Viktoria Ladõnskaja
riigikogu suures saalis ja käis pilguga üle kolleegide. Raske aasta oli mööda saamas, hilissügisene bluus hiilis hinge. Ladõnskaja müksas pinginaaber
Ken-Marti Vaherit
ja küsis, kas talle tundub ka nii, et enamik poliitikuid on omakasu peal väljas, mitte ei aja Eesti asja. Vaher tõstis pilgu ja vastas: „Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.“ 

Kõigepealt asjadest, mida muuta enam ei saa.