istockphoto

On mai algus. Juba mitu päeva on Sille ja Marten (nimed muudetud) murelikult vaadanud Sille suurt ümmargust kõhtu. Sünnitus oleks pidanud algama kolm päeva tagasi – aga titel pole kiiret kuhugi! Emme ja issi on närvilised … sest täna saab nende vanem laps kahe ja poole aastaseks. See tähendab, et kui beebi täna ei sünni, siis saab noor pere kõva majandusliku põntsu. Kui laps tuleb täna, jätkub Sille masueelne emapalk 25 000 krooni, kui mitte – siis kukub see miinimummäärani ehk 4350 kroonini bruto.

Üha enam noori peresid otsustab esimese lapse sünni järel kohe ka teise lapse saada. Noorte perede portaali nupsu.ee finantsnõustaja Maarit Veersoo (kelle lastel on samuti aasta ja üheksa kuud vanusevahet) iseloomustab trendi pildikesega emade-laste keskusest: “Enamikul beebide emadest oli kõrval ka paariaastane laps.”

Põngerjatel on seltsim koos kasvada, saab jagada riideid-mänguasju, ent vähetähtis pole pere eelarvelise poolega arvestamine. See on päris keeruline. Kuigi netist leiab küllaga rasedus- ja vanemapalgakalkulaatoreid, nõuab pere planeerimine raamatupidaja ning juristi mõistust.

Ka ämmaemand Siiri Põllumaa kinnitab, et emapalk võib olla masu ajal pere kasvatamise otsusel kaalukas argument: “Kui varem lükati teise lapse saamine määramata ajaks edasi, siis nüüd enam mitte.”

Kas need lapsed on siis masu-projekt?

“Raha ei pane naisi sünnitama, aga ta mõjutab pereplaneerimist kindlasti. Loomulikult nad mõtlevad raha peale, nad peavad ju ellu jääma.”

Sille oli 2007. aasta lõpus, enne esimese lapsega koju jäämist kõrgepalgaline ametnik, teenides 25 000 krooni kuus. Teist sama palju sai mees oma firmas. Siis aga saabusid kaks teadet: üks hea, teine halb. Kaks triipu rasedustestil oli hea uudis, mehe koondamisteade mõni aeg hiljem aga halb. Et igakuine majalaen koos intressidega tasuda tuleb, polnud kummalegi uudis. Praeguseks on emapalk jäänud pere ainsaks sissetulekuallikaks.

Kui Sille-Marteni esmasündinu hakkas 2008. aasta lõpus üheaastaseks saama, arvasid nad, et nüüd on õige aeg poisile õde või vend seltsiks saada. Kiire matemaatika näitas, et teine laps sünniks perre ajal, mil kõrge emapalk esimese lapse pealt kestaks edasi ka uue ilmakodaniku tulles. Selleks ei tohi kahe lapse vanusevahet olla päevagi rohkem kui kaks ja pool aastat.

Vanemahüvitise seadus jõustus 1. jaanuaril 2004. Vahetult enne eelnõu valitsusse jõudmist sokutasid rahvastikuministri büroo naisametnikud sinna targasti sätte, mis võimaldab viimase töökoha keskmise palga põhjal ­arvestatavat vanemapalka saada ilma vahepeal tööl käimata ka järgmise lapse puhul, kui see sünnib hiljemalt kaks ja pool aastat pärast eelmist last. “Salaplaan” oligi innustada järjest kahte last saama ja seega sündivust tõsta. Mõte on selles, et kui pere on otsustanud saada järgmise lapse paariaastase vahega, ei peaks ema käima vahepeal sellepärast tööl, et raha teenida. Ajavahemik kaks ja pool aastat valiti sellepärast, et kaitsta naise tervist: väiksema vahe puhul võiks see ema tervisele halvasti mõjuda. Pikem vahe omakorda hoiaks naisi liiga pikalt tööelust eemal. Rootsis on umbes samasugune seadus, kuid nemad maksavad emapalka vaid 80 protsendi ulatuses eelnevast palgast, Eestis 100 protsenti.

Sündide trend Eestis pöördus languselt tõusule juba 1999. aastal, nii et otsest seost vanemahüvitise ­seadusega justkui pole. Samas ­näitab poliit­uuringute keskuse Praxis 2006 tehtud uuring trendi, et alates 2002. aastast on kasvanud kõrgepalgaliste naiste sünnitama suundumine.

Seda seaduseparandust nimetati seitse aastat tagasi “tiheduspreemiaks” ning see puudutas umbes viiendikku peredest – praegu sünnib väikese ajavahega teine, kolmas või neljas laps peresse igal viiendal juhul.

Maarit Veersoo: “Väga paljud soovivadki väikse vanusevahega lapsi. Kui emapalka poleks, siis nad seda endale lubada ei saaks, nad peaksid vahepeal tööl käima. Pooled neist saavad teise lapse seepärast, et pole töökohta, kuhu tagasi minna.”

…Sille ja Marteni titetegu ei õnnestunud kohe. Kui siis oodatud triibud käes olid, oli emapalga lõppemiseni jäänud täpselt üheksa kuud. Väike mängumaa iseenesest riskantse ajatamise juures on veel rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämise ehk dekreedi määramine. Seda kuupäeva saab kokkuleppel naistearstiga mõne nädala osas nihutada.

Määrava tähtsusega kuupäev tiksus õhtusse. Sille ja Marten olid kuulnud induktsioonimeetodist: sünnitus­tegevust saab ju lõppude lõpuks ka esile kutsuda! Arst polnud sellega nõus, kuna meditsiiniline näidustus puudus. Liiatigi võib sünnituse esile kutsumine võtta kolm päeva! Jääb üle veel keisrilõige. Just siis, kui ärevil lapsevanemad olid arsti ära moosinud, et ta kirjutaks keisrilõike näidustuseks “paaniline hirm sünnituse ees”, otsustas priske poisslaps ise kiirelt ilmale tulla – ja päästa sellega pere eelarve.