Kuidas Eesti arst Afganistanis lennuki maa peale tõi

N Liidu ja Afganistani sõjas 1981–1984 kirurgina osalenud Tartu mees Lembit Roostar (75) räägib, kuidas ta aru sai, et ta oma naine on kõige tähtsam, mis tal on.

Aastal 1981 saab kirurg polkovnik Lembit Roostar käsu asuda teenistusse Afganistani. Lembitu käsutusse antakse pealinnas Kabulis uhke viietoaline korter, kus on kaks vannituba ja kuuliaugud seintes.

Esimesel ööl kuuleb Lembit, kuidas kellegi sammud tema ukse taga seisatavad, kuidas keegi võtme tema lukuauku torkab ja võtit keerab. Lembit sätib oma Kalašnikovi laskevalmis, hoiab hinge kinni ja mõtleb, et rumal lugu küll, juba esimesel ööl tapavad ära.

Siis tõmmatakse võti lukuaugust välja ja sammud eemalduvad. Lembit ei maga terve öö.

Kui abikaasa Ilvi mõni aeg hiljem mehele Afganistani järele lendab, on kõrvalmajas parajasti Vene kindrali matus, punane kirst lavatsil ja naised nutavad ja mehed joovad lahkunu mälestuseks.

Selline elu vajab harjumist. Aga aastad lähevad kiiresti. Töö ja töö kogu aeg. Lembit opereerib haavatuid, nendel ei näi olevat lõppu. Kolme aastaga teeb Lembit 400 tõsist lõikust.

Ja siis saabub talvehommik 1983. Ilvi Roostar saadab oma mehe tööle nagu tavaliselt. Sõjaväeauto ihukaitsega tuleb järele ja viib Lembitu Afganistani kaitseministeeriumi hos­pidali Kabulis.

Saabub teade, et mägedes on saanud haavata kindral, Nõukogude Liidu kangelane, ukrainlane.

Vigastus näib tõsine, võimalik, et tuleb opereerida kohapeal.

Lembit võtab kaasa traumatoloogilise konsultandi ja kiirustab lennukile. Afganistani transpordilennuk viib nad tunnise lennutee kaugusele põhja suunas. Piloot on afgaan ja tema kõrval istub sõjaväemundris venelasest sovetnik. Tehakse vahemaandumine ja kolitakse ümber helikopterile, mille pilootide sõiduoskust Lembit tõsiselt imetleb.

Haavatud kangelane osutub väiksemat kasvu meheks, kelle jalg on raketikillust tõsiselt viga saanud.

Verekaotus on suur, jalg näeb kehv välja. Lembit vaatab, et mida kiiremini haavatu hospidali jõuab, seda suurem on tõenäosus mees päästa. Kopter viib mehed  ­tagasi lennuki peale ja lennuk võtab kursi Kabulile. Ja siis teatab venelasest sovetnik: mida me teeme – Kabuli lennuväli ei võta meid vastu!? Ja ükski teine lennuväli ei võta ka vastu. Igal pool on tohutu liivatorm!

Lembit, kes pole küll lennuala inimene, pakub, et mis oleks, kui lendaks Taškenti.

Taškenti minna ka ei saa, sest N Liidu piiril lastakse sodiks iga lendav objekt, millel pole sisenemiseks luba.

Kuidas oleks, kui maanduks Kandahari või Džalalabadi? Ei. Ka need lennujaamad ei võta lennukeid vastu. Ja Kabulis on endiselt selline torm, et lennujaama pole nähagi.

Aeg läheb, midagi tuleb otsustada, kütus paakides väheneb ja väheneb.

“Olge nüüd head mehed, täitke vanema käsku!” ütleb Lembit. Oma polkovniku pagunitega on ta lennukis kõige kõvem mees. Tal pole selliseid olukordi varem ette tulnud ja ta püüab anda oma häälele veenvamat kõla.

“Vanema käsk on selline, et maandume Kabulis!”

Vene sovetnik tõstab käe kõrva äärde: “Jest! Saab tehtud!” Ja afgaanist piloot hakkab spiraalikujuliste ringidega mägedest alla lennujaama poole laskuma.

Mitte midagi näha ei ole. Täielik kott. Tulesid ega mitte midagi. Liiv möllab, kõik on ühtlaselt tume.

Lennuk rappub ja hüpleb. Igaüks hoiab kinni, kust aga saab. Haavatu lebab abitult kanderaamil, tilgutid küljes.

Kui lennuk hirmsa mürtsu saatel ­maaga kokku saab, kisub masina saba ühtp idi ja teistpidi.

Afgaanist piloot näeb läbi esiakna maandumisrajale sõitnud suurt autot. Auto, mis lennukeid veab, seisab lennukil täpselt risti ees.

Lennuk tormab hüpeldes mööda asfalti auto poole. Piloot pigistab silmad kõvasti kinni, et kohe käib mürakas. Aga lennuk riivab masinat kergelt-kergelt, auto läheb lennukil tiiva alt läbi. See on sentimeetrite mäng.

Lennuk peatub, päästemasinad ­sõidavad ligi, on karta, et kütus süttib põlema. Lisaks haava­tud kangelasele vajavad arstiabi juba ka teised – nii läbi klopitud on mehed pardal. Afgaanist piloot langeb liivasele ­asfaldile ­põlvili ja hakkab tänama Allahit, et see ta elu päästis.

Lembitu abikaasa Ilvi on istunud päev otsa Kabuli korteris. Kaks erariides meest on käinud ukse taga. Nad on olnud kaastundlikud ja tõsised ja nad on olukorrast rääkinud. Olukord on selline, et sellise ilmaga mehed ülevalt tavaliselt alla ei tule.

Ilvil on olnud pinge kõik need aastad. Ärevus, mure, igasugu mõtted. Et ärevaid mõtteid eemal hoida, teeb Ilvi usinasti süüa. Ukraina ja vene naiste kõrvalt on ta õppinud pelmeene ja tšeburekke tegema, ja linnupiimakooki. Staabiülema nõuniku naine tuleb ukse taha, avaldab kaastunnet. On vähe lootust, et Lembit Augustovitš tagasi tuleb.

Tolmuse Haiglaautoga sõidab ­Lembit kodu poole. Autos on Afganistani sõdur, afgaanist tohter ja veel üks püssimees. ­Saadetakse maja ukseni. Ukse ees on kolmekordne ­valve, siseministeeriumi mees, rahvuskaart ja sõjaväevalve. Lembit jõuab neljandale korrusele, annab ukse taga kella. Ilvi teeb ukse lahti – ja Lembit ehmatab. Sest Ilvi on täiesti hall...

Ta ei olnud ennegi päris brünett. Ta oli nagu eestlased ikka, tumedam satään. Nüüd oli ta täiesti hall.

Maandumisel saadud põrutusest tekkinud tervisevead on aastatega süvenenud. Tänavu, 25 aastat hiljem tabas Lembitut infarkt ja ta oli kliinilises surmas ja kaheksateist päeva koomas. Nüüd on Lembit jälle kodus, kus Ilvi teda poputab. Ja Lembit mõtleb (nagu ta viimase 25 aasta jooksul lugematuid kordi on mõelnud) – ükskõik, kes sa oled või mis asja sa teed, kõige olulisem on lähedane inimene sinu kõrval.