääkis keegi, et kellelgi olevat juuksur, kes teadis  tarkust, et kui juukseotsad salongipõrandalt kokku pühkida ja mutiauku pista, kaob mutt kus see ja teine. Läheb tal süda pahaks või tõmbab ta endale juukseid hingekõrisse – seda polevat teadnud juuksur öelda.