Kuidas kahe kuuga gripist lahti saada
Läks nagu ikka. Detsembrikuu, aasta lõpp ähvardava kiirusega lähenemas, ülesanded kuhjumas samasuguse jõuetuks tegeva järjekindlusega kui taevaluukidest lumesentimeetrid. Kui ma siis selge teadmisega, et esimene korralik lõdvaks laskmise nädalavahetus saabub alles uue aastanumbri esimese nädala lõpus, korraks maale vanemate juurde sõitsin, andiski sinnamaani pingele vastu pannud organism alla.
Eks ma esialgu ristisin nohu-köha-kurguvalu-nõrkuse ja palaviku rahvakeeli külmetuseks, kuigi lääne meditsiin külmetust ei tunnista ning nimetab nende sümptomitega haigusi viirusinfektsioonideks, mis ülemistes hingamisteedes vaevusi tekitavad. Esmaspäeval töötasin palavikust paksu peaga kodus, teisipäeval läksin tilkuva ninaga, kolleegide suhtes täiesti vastutustundetult siiski kontorisse ja kolmapäeval veel intervjuud tegema, enne kui neljapäevast pühapäevani voodirežiimile jäin ja tee ja puljongi, sinepiplaastri, eukalüptisalvi, sidruni, mee, ingveri ning küüslaugu kokteiliga tõbe välja ajama asusin.
Varasemast kogemusest veendumusega varustatud, et ravi või ära ravi, nädalaga läheb üle, oli üllatus suur, kui järgmisel esmaspäeval polnud enesetunne põrmugi paranenud.
Lõin tervele mõistuselegi lõpuks käega ja neelasin parema enesetunde saamiseks leevendust lubavaid gripipulbreid (suvel korjatud taimedest kokku keedetud raviteed viskasid juba vaikselt üle ka). Veel üks udune päev hiljem läksin perearsti vastuvõtule ja saingi oma esimese digiretsepti kätte – antibiootikumide väljakirjutamine pärast kurgu vaatamist ei võtnud arstil aega rohkem kui paar minutit.
Jõulud karmide tablettide mõjul rõõmutult mööda saadetud, jätkus töömurdmine – lisaks tavapärastele tööülesannetele veel ka mittetulundusühingu aasta tähtsaima sündmusega seotud korraldusküsimused ja asjaajamine. Nohu ja palaviku viisid antibiootikumid minema, randmed ka enam ei valutanud. Parimaks sõbraks sai taskulamp – jah, esimene käik oli igal hommikul peegli ette kurku vaatama, veendumaks, et … mitte midagi pole muutunud. Nagu seda stressi veel vähe oleks! Mida ma valesti teen?! Kaua veel?!
Murrangumoment
Jaanuaris kauaoodatud vabal nädalavahetusel jäin huviga kuulama R2 Ingrid Peegi juhitud saadet “Kosmos”, kus külas lääne meditsiini pealt hiina iidsete ravimeetodite juurde pöördunud Rene Bürkland väga veenvalt tervist tagavast tasakaalust rääkis. Ja sellest ka, et haigused ei tule niisama, vaid nad tahavad meile midagi õpetada.
Tagasi linnas – ja taskulamp ikka kinnitamas, et muutusi ei ole –, guugeldasin välja nii Bürklandi kui ka Tiibeti meditsiiniga tegeleva Anu Rootalu meiliaadressid ning otsustasin proovida komplementaarset meditsiini. Mida olekski saanud teha tavameditsiin – määrata uued antibiootikumid?
Kõige raskem oli enne helistama asumist üle saada mõttest, et kurguvalu, mis sest, et poolteist kuud kestnud, pole ju tegelikult midagi eluohtlikku. Et äkki ma mõtlen üle? Rootalu jutule sain juba järgmisel päeval. Pärast pooleteisetunnist vestlust oli pinge nagu peoga pühitud ning see ei jäänud ka kolleegidel märkamata. Põsed rõõmust roosad ja taskus väikesed, jälgi maitsega ravimtaimedest jänesepabulaid meenutavad terakesed, kiidan end julguse eest ennast aidata. Üks väga selge mõju oli sel 20eurosel visiidil – mind kuulati ära. Ükski enesediagnoos ei ajanud kuulajat muigama, mida tuleb perearsti või eriarsti kabinetis päris tihti ette. Kui ikka hakata närvidest ja emotsioonidest rääkima, vaadatakse patsienti üpris pika pilguga.
Organismi füüsilise ja vaimse poole terviklikkuse nägemist lääne meditsiinis napib. Ja eks suurele osale inimestest see ka sobib – kui on haigus, siis võtan tabletti, aga mitte ei hakka kogu oma eluviisi üle vaatama ja mõttemaailma muutma, nagu soovitab ida meditsiin. Rootalu “retseptis” olid lisaks pabulatele veel järgmised read: elust rõõmu tunda, korralik uni, stressi ja muretsemist vähem.
Tasakaal on tähtis
Rene Bürkland omakorda räägib, et väljaütlemata tunded on kurgu-teema. See peab paika – võtsin hiljuti sihiks, et enam vanamoodi edasi ei lähe, vaid lahendan probleemid kohe üles kerkinuna, ei ime endasse käsnana lõputult jamasid ega mängi märtrit, aga pingutasin sellega üle – tuleb tasapisi ja pidevalt muutuda, mitte kärsituid kannapöördeid teha.
Saan 27eurose raviarve eest nõelad sõrmedesse ja varvastesse ja kõhu peale kuuma lambi, ning kurguvalu taandub tõesti paari minutiga. Kuidas see käib, mina ei tea. Aga ooteruumi kogunenud noorte naiste hulk kõneleb, et Bürklandi-sarnaste tohtrite järele on vajadus suur.
Jätkan iseseisvalt. Hakkan rohkem jälgima, mida söön, ja miks ma midagi söön. Kui detsembri lõpp läks nii, et tulin õhtul töölt, käisin poest läbi ja võtsin paki Laima sefiiri šokolaadis ning krõbistasin üksipäini nahka, siis nüüd, kui stress pisut maas, isutab hoopis tervislikuma valiku järele – tangud, läätsed, herned, oad, aurutatud porgand, kaalikas, röstitud punapeet, risoto. Jõhvikamahl, granaatõunamahl, kardemoniga saame sõbraks. Liiga palju soola ei taha. Hapu ja mõru meelitavad. Leivast ei saa küllalt.
Igaks juhuks teen jaanuari lõpus ka vereproovi – selle otstarbekust ei ole õnneks perearstile vaja pikalt seletada. “Neerud korras, suhkur korras. Põletikku pole. Kõik on korras, absoluutselt,” kinnitab hääl telefonitorus. Võrratu. Mis sest, et kurk on ikka veel õige pisut turses...
***Niisiis: rohkem lõõgastuda ja elust rõõmu tunda. Liikuda ja aktiivselt puhata. Toituda tervislikult ja kuulata oma keha. Öelda välja, mis ei meeldi. Mitte koguda endasse hirmu ega viha ning õlgadale liiga paju kohustusi. Lihtne?
Seda lugu lõpetan pühapäeva õhtul, mil nädala töötundide skoor on tiksunud rekordilise 62 peale. Ikkagi ei ole lihtne. Aga päikesepuhkuse vautšer on mul igatahes kotis.
