IRAAGI PÕGENIK: “Päästke mu elu!” 21. detsembril keeldus Eesti kurdi päritolu noormeest pagulasena vastu võtmast. Foto on lavastatud. Vallo Kruuser

"Kas teil kaart on kaasas? Sõidate kuni Jõhvini, siis küsige kohalikelt teed. Ise te põgenike varjupaika üles ei leia..."  hoiatab Inimõiguste Teabekeskuse jurist Andrei Arjupin, kes osutab Eesti varjupaigataotlejatele õigusabi.

ÜRO 1951. aasta põgenike konventsiooniga liitunud Eesti oli kohustatud ehitama eraldi maja inimestele, kes taotlevad siin pagulase staatust. Seal antakse neile vajalikku abi, et omandada eesti keele alused jne. Maja, mille Eesti ehitas, vastab kõikidele euronormidele, ent paikneb peaaegu maailma otsas, päris Vene piiri ääres metsas.

Seal, asfalteerimata teel võib talvel silmata loomajälgi. Nii ei ole mingi ime sattuda äkki vastamisi rahulikult jalutava põdraga. Paigas, kust on mõistlikum mobiiltelefoniga mitte helistada, sest sa võid sattuda Venemaa telefonivõrku, seisab omaette Jaama küla. Ja teisel pool jõge on juba Venemaa – küla nimega Kukin Bereg.

Isegi juhul, kui te täpselt teate, kuidas keskusesse sõita, kulub teil Tallinnast sinna jõudmiseks vähemalt kolm tundi.

Ja selles maalilises Eestimaa nurgas, keset metsa, avanevad tõeliselt nüüdisaegse lossi väravad – Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskus.

Tema nimi ei kuulu avalikustamisele. Ta on 27aastane Iraagi põgenik. Tuli Eestisse kaks aastat tagasi. "Päästke mu elu!" anub inimene, kes põgeneb sõja eest. 2004. aastal keeldus Eesti teda pagulasena vastu võtmast. Kuid ta taotles ikka uuesti.

Silma alt ära. Südamest välja

Piiri ületanud isik ei ole veel pagulane. Ta peab Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt taotlema Eestis elamisluba. Meie riik otsustab kõigepealt, kas inimesele antakse pagulase staatus, ja alles seejärel võib ta saada elamisloa. Taotluse esitamise hetkest alates on sellel inimesel õigus peavarjule, arstiabile ja 750 kroonile kuus isiklikeks väljaminekuteks, mille hulka kuulub ka toit.

"Tere tulemast! Astuge edasi!" tervitavad meid vastuvõtukeskuse kontori uksel maainimese tõelise külalislahkusega kolm maja töötajat: raamatupidaja, sotsiaaltöötaja ning juhataja. Suvel oli nende hoole all kaheksa inimest. Praegu on viis. 

"Meie majas, mis suudab majutada kuni 35 inimest, ei ole ammu enam nii palju rahvast olnud," ütleb keskuse juhataja Ilor Teeväli. "Kui maja oli valmis saanud, arvasime muidugi, et elanikke hakkab palju olema."

Töötajate sõnul on üks põhjusi keskuse kaugus pealinnast. Võrdluseks: Lätis on samasugune põgenikemaja peaaegu Riia külje all.

Noor mees Iraagist näeb oma aastatest vanem välja. Surub sõrmed kokku, nii et liigesed ragisevad. "Kui ma sain aru, et olen väljapääsmatus olukorras, et Eesti ei võta mind omaks, põgenesin Soome."

Piiril aga võeti ta kinni ja pandi istuma. Ta oli vangis viis kuud ja neli päeva. Seal õppis ära ka vene keele.

Tumedanahaline inimene
Eesti külas

Üksteise kõrval seisavad korralikud uued voodid – osa mööblit on saadud Rootsist. Uksepakud on kulumata – nagu eile pandud. Ja esimesel korrusel on uus klass – auditoorium, mille seintel ripuvad eesti keele reeglid. Ja läikivakaanelised õpikud, mis näivad märjad. Nagu oleks mõni üksildane hing nende kohal nutnud. Maja meenutab uut lelu, millega keegi ei mängi.

Läheduses on Jaama küla kauplus, aga kaupade hinnad on seal kõrgemad kui linnas. Arst asub Jõhvis (50 km).  Buss käib siia Jõhvist kolm korda nädalas. Täielik äralõigatus. Võimalik, et siin linnulaulu keskel oleks mõnus puhata – kuid neid inimesi, kes peavad pidevalt külastama KMA Tallinna kontorit, ärritab ametnike linnukeelne siristamine ning Jaama küla kui ideaalpaiga ülistamine silmanähtavalt.

Sellest annavad tunnistust ka maja laitmatult siledatesse kipsplaatseintesse tekkinud löögijäljed. Mõned põgenikud kaotavad enesevalitsemise. Neid muserdavad pidevad äraütlemised. Nemad kannavad oma pahameele üle seintele. Kahekorruselises majas kõmiseb löögikaja.

Tõmmunahaline, läikivate mustade juustega põgenik Iraagist jutustab eesti keeles, kui võimatu on elu Iraagis ja miks ta sealt põgenes. Ja kuidas ta tahaks Eestile kasulik olla. Ja kuidas ta mõistab, miks Eesti talle kogu aeg ära ütleb. "Ma võiksin töötada toitlustusalal. Ma õppisin ära eesti keele. Aga ilma elamisloata on minu ees kõik teed püsti."

Keskuse töötajate sõnul on n-ö statistiliselt keskmine põgenik umbes 30aastane ja meessoost. Töötajad suhtlevad maja elanikega inglise keeles, sageli ka vene keeles ja vahel hoopis žestidega.

Jaama küla inimesed olid esialgu selle vastu, et võõramaalased nende lähedusse elama pannakse. Praegu aga ei pahanda ega ärrita kohalikke elanikke enam sugugi, kui läbi nende küla kõnnib tumedanahaline inimene.

Põgenikud kuuluvad korraga kahe ministeeriumi haldusalasse

"Naljakaid juhuseid? On olnud küll," jutustavad põgenikemaja töötajad, kes elavad ise majast kümnete kilomeetrite kaugusel. Tööl käivad nad iga päev, kuigi –  töötada justkui ei olegi eriti kellegagi. "Kunagi elasid siin idast tulnud inimesed. Nad tõid majja elusa lamba ja veristasid selle otse köögis. Verd olid kõik kohad täis. Nad kutsusid meid ka sööma, aga meie jaoks ei olnud see traditsioon kuigi isuäratav. Ja nende kiituseks peab ütlema, et nad koristasid enda järelt kõik ilusti ära."

Teine raskus ilmneb siis, kui põgenikud hakkavad vormistama oma pabereid. Asi on selles, et põgenikud kuuluvad meil korraga kahe ministeeriumi haldusalasse.

Nende saatuse (loe: elamislubade andmise) üle otsustab siseministeerium Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kujul. Põgenikemaja ise aga allub sotsiaalministeeriumile.

Vastavalt Pagulaste seadusele võivad taotlejad päevaajal vabalt mööda Eestit ringi liikuda, kuid ööseks peavad nad keskusesse tagasi tulema. Tõsi – nagu räägivad maja töötajad, kui mõni neist ka ööseks tagasi ei tule, ei juhtu midagi hullu, sest seadus on selline. Paljud taotlejad on esitanud KMA-le tõendi, et nende materiaalne olukord või mõni Eestis elav inimene võimaldab neil elada väljaspool keskust. 

Sellele Iraagi põgenikule andis peavarju eestlanna. Ta ütleb, et solidaarsustundest. Nüüd elab see pagulane Tallinna kesklinnas. Praegu töötab ta baaris – valmistab toitu. Iraagis tal naist ei ole, lapsi samuti mitte. On vaid vend. Samuti põgenik, kuid temal vedas rohkem: ta põgenes Soome, kus talle anti juba ammu elamisluba.

– Iraagi järele ma ei igatse. Aga mulle tundub, et Eesti ei soovi siin eriti põgenikke näha. 

– Võib-olla sellepärast, et sa oled kurd? Aga kurdid on endale "kuulsust" kogunud terroriorganisatsioonidega?

Pead raputades: "Ma ei ole sellega mingil moel seotud."

Paraku ei ole tal õigust taotleda põgeniku staatust ka üheski teises ELi riigis, sest seda saab teha üksnes maal, kuhu inimene põgenikuna esimesena saabus. Otsida pelgupaika väljaspool ELi on samuti võimatu. Sellel mehel ei ole ühtki dokumenti, et vabalt piiri ületada. Aga tema kodumaal Iraagis käib sõda.

Eesti ütles jah.
Kuidas seda mõista?

ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Amet soovitas kõikidel konventsiooniga liitunud riikidel Iraagi põgenikke mitte välja saata. Sellele 27aastasele mehele on Eesti elamisloa andmisest ühel korral juba keeldunud. Samuti – nagu välja tuli – mitmele Türgi põgenikule.

"Meil ei ole selles valdkonnas tehtud isegi ühtki õiget uuringut," räägib jurist Andrei Arjupin, kes tegeleb põgenike probleemiga Eestis juba ammu. "Nendest inimestest võiks ju Eestile kui arenevale riigile kasu olla. Kuid siin ei ole küsimus mitte heas või halvas migratsioonipoliitikas. Küsimus on selle puudumises."

Ühtekokku on Eestisse tulnud 110 varjupaigataotlejat. Ja nendest on pagulaseks saanud üksnes neli inimest. Kümnele on antud nn subsidiaarne kaitse (antakse neile, kes ei ole pagulaskonventsiooni mõttes pagulased, ent vajavad kaitset inimõiguslikest kaalutlustest lähtuvalt).

Eesti, kes ühines 1997 eespool nimetatud konventsiooniga, ütles näiliselt justkui "Jah, Welcome to Estonia!", tegelikult aga mõtles "no-jah". Ja aastal 1999 ehitas põgenikele keskuse… Jaama külla. Maja, kus põgenikud eelistavad mitte elada, läks riigile maksma üle kümne miljoni. Soome ja Rootsi, kes on põgenikest lausa üle ujutatud, andsid veel juurde. 

See mees Iraagist sai septembris neljateistkümnendaks: ta sai elamisloa kuueks kuuks. Kuid järsku, detsembris 2005, teavitas teda KMA, et ei pea vajalikuks tema elamisluba pikendada, sest tema taotlus on ilmselt põhjendamatu ja ta saab pöörduda tagasi kodumaale.

"Tundub, et mulle ei ole sellel planeedil kohta," ütleb inimene, kellele Eesti Vabariik 21. detsembril keeldus andmast põgeniku staatust.