Kuidas Eino Baskinit pornograafia levitamises süüdistati

Katkend Eino Baskini 15. juunil müügile ilmuvast mälestusraamatust “Naer läbi pisarate”.

“Julgeolekutegelased vedasid mu oma enda koju ja kukkusid seal tuuseldama. Isegi lapse pesu otsiti läbi, ehkki naine seda keelas. Ma ei kujuta ette, mida südamehaige Galja tundis, kui ta haiget imikut süles hoides pidi toimuvat pealt vaatama.

“Mida te otsite?” küsisin.

“Küll me juba teame, mida me otsime,” vastasid nemad.

Kogu majapidamise tuuseldasid segi ja nii see neist jäigi.

Garaažist aeti mu Volga välja. Istmed tõsteti välja, kõik polsterdusealused ja paneelitagused tuustiti ning rattakoopad uuriti läbi. Pagasiruumi seina vahel puutus otsijale näppu postkaardisuurune ese. Oi, see pani uurijate silmad särama. Kahjuks osutusid need kaheks hoiuraamatuks. Pettumus oli muidugi suur.

Nagu kohtus selgus, arvati, et ma hoidsin kirju ja alastipilte autos peidikus. Ega ma loll olnud. Ma ju teadsin, et olen julgeoleku huviorbiidis, ning põletasin kõik kirjad ja fotod enne ära.

“Kes auto uuesti kokku paneb?” uurisin, kui nad olid selle lahti lammutanud.

“Ära muretse, küll me paneme kokku ka, kui vaja on,” vastasid nemad.

Auto viidi miilitsa hoovi hoiule.

Midagi nad ei leidnud!

Läbiotsimise järel kirjutati kogu varandus üles. Kohtu alla minnes oli alati võimalus, et võidakse väänata paragrahv, mis sisaldab ka kogu vara konfiskeerimist. Selles hirmus jätsin poole Kaug-Idas teenitud rahast Moskvasse sõbra juurde, kes oleks mind ikka hiljem välja aidanud.

Pärast kodu ja auto läbiotsimist viidi mind Patarei vanglasse ja teatati, et sinna jään ma vähemalt kolmeks kuuks eeluurimise alla. Eriti tähtsate asjade uurija Kvass oli saanud ülesande kriminaalasi tulemuslikult lõpetada, selleks aega ega vahendeid kokku ei hoitud. See oli ikka uskumatu, milline hulk tunnistajaid oli kokku aetud üle terve Liidu.

Kvass teavitas mind ülekuulamisel versioonist, mille kallal kibe töö käis: Baskin on erotomaan, kõlbeliselt laostunud isik, kes on pikka aega tegelenud naiste moraal­se laostamisega, levitanud pornograafilise sisuga kirju ja pilte. Sellist inimest ei saa enam vabaduses pidada. Kõige hullem – ma olin naiste võrgutamiseks ära kasutanud oma artistikuulsust. Üks ülekuulajatest isegi ütles mulle, et oleks ma lukksepp või treial, poleks minuga midagi juhtunud, aga artistile tuli ühiskonna moraalse puhtuse nimel näidishukkamine korraldada.

Esimese kuu istusin üksinda kongis. Kong oli eelmisest pisut suurem ja seal oli kaks nari, kogu aeg ootasin, millal kaaslane saadetakse.

Teise kuu alguses toodigi üks mees. Ma sain kohe aru, et ta on, nagu vanglates nimetatakse, kits.

Ma olen ju näitleja ja näen kiiresti läbi, kui inimene teeskleb ja rolli etendab. Tema legend oli see, et KGB on ta vahele võtnud valuutaga hangeldamise pärast. Udujuttu ajas mulle, mul oli paari minutiga selge, et seal tõetera sees pole.

Laias seal kongis nädal aega, lõpuks ütlesin uurijale, et viige see kits siit minema. Oleks vähemalt intelligentne inimene, olnuks kellegagi juttugi ajada, aga see mees oli tume nagu tumba. Kujutage pilti, läksin tagasi kambrisse ja mehike oligi ära viidud. Ülejäänud aja istusin üksinda. Mõni nädal enne kohut toodi üks mõistlik eesti mees. Vahel linnas näeme ja ajame temaga siiani juttu. Temaga sai rääkida.

Mind kaitses kohtus koolikaaslane ja sõber Simon Levin, kellega Venemaa tagalas redutades korterit olime jaganud. Levin kulutas ikka mitu paari kingi, et mind päästa.

Asi jõudis sinnani, et hakati vaagima minu suguvõimet. Kelleltki doktor ­M oisarilt hankis Levin kirja, mis tõestas, et Itsenko-Cushingi tõve ravimine röntgeniga võib põhjustada impotentsust kuni aastaks. Suguvõime taastamiseks aga soovitatakse erootilise sisuga kirjandust. Doktor leidis, et ma olin lihtsalt “ravimi” tarvitamisega üle piiri läinud. Kätt südamele pannes – suguvõimel pole mul enamik elust midagi häda olnud.

“Mis perspektiiv asjas on,” küsisin Levinilt enne istungit.

“Perspektiiv on väga s...” vastas ta.

Ülevalt oli antud käsk mind kinni panna ja seega pääsu polnud.

“Paragrahv, mis sulle väänatakse, on pornograafia levitamine,” rääkis Levin. “Selle eest võib määrata kuus kuud või trahvi 500 rubla. Rahalist karistust ei määra sulle mitte keegi, kui sa just Volga ostsid – järelikult sul raha jätkub, ja üle jääb kuus kuud ära istuda.”

Levin hoiatas, et sama paragrahviga saab kuni kolmeks aastaks minu elukutsel töötamise keelata.

“Siis sa sured nälga või pead minema mustale tööle,” ütles ta ning lubas mu kutsetunnituse säilimise eest kohtus võidelda.

Eeluurimise ajal mõtisklesin, mida kolleegid minu kohta tunnistavad.

“Kes võib minu kohta midagi halvasti öelda?” küsisin endalt mõttes ja lasin silme eest läbi tuttavad inimesed.

Minu fantaasia jäi tegelikkusele jalgu. Sain enne kohut minu kohta kokku klopsitud 600-leheküljelist toimikut lugeda. Palju oli ikka igasugust kõntsa üles keerutatud.

Eriti rabas mind tunnistus inimeselt, keda pidasin oma sõbraks. Nüüd tuli ta välja selliste avaldustega, mida ükski teine kolleeg endale ei lubanud. Küll oli ta minu hotellitoas kombinees blondiini näinud, siis olla ta mind gastrollidel korrale kutsunud abielu rüvetavate rohkete naissuhete korral ning toonitas skandaalsete tütarlaste viibimist minu numbritoas mingil reisil.

Ma kaalusin tükk aega, kas lisada siia raamatusse mõned näited toimikust. Lõpuks otsustasin panna, sest nendest proto­kollidest on hästi näha, kuidas omal ajal uuri­ja tööd tegi. Ta kuulas järjest üle mu kolleege ja sõpru ning esitas neile ­küsimusi, mis tänapäeval kuuluvad pigem kollases ajakirjanduses leiba teenivate reporterite arsenali. Kellega Baskin läbi käis? Kellega magas? Kuidas tema tervis oli? Mis ­haigusi ta on põdenud? Kas ja kui palju ta alkoholi tarbis?

Kui tunnistusi nüüd üle lugesin, siis enamiku mu sõprade tunnistused tegid rõõmu – ka sel ajal oli võimalik inimeseks jääda ega pidanud tingimata teisele inimesele nuga selga lööma.

Muidugi olid ka mõned üksikud tõrvatilgad meepotis. Aga ma ei taha nende materjalidega kedagi häbiposti naelutada ja sellepärast jäävad need tunnistused avaldamata.

Kohtuistung toimus Tallinna Mererajooni rahvakohtus kohtunik Nikolai ­Sudaki eesistumisel 1964. aasta aprillis. Protsess oli võimas lavastus, mis kestis mitu päeva. Istung kuulutati kinniseks ja nii valitseb minu lähimategi kolleegide hulgas senini teadmatus, mis see oli, milles mind täpselt süüdistati, ja kas ma olin siis süüdi või mitte.

Tunnistajaid oli kutsutud üle Nõukogude Liidu. Ma arvan, et kokku ligi sada inimest. Harkovist, Dnepropetrovskist, Moskvast, Leningradist, Riiast ja jumal teab kust. Aga ka Tallinnast, Viljandist ja mujalt Eestist. Oli müüjannasid, ettekandjaid, näitlejannasid, õpetajannasid, kunstnikke, modelle.

Peab tunnistama, et paljude nimed ei tulnud mulle üldse tuttavad ette.

Toimik läks nii üksikasjalikuks, et sinna oli tellitud väljavõte naha- ja ­suguhaiguste dispanserist.

Tõend tunnistas, et haigust ma ei põe. Siis oli ju selline tava, et kui tahtsid kellelegi kärna keerata, võisid ta ­suguhaiguse levitajana üles anda. See süsteem toimis üle terve liidu. Mõnes kohas ­riputati ka haigete nimed dispanseri ette stendile häbiposti.

Väljavõtted olid minu hoiukassaarvest, vaeti alimentide maksmist, palju oli erakirjavahetuse kirju.

Minu moraalset laostumist pidid tõestama tunnistused naistelt, kellega olin öö veetnud. Uurijad olid kõvasti vaeva näinud – ei tea, kuidas nad kõik need naised leidsid. Mõnikord pidid nad kahjuks pettuma. Näiteks Rakveres olid nad üle kuulanud raamatupoe müüja, kes tunnistas ausalt üles, et tõepoolest, ta on Baskiniga raamatupoes kohtunud ja ehk isegi juttu ajanud.

Mind süüdistati erootilise sisuga kirjade näitamises naistele, et neid seksiks sobilikku meeleollu viia.

See siis läks pornograafia levitamise paragrahvi alla.

Olga (Olga Rudenko, Baskini Dnepro­petrovskist pärit naistuttav – toim.) kirju olin näidanud tuttavale arstile ja veel kahele-kolmele tuttavale sellest küljest, et kuhu kirg viib inimese ja kuidas ta end väljendada võib.

Süüdistusele, et ma olevat pornograafilisi pilte näidanud, oli Kvassil väga keeruline kinnitust saada.

Lõpuks ta leidis ühe vaimuhaige naise, kes vajaliku tunnistuse andis.

Kvass oleks mind kindlasti hea meelega alaealiste ahistamiseski süüdistanud, aga kõige noorem naistuttav, kelle ta leidis, oli 20aastane Paidest pärit tüdruk. Mina ei armastanud kunagi noori tüdrukuid, ainult naisi.

Sõna võttis prokurör Lang, kes hiljem tunnistas, et ei anna endale andeks, et ta Einole kuus kuud nõudis. Siis tuli minu viimane sõna. Ma rääkisin ikka tund aega, sõnakunstnik, nagu ma olen.

Minu advokaat Levin lõi parteipileti lauale ja ütles, et võib selle panti panna: Baskin on süütu ja teda pole mitte milleski süüdistada. Kohtunik soovitas tal oma parteipiletiga ülemäära mitte vehkida, et nii võibki sellest ilma jääda.

Aga vanglakaristusest oli veel vähe. Ma ei saa siiani Rahva Hääles ilmunud artiklile “Kala-parasiit” mõelda ilma, et juuksed püsti tõuseks. Selle ilukirjandusliku poetiseeritud sopa autor oli eriti tähtsate asjade uurija A. Kvass, aga vaevalt uurija ise nii lennuka sulega oli. Küllap oli tegu tellimustööga.

Artikli ilmumise ajal istusin ma juba Tisleri tänavas (hilisem Magasini tänav), kuhu mind saadeti kolmeks kuuks ülejäänud karistust kandma. Kui meid sinna kohale viidi ja üles rivistati, tuli vangla ülem ja küsis igaühe käest nime ning elukutset.

Vastan nagu ette nähtud: “Baskin, Eino Hiršovitš. Näitleja.”

“Tjeie njime meije tjame,” ütles vangla ülem. Ta oli Venemaa eestlane. “Ljahete poliitosakonna juhataja juurde, tjeile mjääratakse töö.”

Sain hospidali sanitariks. Ma tegin süste, alul tagumikku ja pärast ka veeni. Kujutage ette, et isegi veeni võis ilma hariduseta inimene süsti teha.

Hospidalis oli mul väike romaan sealse venelannast arstiga. Kui Harku (vangla – toim.) ajal semmisin ma veel medõega, siis nüüd arstiga.

Kui kolm kuud läbi sai, tuli mulle na ine korralikult üles putitatud Volgaga järele – kõik, mis uurijad laiali lammutasid, oli nüüd tipp-topp korras.

Kodus oli mind raske taluda. Olin ülekuulamistest, kohtust ja vanglast omadega nii läbi, et ainult lõugasin. Tööd ega teenistust ka polnud.

Eestis minu teeneid ei vajatud ja otsustasin minna tagasi Leningradi. Aga minu näitleja kutsetunnistus oli kuhugi kausta pidama jäänud. See oli hallide kaantega pildiga dokument – näitleja “hall pass”.

Minu “hallis passis” oli kirjas razgovornõi žanr ehk sõnakunst. Ilma kutsetunnistuseta olin nagu ilma käteta. Tunduski, et juhtub, nagu advokaat Levin ütles: tuleb labidas kätte võtta ja mustale tööle minna. Ilma kutsetunnistuseta oleks esiteks raske olnud üldse lavale pääseda. Kui oleksin ka lavale saanud, siis poleks ma saanud punktitasu 13.50, vaid oleksin pidanud hakkama seda uuesti kuuelt rublalt kergitama.

Ajasin oma kutsetunnistuse jälgi: kultuuriministeeriumist saadeti prokuratuuri, sealt ministeeriumi tagasi. Läksin Levini juurde ja palusin abi. Advokaat kirjutas Eesti NSV peaprokurörile kirja, kus küsis, miks Baskinile ei anta kutsetunnistust ega lasta uut elu alustada.

Peaprokurör vastas, et see pole nende, vaid kultuuriministri asi. Kui minister on otsustanud, et amoraalne isik ei saa lavale, siis ei pääse ka ja see ei kuulu enam prokuratuuri valdkonda. See oli ministeeriumi püüdlike bürokraatide isiklik algatus, et keskkomitee kintsu kaapida.

Advokaat Levin soovitas siis mõne Suure Mehega rääkida, kes minu eest kostaks. Mulle tuli esimesena meelde Georg Ots, kellega olime koos gastrollidel käinud. Temast populaarsemat artisti oli raske Nõukogude Liidus leida. Pealegi oli ta Estonia teatri partorg. Ots nimetas juhtunut ennekuulmatuks, aga arvas, et Eestis pole ilmselt mõtet asju ajada, sest kohalike bürokraatide püüdlikkust on raske murda.

“Hakkame parem asja Moskvast ajama,” pakkus ta.

Otsal oli nagunii Moskva-sõit plaanis ja ta lubas seal minu eest seista. Ta läks Nõukogude Liidu peaprokuröri vastuvõtule ja seletas loo ära. Umbes nädala pärast juba helistaski Ots mulle ja ütles, et asi on klaar ning kõik saab mõne päeva jooksul korda.

“Te ei pidanud ju enam siia oma nägu näitama,” teatas Uusmann (tolleaegne kultuuriministri abi Paul Uusmann – toim.) vihaselt, kui läksin kultuuriministeeriumisse oma paberitele järele.

Ta tegi seifi ukse lahti, haaras minu “halli passi” ja viskas selle mulle üle pika koosolekulaua.

“Võta, kurat,” vandus ta. “Ja kao oma Leningradi! Et ma su nägu enam ei näeks!”

“Teie, seltsimees Uusmann, olete eluaeg viisakas inimene olnud, nüüd olete täpselt samasugune nagu need KGB-lased, kes mind üle kuulasid,” ütlesin mina. Kohe ei suutnud keelt hammaste taga hoida.

“Välja!” röögatas Uusmann.

Võtsin oma “halli passi” ja läksin koju. Hakkasime naisega pakkima, et Leningradi sõita.”

Eino Baskin “Naer läbi pisarate”

• Kirja pannud Piret Tali

• 272 lk

• Hind poes 229 krooni

• Ilmumisaeg 15. juuni 2009

• Kirjastaja Fookus Meedia